Jõudnud Texasesse oli väike muutus, esiteks sai vanal R66 sõita 70mph mida varem polnud juhtunud, ning teiseks ka 2 realist eraldatud teed mööda. Senini olid sellised lõigud ainult praeguste uute teede osana läbitud, mitte kui vana R66s.
R66 läbib Texasest ülemise ja suhteliselt lühikese osa, ehk selle osa, mis kunagi Oklahomalt ära ostetud sai (kui ma selles osas eksin siis võite mind parandada). Enamus vanast R66st kulgeb paralleelselt I40 lähedal ilma eriliste kõrvalpõigeteta. Mõned teeosad algupärasest teest on aga eramaal ning seetõttu ligipääsu enam neile ei ole.
Esimese hooga jõudsin Conway´sse kus jäin öömajale.
Hommikul, enne lahkumist astusin läbi väikeset söögikohast, mis oli siis motelli naabruses, et omale hommikukohvi hankida. Letitagune tüüp oli sihuke kauboi tüüpi tege
lane, sõnagi lausumata täitis mu kohvitopsi ning raha selle eest ei küsinudki. Kuna mul oli dollarine näpuvahel jätsin selle letile ja tegin siis minekut.Hommik aga oli ilus ja kena ning pilvitu taevas lubas kaunis palavat ilma.Pilvitusse taevasse aga tegid jälgi mingit sorti lennukid, mis tundusid militaarset päritolu omavat.
Kui jälle teele sain siis esimene asi mida nägin, et olin pimedas möödunud Bug Ranch´ist, mis siis on omamoodi koopia Cadillac Ranch´ist. Kigi nimest võiks järeldada, et tegu on ninapidi maasse torgatud “põrnikatega” siis tegelikult oli seal päris mitut tõugu autosid, erinevalt pisut hiljem nähtud Caddillac Ranch´ist.
Kuna Conway on suht lähedal Amarillole siis otsustasin oma esimese söömise seal teha. Tegelikult oli see plaanis niigi sest Amarillo külje all päris I40ne ääres on koht
nimega Big Texan Steak Ranch. Tegu on siis sellise kohaga kus iga üks kes arvab heaks olema suure söömaga saab endale tasuta eine. Aga siin on pisike konks. Nimelt tasuta eineks on 72oz steak mis tuleb ära süüa 1 tunni jooksul koos kõigge sinna kuuluvaga. 72oz-i on pisut üle kahe kilo, nii et kerge see üritus olema ei saa ja nagu teada tasuta lõunaid pole olemas. Kui mina oma 16 ozise lihatüki koos kõpse kartuli jalapeno pipra ning salatiga kätte sain olid kaks tursket selli ametis selle kahekilose lihakäntsaka hävitamisega. Tuleb aga tunnistada, et nii uljalt kui nad ka seda üritust ette ei võtnud kumbki neist seda testi ei läbinud.Ausalt öeldes peab vist päris sumomaadleja tüüpi tegelane olema, et selline kogus sööki endale sisse ajada. Aga noh rahvale peab ju tsirkust pakkuma. Koht ise aga on väga mõnus nin
g neil seal ka gift shop olemas igasuguse kribu krabuga. Nii, et kes sinna kanti satub astugu läbi. Odav koht see just pole aga stiilne küll.Kui oma söömised söödud, siis polnud muud kui jälle teele. Amarillost veeresin lihtsalt läbi ning järgmiseks peatuseks oli Caddillac Ranch. Eks seda kohta vist peaks paljud teadma, kuna seda suht korralikult ka eksponeeritud on. Kümmekond vana Cadillaci on ninapidi maa sisse torgatud ning praegusel hetkel on muidugi kõvasti graffitit peal. Seda värvion sinna nii ohtrasti ladestatud, et see seisaks seal püsti ilma metalli abitagi.
Edasi kulges tee kas ühel või teisel pool I40-t ning viimased paarkümmend miili Texase osast ka I40-l, alles päris enne New Mexico piiri sai interstatei pealt maha keeratu
d.Nagu arvata võis oli Texase osa peaaegu tasane maa koos pikkade sirgetega, ning teine asi, mis varasemate osariikidega erines oli see, et vahemaad hakkasid venima s.t. enam ei olnud asustatud punkte nii tihedalt.
Ning veel üks märkus, vastutulevad autojuhid (loomulikult mitte freeway peal liigeldes)kukkusid sõralikult viipama, mis iganes põhjusel nad seda tegid tegi see meele heaks küll.
No comments:
Post a Comment