06 Illinois

Illinois (15.04-16.04.09

Kolmapäev ( 15.04.2009 ) algas igatahes hoopis parema ilmaga kui kaks vviimast päeva oli. Nagu võike irvitus ilma poolt, aga eks elab üle selle ning vaja nüüd teele asuda.
Pisut Sellest Route 66st..Millalgi eelmise sajandi alguses peeti vajalikuks üks maantee ida ja lääne vahel teha ning lõpuks sai ida poolseks alguseks Chicago (ju siis NYCi ja Chicago vahel oli tee olemas) ja läänepoolseks aga Santa Monica, Californias. Läks kuidas läks aga valmis see tee tehti. Muidugi aastate jooksul muutus tee asukoht pisut sirgemaks kuid suures plaanis jäi see samaks, lihtsalt mõned tiirutamised jäid vähemaks kuid oma olemuselt oli see ainuke põhi maantee kuni miski 60-70ndatel hakati USAs uut kiirteede süsteemi looma ning 80ndatel kaotas Route 66 oma tähenduse kui sellise, samuti võeti ta maha ametlikest põhimaanteede nimistust, ning seega jäi ta rohkem või vähem lihtsalt mälestuseks möödunud aegadest. Tänaseks päevaks on sellest teest säilinud miski 80 protsenti (sõidetavus), osaliselt on teed eraomandisse jõudnud osaliselt lihtsalt läbimatud ning osaliselt ka tänaste kiirteede alla jäänud. Aga originaali on päris üksjagu alles jäänud. On kuidas on aga plaan oli svalida võimalusel ikka see kõige algupärasem variant seega tuleb oodata ka suht huvitavaid teeleõike. Aga eks igaüks võib netist rohkem infi hankida.
Nii, hommikul siis asjad kokku ja minema. Väike tiirutamine, et hotelli juurest minema saada ning siis Michigani järve äärest startida. Eks see rohkem lendstardina välja tuli, kuna liiklust ei saanud ju selleks puhuks kinni panna aga egas see polnudki oluline. Igatahes läks kõik valutult ning sai siis vaikselt linnast välja veeretud. Chicago ja üldse Illinois on kaunis kenasti suunavate märkidega varustatud ning ei tekitanud mingit peavalu. Ah jaa, tea kas varem maininud olen aga varustatud olen ainult kaardi ja ühe detailsema raamat-kaardiga. Ei miskit elektroonilist abimeest. Ok Google earthi kasutasin Chicagos navigeerimiseks aga muus osas ikka nii nagu vanasti. Ehk siis suvalised kõrvalepõiked nii soovitud kui soovimatud on üritusse siis programmeeritud.
Nii nagu öeldud sai kulges sõit linnast välja probleemideta ning varsti juba kuskil eemal ning elu läks huvitavamak. Huvitav selles mõttes, et enne sai nähtud ainult elu kiirteel nüüd aga ka kõrvalisemas kohas. Päris lõbus, aga ega midagi erilist ei juhtunud, lihtsalt sai nauditud ilusat ilma ja mõnusat sõitu.
Üsna pea jõudis kätte koht nimega Joliet, mis omab teatavat tähendust filmimaailmas. Esiteks on sealne vangla olnud kohaks, kus algas film The Blues Brothers, ning teiseks vähe värskem asi nagu Prison Break. Eks plaan oli see asjandus oma silmaga ka üle vaadata.
Joliet tundus sihuke pisike (vist) linnake olevat tegelikult aga ei leidnud ma seal tükk aega üles üht maja ja nii ma tiirutasin seal. Saamata aru, et maja ehk muuseum asub lihtsalt paralleel tänaval. Vahepeal jõudsin nii ühes ki teises linna servas olla kuni ringiga tagasi jõudsin ning õiges kohas maanduda oskasin.
Muuseum ise oli siis pühendatud osaliselt linna ajaloole ja osalt Route 66-le, ja loomulikult jooksis sealt läbi ka The Blues Brothersi temaatika. Üsna huvitav oli aga väga pikalt ei peatunud seal.
Varsti uuesti teele ning edasi. Nagu Jolietis juba alustasin nii otsustasin ka teepeal pisut ekselda. Ju magasin mingi tähtsa sildi maha ja lõpuks leidsin end sisuliselt põllult. Võimalik oli teha ainult vasak pööret sest nii otse kui paremal vaatas vastu “Dead end” ehk kunagi oli seal miski tee läinud. Plats aga oli suur ja paigutasin end ümber et pisut kaarti süveneda. Mõne aja pärast laekus samasse kohta kolma harley meest, kes kah pisut kõhklesid kuid panid siis ainukese võimaliku suuna poole minema. Otsustasin neile sappa haakida.Varsti tuli teine risttee kus nad peatusid ja ilmselget sõjaplaani pidasid. Segasin sedapisut uurimaks, millega tegu. Selgus, et nemad sama targad kui mina, lisaks sain teada et kolmik itaaliast. Ok läksime siis kõik ühes suunas minema, ma olin viisakas ja lasin nad ette rada valima. Varsti oli jälle uus risttee ja nemad hoolega kohe paremale keerama mina sabas. Mõnda aega selliselt sõitnud panin tähele, et kompass vaatab põhja suunas, mis tekitas minus muidugi sügavat kahtlust asja õigsuse suhtes. Kuna itallased olid juba kaugel-kaugel siis ei saanud seda kahtlust nendega jagada ning otsustasin tagasi keerata ning see oli ka õige tegu sest pisut hiljem olin õige raja jälle üles leidnud. Loo moraalon selles, et üks eestlane saab sama loll olla kui kolm itallast samas aga üks eestlane saab olla targem kui kolm itallast :D.
Peale seda, nautisin olemist ja sõitmist kuni pimeduse saabudes otsustasin kuskil siis öö veeta ning puht juhuslikult osutus kohaks Springfield, IL. Lootsin mõnda Simpsoni seal kohata aga ei vedanud, ühtki kollast tegelast polnud seal.Hiljem kaarti vaadates selgus, et järsku olen vales Springfieldis sest ca 350 miili pärast pidi tulema järgmine Springfield, kuid Missouris. Seega lootus jäi püsima :D.
Järgmisel päeval sai pisut Springfieldsi ringi tiirutatud ja tundus üsna tore koht olevat. Kuna tiirutamise käigus jäi ka üks Memoriaal tee peale ette siis pühendasin miski aja ka sellele. Memoriaal ise oli siis pühendatud USA (Illinois´i) sõduritele kes osalesid II Maailmasõjas, Korea ning Vietnamis sõjas. Samuti oli selle memoriaali üks osa (või hoopis vastupidi) Abe Lincolnile.
Kui see ringkäik tehtus siis tagasi teele.
Ilm ilus ja täitsa lust oli edasi kulgeda. Varsti tulid kohad kus keerasin kõrvalteedele kuna R66 varasem tee läks sealt ning see oli hoopis lõbusam.
Mingi hetk olin kohas kus käis selline konna kontsert, et pidi kohe seisma jääma. Teeäärne tiigike või kraav oli nagu konna paradiis kus pagan teab mitu konna oma lauluoskusi demonstreeris. Igatahes lärm oli võimas. Proovisin ka pilti neist lärmajatest teha kuid ega need rohelised tegelased rohelisel taustal väga hästi slma ei paista.
Edasi läks tee ikk lääne poole. Sattusin kohta nimega Carlinville. See linnake nägi oma keskväljakuga välja nagu miski vana hea vesternistiilis kohake, mis on ümbritsetud majakestega ja millest algab või lõpeb neli tänavat. Minu plaan seal pisut itaalia toitu nautida purunes kuna see koht mida plaanisin külastada oli veel kinni ja mingi tund plussiga seal passida ma kah ei kavatsenud.
Sai siis tagasi teele keeratud ning edasi, Missouri pole enam kaugel. Enne aga tegin peatuse Mitchelli´s asuvas Luna Cafe´s, mis oli tõsine elamus heas mõttes. Baari kõige lärmakam tegelane oli baaridaam kes kohalikule kaadrile kõvasti alkoholi välja valas ning ja muidu kõigiga kildu rebis. Küsisin siis midagi sõõgipoolist, mille peale pakkus kanatiibu. Väitis küll et need on küüslauguga kuid kui mina need sain siis küsslaugust ma küll midagi aru ei saanud, kuid head olid nad siiski. Eriti kui veel tasuta anti sest need olla sel päeval niisama saadaval. Uuriti elu, et kus kohast ma siis tulen andsin lühiülevaate sellest pisikesest riigist kuskil kaugel backe east´is ning sain ka guestbooki sissekande teha. Väidetavalt olla ma esimene eestlane nende baaris. Mine sa tea ehk olingi.Igatahes väga lahe koht ja kui keegi sinna kanti atub siis tasub läbi astuda eriti neil kes suitsetaisega tegelevad sest see koht oli esimene USA pinnal kus see tegevus lubatud oli, mida mina külastanud selle aja jooksul olin.
Edasi juhtus juba see et Mississipi jõgi tuli vastu ning teisel pool jõge juba Missouri.