05 Chicago

Chicago.
Sai siis õhtul kodutööd tehtud ja bronnitudkoht Best Western Northen (Ohio st.) hotllis. Koht oli hea ja mis peamine net ja parkimine kah ilma lisatasudeta. Päris paljud hotellid kesklinnas olid aga sellised kus parkimise ja/või neti eest taheti lisa. Parkimine kuni 50 USD ja net kuni 10 USD, leidsin, et selliste asjade eest lisa ei taha maksta.
Hotelli bronn kinnitatud siis võtsin abiks Google Earth ja tegin endale roadmapi asukohast kus olin kuni hotellini. Polnudki väga hull teekond.
Hommik aga üllatas. Vihm ja vastikult külm tuul. Kui Chicago poole sõitsin siis raadios räägiti, et Tennessees oli tornaado siis jõudis lõplikult kohale, et praegu just see aeg kus ilm suht ebastabiilne nii põhjas kui lõunas ning üllatusi võib olla küll ja küll.
Egas midagi sai asjad autosse sebitud läpakas istmele kaarti näitama, kuna printerit polnud siis pidi läppar lihtsalt staatilist pilti näitama.Ja siis teele.Aega võttis see miski poolteist tundi kuna peaaegu tunnikese veeresin ummikutes.
Hotellis regamine tehtud ja natuke endaga aru peetud siis pikendasin seal viibimist ühe päeva kuna tahtmine Sears Towerit külastada oli suur aga sihukese ilmaga polnud isegi maja kõrgemat osa näha. Ka hoopis madalamad majad olid pilvedes. Passisin mõnda aega hotellis kuni ilma paranemiseni. Vähemalt vihma varsti enam nii kõvasti ei sadanud ja sai siis kolama mindud.
Alustuseks võtsin suuna Michigani avenüüle kuna see pidi mingi populaarne shoppingu keskus olema. Ei mina saanud aru mida seal shoppata oli või miskit või ma lihtsalt ei saanud sellest aru aga muus mõttes oli huvitav ikkagi. Võtsin suuna lõunasse rohkem kõrgete majade suunas. Need olid ikka huvitavad vaadata, mis sest et ilm tegi mis suutis, et segada seda jalutuskäiku. Sai seal betooni ja klaasi vahel päris üksjagu jalutatud kuni lõpuks ikka parajalt külm hakkas ja mingisse kohvikusse end maandasin. Kui olin jälle konditsioonis edasi liikumiseks võtsin suuna hotelli poole tagasi. Vähemalt pilt oli ees kus miskit asus. Huvitav aga oli see, et rahavapoolest oli õhtune aeg suht rahvavaene seal. Ju ilm polnud see ja turiste kah sel ajal veel vähevõitu. Kuna tekksi tunne, et tahaks miskit süüa siis enne olin tähele pannud, et hotelli lähedal on üks hiinakas, kus kohast siis sai endale take away võetud. Hotelli jõudes oli muidugi üllatus see, et see kogus mida mulle 11USD eest andis oli paras tegelikult 2-3 inimesele aga mis mul sellest enam. Mina nautisin oma õhtusööki.
Enne hotelli, õigemini üks blokk hotellist eemal avastasin autoremonditöökoja kuhu plaanisin siis hommikul visiidi teha. Autol õlivahetus plaanis juba Denverist saadik ja miks mitte kasutada võimalust seda seal kasutada siis.
Õhtul veetsin pisut aega netis, et leida sobiv pood kus kohast videokaamera leida. Paar kuud varem kadus Eestist ostmise tuhin peaaegu hetkega kui nn sõbrahind oli rohkem kui kolmandik kõrgem kui amazonis. Leidsingi sobiva isendi varsti ja võib öelda, et eks proovige Eestist HD kaamera saada natuke rohkem kui 7K eesti raha eest. Siis jälle googliga kaart valmis ja homset päeva ootama.
Teisipäev (s.t. Terve nädal juba Eestist eemal) algas pisut parema ilmaga, kuigi veel sadas kergelt olid pilved märgatavalt kõrgema.
Kui lõpuks olin valmis liikuma seadsin sammud remonditöökotta uurima kas võtavad töö ette. See läks lihtsalt, olid kohe nõus tegema, seega läksin ja võtsin auto parklast ja sõitsin need mõnisada meetrit kohale. Läks miski pool tund ikokku seal. Aga lõbusam pool oli see, et nagu varem mainitud läheb mustanahaline ärevile kui Caddyt näeb. Vähemalt selles töökojas oli neid mitu ja ükski neist ei jäänud ükskõikseks aga nende kõige suurem caddy lemb saabu hiljem ja siis läks õige kino lahti kui mees lausa oigas vaimustusest. Varem olin tema kohta kuulnud seda, et tal endal ka miski Caddy olemas aga nagu korralikule mehaanikule kohane olla team auto mootor OK aga see mis ümber mootori on pidi välja nägema nagu “rustball”. Igatahes küsiti selle tüü eest 33 USD suurune summa, mis oli hämmastavalt võike. Tea, kus Eestis selle raha eest keegi liigutama hakkaks?!
Peale seda võtsin suuna kuhugi Chicago äärealadele leidmaks Best Buy nimelist poodi. Polnudki väga keeruline. Aga sain kogemuse, et ka Chicago tänavad võivad sisaldada selliseid auke kus võib põhjapeale kinni jääda. Mul läks õnneks aga kaks eesmist autot panid sealt läbi kohutava krigina saatel. Kamera ost sujus igati ok, ning siis tagasi hotell ning peale seda linna peale laiama.
Pagan, kuigi vihma enam ei tulnud oli siiski vastikult külm aga sellegi poolest tuiasin pisut või natuke rohkem kui pisut ringi. Nägin ära ka “Tuvikeste” purskaevu mis asub suht järve ääres ja sealt sirgelt Sears Toweri poole.
Enne seda otsisin üles ka City Hall´i, mis teatavasti seaotud filmiga The Blues Brothers, ehk see hoone kuhu peategelased tormasid oma 5000USD suurust maksuraha viima nii, et kogu osariigi politsei neil sabas jõlkus ning kus Steven Spielberg oma võileiba nosides selle raha ka vastu võttis.
Ok, Sears Tower jättis päris kobeda mulje. Lõpuks kui lifti sai ronitud teadmisega, et selle päeva kõrgeim punkt on 99s korrus (muidu vist 103s korrus), läks sõit üles poole lahti. Pagan, vähem kui minutiga oli lifti täis rahvast kohal.
Edasi sai juba linna vaadet nauditud, ja peaks ütlema, et kuigi ümbruses oli kõreid maju kõllaga sai kõigile neile ülevalt alla vaadatud :D. Pole kusrsis kuidas 103s korrus välja näeb kuid 99s oli kinnine vaateplatvorm ja seal oli päris mõnus olla, vastasel juhul oleks vist väga väga külm hakanud.Kui lõpuks sai üleval olemisest siu täis ja uuesti tänaval oldud kolasin lihtsalt siin ja seal ja nautisin vaadet mida pilvelõhkujate vahel on võimalik nautida.
Edasi tegin võikese peatuse hotellsi ning õhtlu miski aeg peale üheksat läksin veel kord tuledesäras towndown´i nautima. Üllatas see, et rahavast ikka väga vähe liikvel oli. Ootasin vähe rohkemat seltskonda tänavatel kohata aga kaunis suur tühjus valitses seal. Sai siis oma paar tunnikest siin seal oldud kuniks tee jälle hotelli poole viis, et siis hommikul alustada missiooniga, milleks sai üldse see teekond ette võetud, ehk siis Route 66.

04 Coloradost - Illinois´i

Colorado-Nebraska-Iowa-Illinois.

Nii ma siis rajale läksin, ees ootamas miski 1000+ miili ja teadmatus kuidas auto, mis päris pikalt seisnud reageerib. Lisaks veel see, et vaja harjuda USA liiklusega, millest mul suuremat aimugi polnud. Mõningad põhilised erinevused muidugi olid teada aga võõras teema ikkagi.
Nii esimesed miilid võetud ja hakkas juba minema. Kuigi ka päev varem sai sõidetud hakkas tunne alles täna tekkima. Ja see oli päris mõnus. Higway on muidugi kaunis igav koht eriti kui maastik on silmapiirini lame ning ees ainult lõputu sirge. Huvitavam osa oli sellest ainult see, et õppida kohalikke kombeid tundma. Kuidas ja milla rida vahetada ja muu haakuv teema. Polnud hullu hoia silmad lahti ja vaata kuidas teised teevad ja asi edeneb. Päris kõiki kombeid ma siiski omaks ei võtnud. Kui kiirus oli antud 75 ( nüüd ja edaspidi vahemaad ja kiirused on antud miilides või miili tunnis, kirvega jamadest tuleks vastav näit 1,6 korrutada) siis sellega püüdsin ka sõita kuid kohalikud panid sinna julgelt +10 ja enamgi veel otsa. Kohalikke miilitsaid, keda just tihit pole tänase päevani näinud see ei paistnud häirivat. Vahel ikka oli mõni auto rajalt maha võetud aga ju see tegeles millegi äkilisemaga või oli kiirus siis märgatavalt üldiselt voolust suurem.
Ega siin teel kuni Chicagoni suurt miskit ei juhtunudki. Kui Nebraskasse jõudsin siis tegin osariigi piiril pilti kah, et näe kus olen. Varsti selgus, et läänest tulles peaks holema osariigi piiril ka hoiatus, et gaasimaski omamine on soovituslik sest mõned farmid, mis tee ääres olid tahtsid oma haisuga lihtsalt ära tappa.
Üks fenomen veel. Miskipärast kogu Nebraska aja ei olnud ei Tele2 ega EMT võimelised roaminguks, telefon kõlbas sel ajal ainult 911 kõnedeks.
Õhtul jõudsin kohta nimega Kearnby. Võtsin toa mingis Inn-is suht kirves, miski 70+ taala aga no ei viitsinud tiirelda. Seal oli ka väga lahe situatsioon. Avastasin motelli kõrval oleva mingi burgriputka nagu neid seal igal pool on ja et üks auto on ka drive-in-is. No seadsin sammud sinna ja tahtsin tellimuse teha. Aga vot naisterahvas teisel pool klaasi selettas, et ei tema jalakäijaid ei teeninda. Püüdsin küll seletada, et näe auto on siit ca 30 jardi eemal seisab seal aga ei, ei mõjunud. Ütlesin et koomiline asi küll aga lõpuks võtsin auto sõitsin ümber selle krdi putka esitasin tellimuse ühele burgerile ja siis sinna kus enne juttu sai aetud. Nüüd oli mooril nägu nalja täis küll ja seletas juurde, et neil seal on röövimisi ette tulnud ja seegga põhjus miks asjad nii on. Aga noh mis teha läks nagu läks. Mina sain oma burgsi tema raha.
Edasi tuli hunnik miile kiirteel ja siis Iowa, millal see hakkas ei pannud tähele, igatahes Omaha jäi kuhugi paremale poole aga ei pakkunud huvi.Kuskil piiril oli suur kaubanduslinnak, kus sai Wal Marti külastatud. Peale seda tekkis jälle igavikuline küsimus meie s.t. Eesti hindade üle. Kas teksad mis siin maksavad ca 180 krooni peavad meil kindlasti miski 900-1000 maksma jne.
Edasi teele ja õhtuks olin suht Illinoisi lähedal. Illinois´i sisenemine oli Mississipi jõge ületaval sillal, seega jäi pilt tegemata aga korraks keerasin teelt maha, et ikka mõni pilt vormistada. Kahjuks oli jõe äär maju täis kuid siis oli mingi kämping kuhu keerasin. Tegin selle territooriumilt paar pilti ja teele edasi. Õhtul siis jälle miski motell ja hommikul jälle teele. Kuna koht kus olin omas väidetavalt ka WIFIt siis minu tuba asus kuskil selle äärealadel ning oli kaunis tüütu mingit hotelli leida. Jätsin asja poolikuks ja arvasin end nii kõva mees olevat, et küll miskit lambist ikka leian. Hommikul siis teele Chicagao poole, jäänud oli alla viiekümne miili ning kiirteel ei võta see just palju aega.
Oh seda rõõmu kui lõpuks Sears Tower paistma hakkas ja ikka kindlust andis et ikka õigel teel olen. Võtsin teadlikult suuna Michigani järve poole ja seiklesin selles esmapilgul hullumeelses liikluses. Võimalik, et tegin valesti, sest tiirutasin pea viis tundi lõpuks linnavahel. Alguses järvepoolses küljes aga nii lambist ei jäänud ühtki sobivat hotelli silma. Lõpuks olin end teab kuhu keerutanud ning hakkas vaikselt ära tüütama.Aga vähemalt ilma oli ilus ning järv oli päikesekäes väga ilusat värvi, selline rohkea tooniga.
Kuna tiirutamine tüütas otsustasin end õhtuks kuhugi linna kõrvale ankrusse visata, et siis sobiv hotell linnas ikkagai leida. Mõtlesin, et sätin end tagasi I80-ne kanti ja hakkasin siis sinna poole suunduma. Loomulikult tegin paar vale liigutust ning sattusin sellisesse kohta kus inimesed oli väga tumedad, et mitte öelda mustad. Heledamat tooni polnud üldse näha. Kuna meeles veel mõlkus Denverist saadud kogemus, et mustal tegelasel läheb Caddyt nähes veri vemmeldama siis ei viitsinud nendega seal seletama hakata. Eks keerasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Jõudsin siis jälle linnast alguse saavale kiirteele kuid kuna kütusenäidik hakkas kah juba vasakule üpoole ära vajuma siis pidin ikka mingi tankla leidma. Kuskilt keerasin jälle kiirteelt maha ja olin jälle väga tumedas kandis ots ümber ja tagasi. Tiirutasin siis pisut veel ja oh üllatust kui ühel hetkel vaatas vastu silt Welcome to Indiana. No tore, siia küll plaanis tulla ei olnud aga noh kui juba siis juba. Peatusin mingis tanklas kus „ilm“ jälle heledam paistis. Tegin seal pisut aega parajaks ja uurisin pisut kaarti kah ning peale seda oli juba suht lihtne tee I80 peale leida ning seal suvalises motellis maanduda ning järgmiseks päevaks juba ettevalmistusi teha.
Kuigi Chicago on suur polnud liiklusel seal häda midagi. Eriti tore kui teaks kuhu minna siis oleks vähemalt mingi eesmärk aga ka niisama tiirutamine oli lõpuks kaunis huvitav ning liikluses ikka üksteisega arvestatakse, ning keegi kellestki ikka üle sõitam ei hakka, erinevalt Eestis toimuvast.

03 Auto

Auto
Peale mõningast vedelemist hotellis, sai suund võetud auto müüja juurde. Diileriks Saturn North nimeline firma kus siis minu väljavalitu ootas.
Kuna hotell asus suht koht seal piirkonnas kus ka lennujaam, ja kandis nime Aurora siis auto asus sisuliselt läbi linna või ümber linna (linn on siis Denver)koahas nimega Federal Hights. Hotellitöötajate meeldival kaasabil sai leitud nirmaalne lahendus sinna jõudmiseks (takso plus buss) ja aega kulus pea paar tundi selleks. Ega ma täpselt aega ei võtnud aga midagi sinna kanti.
Kui kohale jõudsin ja väljas suitsu tegin ning eksponaate niisama vahtisin kargas ei kusagilt välja üliaktiivne naisterahvast müüja kes lahkesti oma abi pakkus. Uurisin siis temalt kas keegi Jamesi nimelin tegelane kah neil seal on, pidi olema küll ja tormas minema Jamesi otsima. Mõne hetke pärast laekus ta tagasi tetega, et James kohe kohe tuleb ning kuidas ta siis kasulk saab olla sel ajal.
Tegin sisi juttu, et neil seal üks 79 aasta Caddy peaks olema, mille peale mind siis auto juurde juhatati. Umm oli ikke lahe asi küll. 30ne aastase isendi kohta nägi teine ikka väga hea välja kroom puha säras ja värv sädeles päikese käes. Mul võttis tati igatahes ripakile.
Mõne aja pärast laekus ka James, kes ikka oli üllatunud et mingi tegelane, sisuliselt teiselt planeedilt, kellega ta meili teel suhelnud oli vedas end kohale.
Natuke muidujuttu ja siis sain võtmed pihku ning proovisõidule. Ohh nägu venis naerule igatahes kui V8 müdin mõnusalt kõrva paitas ning kui pehmelt peaaegu kaks tonni ehedat rauda liikvele läks. Tiirutasin siis seal läheduses miski pool tundi ja siis asja juurde.
Kõige pealt sai hind üle räägitud ning kuna auto oli augustist müügis siis tegin uue pakkumise, mis erines meili teel kokkulepitust. Meilis miski poolteist kuud varem sain 3K usd plus kohalik maks ja handling hinnaks mis tuli kuhugi 3,7K usd kanti. Nüüd sai asi kokku lepitud tõpselt 3,5 K peale mis siis pidi sisaldama kõike mida vaja. Peale seda aga läks asi keemiaks kätte. nii neile kui minule. Ju polnud nad varem midagi sellist teinud, et väljsmaalane neilt midagi ostab ja siis hakkasid leiutama. Küll üht pidi ja teist pidi nii, et vahepeal kippus mul järg käest kaduma. Ju siis kellelgi seal majas kogemust polnud (eks vist kuskil ida kaldal on asi vähe lihtsam võib olla) ning püüti käigu pealt midagi välja nuputada.
Igatahes ei uskunud et asi nii segane võib olla, kuid kui lõpuks lahenes ka aadressi küsimus, siin kohal tuli abiks üks netitutvus, ning aadressiks sai üks koht nimega Trinidad, mis asub kuskil Colorado ja New Mexico piiril siis sai ka paberid tehtud.
Järgmine teema oli kindlustuse küsimus. Ka siin oli mingi ime loogika abiks kuid lõpuks suvatses üks kindlustusfirma teha kolmekuulise lepingu ja tahtis selle eest saada 151 kohalikku tugrikut, mis meie mõistes paras kirves kuid USA mõistes isegi odavam kui kohalikele tehtav, sest kohalikud võivad maksta ka miski 100 taala kanti kuu. Nii, et päris hästi saadud. Kuna aga nii ajutine number kui ka kindlustus pidi alles järgmine päev lõplikult korda saama siis põhimõtteliselt läksin tuldud teed tagasi. Auto jäi sinna kuna polnud tahtmist liigseid riske võtta.
Tagasiteel olin ka paras kapsas, sest väsimus tahtis ära tappa kuid sellest hoolimata kolasin pisut Denveri kesklinnas ringi, ega sealt suurt miskit vaadata polnudki, mõned kõrged majad ja muu oli nagu oli. Võibolla oli ka emotsionaalene karikas juba üle loksumas igatahes erilist muljet Denver ei jätnud. Kesklinnas komistasin ka Hard Rock Cafe otsa, mis tuletas meelde, et viimane söömaaeg oli kuskil Atlandi kohal ning otsustasin ühe burgsi seal ära manustada. Aga ei õnnestunud seegi päriselt lihtsalt isu polnud. Pool Hickory BBQst sai küll kuidagi ära mäletsetud.
Edasi oli asi lihtne, hotelli ja silm kinni.
Järgmisel päeva kekpaiku võtsin suuna uuesti diileri poole ja pärast mõningast mõttetut või mõtekat sebimist veeresin autoga minema sealt.
Remargi korras olgu märgitud et vähemalt paar ameeriklast on nüüd rohkem kes Eestist midagi teavad, kui muud mitte siis vähemalt asukohta.
Nii, teema oli siis järgmine, kuidas Denverist minema saada. Ega mul kaarti polnud mingist navist rääkimata aga mõningased juhtnöörid olid, millede tulemusel pidin siis I76 peale saama. Alustuseks õnnestus ikka päris pikalt tiirelda kuskil mujal enne kui õige suun kätte saadud ning seega suund Chicago poole võetud.
Kuna aga väsimus ikkagi tahtis ära tappa siis väga kaugele linnast ei jõudnudki vaid maandusin suvalises Inn-is mida kohalike highwayde ääres piisavalt on.
Järgmisel päeval, enne kui minema jõudsin hakata sain kõne Jamesilt ja võtsin suuna uuesti Denverisse. Minu rõõmuks sain miski pea 50 taala tagasi seoses maksudega. Teema, kui õigesti aru sain oli siis selles, et eelpool mainitud asum ei oma mingit nn city taxi enam ja selle osa rahast sain tagasi. Diiler põhimõtteliselt kotas selle sest oleks nad targemad olnud maksu küsimuses siis saanuksid nad selle raha endale. Aga mis läinud see läinud. Üks uudis tuli veel. Nimelt on mingi teoreetilin võimalus, et ehtsad, mitte paberist numbrimärgid ka kunagi sinna Trinidadi laekuvad eks näis kas need ka kätte saab. Esialgne plaan küll sinna kanti ei vii. Lähim koht vist peaks olema Santa Fe kui kunagi sinna jõuan.Ja üks halb uudis kah veel, kuigi oli plaanis, et teeks endale kohaliku juhiloa (vahepeal tundus et nii saaks paberimajanduse kiiremini tehtud) siis see teema langes ära kuna üks kohalik DMV (meie ARKi analoog) leidis, et kuna mul viisat pole ja see roheline lipakas passivahel kannab märget CT siis sellega ikka ei saa küll, põhjendused jäid suht segaseks aga ega see asja ei muudakski.
Edasi läks juba lihtsamalt jälle Denverist minema ning Chicago ootamas.
Ah jaa kuigi see Denver suht koht oli ja polnud ka aga see vaade, mis lääne poole avanes oli ikka vägev kui kogu silmapiiri ulatuses on mäed, osad lumised osad mitte nii väga.

02 Teele

Teele
Nii siis. Seitsmenda aprilli hommikul kell neli hommikul lahkusin ma oma pere lahkel nõusolekul (tänud neile ) kodus ning Raineri sõbralikul kaasabil Tallinna poole, et siis 6:40 lennuga Copenaganisse laekuda. Hoolimata sellest, et olin nii Tallinn Copenhagen kui ka Copenhagen London lennule istekohad paika pannud ei õnnestunud mul neid kohti mingil segastel asjaoludel kui ka lennujaama töötaja kaasabil saada. Läks kuidas läks aga Londonisse jõudsin.
Tegelikult peab ära märkima ennetavalt, et Tallinna lennujaam oli esimene ja viimane normaalne lennujaam kogu minu viie lennulise maratoni käigus sest nii suitsuruum kui ka tasuta internet on selles kohas olemas. Ülejaanud lennujaamades kus viibida õnnestus olid mõlemad teenused välistatud. Kõige rohkem ärritas Kastrup kus veel eelmine aasta oli suitsuruum olemas kuid nüüdseks laiutab seal „Silent room“.
Tänapäevase inimesena olin endale varunud ka Esigareti aga see on hetkel veel suhteliselt kosmosetehnoloogia paljudele kaasa arvatud kõikvõimalike teenindava personali jaoks nii et suht raske oli neile selgeks teha, et see mida nad näevad pole suits vaid veeaur ja peale selle pole see ümbritsevale faunale ja floorale kahjulik, pealegi üsna lõhnavaba kah veel. Estonian Airi arvamust asjast võite sealsest foorumist lugeda.
Sedasi siis, 6:40 lahkus EA lennuk Tallinast, et siis 7:20 (nüüd ja edaspidi on kõik ajad antud kohaliku aja järgi) Copenhagenis olla. Enne lennukile ronimist oli rõõm kohtuda Kai´ga, kes nädal varem oli mulle sõnumdanud Orlandost ja nüüd juba Pariisi poole teel oli. Tänud selle 10 USD eest, see on kindlasti juba heategevaks otstarbeks ära kasutatud.
Nii nagu varem mainitud siis Copenhagenis aitas aega parajaks teha Yvette (üks kodustatud taanlane) nii, et kuni kella 12ni, mil lend Londonisse väljus väga igav ei olnudki. Pealegi sai lennujaama hoonest väljudes ka oma pahele, ehk siis suitsetamisele oma aeg pühendatud.
Lend Londonisse kulges kah nii nagu pidi, pinginaabriteks sain mingi vanema paarikese tumedanahalisi, kelledest meespool meenutas mulle filmist Crossroads peategelast, vanameest, kes teab bluesist kõike. Pärima ei hakanud kui palju ta sellega kursis on aga läänepoolkera päritolu olid nad küll.
Kell 13 olime kenasti Heatrow kolmandama terminali ääres seisma jäänud ning ega muud midagi kui pagass ära oodata ja siis edasi viiendasse terminali kihutada. Enne aga kui seda tegema sai asutud tormasin õue ja esimene asi mis tunda oli oli mõnusat kevadet ja suurlinna lähedust ning see oli kaunis mõnus tunne. Nii, pagas käes ja suund viiendasse terminali võetud ja oh imet, see viies terminal üllatas ebameeldivalt. Muidu uus ja uhke kuid süsteem on neil küll imelik. Eelmisel õhtul online chek inni tehes oli teade, et pagasi drop in algab kella 16:30st, salamisi arvasin, et ehk õnnestub varem ära sokutada või siis miskit pagasihoidlat kasutada, et siis linnapeale laiama minna aga ei. Pagasit enne näha ei tahetud kui eelpool mainitud aeg ning miskit pagasihoidlat kah ei suutnud tuvastada. Küll aga jäi selline teenus silma kolmandas terminalis. Seega, palju õnne ei mingit linna tuuri. Egas muud kui kolasin lennujaama risti põiki läbi ja enamuse ajst veetsin värskes õhus viibides.
Nii see aeg veeres kuni pagasist lahti sain, kuid siis oli aeg ka juba piisavalt hiline, et kuhugi enam minna. Seega sai veel värsket aga tuulist õhku nauditud kuni viimaks vedasinend läbi turvakontrolli ning suundusin vajalikku gate'i otsima.
Mis aga Heatrows ära sai nähtud oli see va kõikse suurem reisijate veoks tehtud lennuk. Oli ikka vägev küll. Umbes sama efekti andis kui panna B737 ja B747 kõrvuti ja siis B747 ja A380 kõrvuti. Mis imeväel see õhus püsib on üks suur küsimus.
Nii, lõpuks sai siis B767 pardale ronitud ja kohe kukkus pinginaaber mindära rääkima, et kas ma ei tahaks tema kaaslasega kohta vahetada. Kuna minul oli bronnitud akna alune koht ja vastu pakuti keskmise rea kohta siis loobusin pakutud tehingust viisakalt. Palju aega ei läinud kui agar stjuuardess saabus uue tehinguga.Seekord sai saia vastu ning vahetasin oma 30K koha 35A vastu, mõlemad akna all nii et vahet polnud kummas ääres see on.Tegel oli nii või teisiti plaanis kogu lend maha magada, mis peaaegu ka õnnestus.BA kiituseks peab ütlema, et turismiklassi istmevahed on kõll piisavad et seal mõnusalt ära elada see 8 tundi, mida see üle atlandi lend võttis.
Lend ise oli mõnus, sai endale mõnusa pesa tehtud ning kuna ei viitsinud miskit filmi või muud pildimaterjali vaadata otsisin endale muusika ning leidisin väga hea BB Kingi plaadi, mida ma siis nii ärkvel kui magades kuulasin. Lõpuks kui Newarki hakkasime jõudma selgus, et kohavahetusega olin kenasti kasudega tehingu teinud, kuna sai tuledesäras New York ära nähtud ja see oli päris muljetavaldav pilt. Ah jaa, BA söötis kah päris korralikult ning ka õlu oli vabalt saadaval midama muidugi ära kasutasin, viisakuse piirides.
Umbes täpselt kell 22:30 olime Newarki B terminalis ning sai oodatud piiriületust. Vajalikud paberid olid lennu ajal täidetud nii, et suurt miskit ei toimunud, välja arvatud see, et minu sõrmejäljed ja silma vikerkest on talletatud nüüd USA andmebaasidesse.
See protseduur läbi ning voilaa, tere tulemast USAsse. Tegelikult oli veel üks üritus ees ootamas ja see oli seotud pagasiga. Kuna aga antud paber oli täidetud et muhvigi kaasa ei vea siis tollitöötaja saatis mu sirgelt rohelisse koridori, ehk siis tegelikult sain nüüd lõpuks ka ametlikult USA pinnale.
Järjekordselt sai sirgelt hoonest väljutud kuid enne seda ka väike üllatus. Nimelt esimest korda taheti käru kasutamise eest raha, 3 USD-d. Ja see oli ametlik taks, püüdsinküll ühe käru nii sama hankida ehk valest otsast läheneda ja see peaaegu õnnestuski kui üks kohalik hakkas seletama, et ei sedasi ikka asjad ei käi, et tuleb ikka teiselt poolt see käru võtta. Sealt poolt aga muidu ei saanud kui tuli need 3 koahlikku tugrikut loovutada. Ainuke koht kus veel kärude eest raha on tahetud saada on Egiptus aga seal rohkem nagu kohalike „ärimeeste“ lõbu see olnud ning hinnad seega kõikuvad.
Nii, sain siis lennujaamast välja, et siis ameerika õhku hingata. Polnud väga vigagi.Lisaks sai paar pilti moblaga tehtud ning kodumaale saadetud, et ikak kinnitus oleks kuhu ma siiski läksin :)
Edasine teema oli siis see, et vaja terminali vahetada kuna Chicago lend läks teisest terminalist. Bs olin vaja Asse liikuda.Selleks oli võimalus jala minna või siis terminalide vahelist transporti kasutada. Valisin teise võimaluse, kuna olin liiga laisk keskõiseks jalutuskäiguks. Pealegi oli selleks hetkeks minu reis kestnud pea 26 tundi.
Jõudnud A terminali lootsin oma kompsust lahti saada aga jälle ebaõnn, tegu sisemaiste lendude terminaliga ning need hakkavad alles hommikul pihta seega kogu check in magas. Ainult mingi võimalus oli et osadel kompaniidel sai teha ise checkini ära kuigi pagasist ka siis lahti poleks saanud. Eks siis unelesin ka kolasin seal A terminalsi ringi ja suht mõttetu koht sellisel õisel ajal.
Aga see eest sai ka kohalikku umbkeelsust proovitud. Nimelt tahtsin Wcd külastada sel hetkel kui uksel jahmerdas üks latiino tädi kes siis omas keeles aga mulle tundmatus dialektis midagi seletama kukkus ning edasiliikumist takistas.Nii, et samu asju kuid teises kastmes saab ka teiselpool maakera kogeda nagu ka Eestis.
Ok aeg läks ja check inni aeg lähenes ühes sellega ka hakkas lennujaama rahvast siginema.Agaenne seda oli kapaar suhtlust tumedama rahvusega, üks pakkus miskit müügiks jateine tuli kurtmaet tal miski 6 taala millestki puudus. Mõlemad said tõrjutud teemaga, kas kaardimaksega ei saaks asja lahendada.
Nii, check in algas 4:15 ja selleks ajaks oli Unitedi deski juurde juba üksjagu rahvast kogunenud, kes siis kõik moodustasid paraja saba. Moraalselt oli mul õigus küll esimene olla aga laiskus ei lubanud end ette otsa sättida.Aga õiglus pääses võidule kunatuleb suhelda inimestega. Check in seal käis iseteeninduse vormis aga mina ei tahtnud hakata ise masinaid näppida ja tulitasin personali kes seal abistavaks käeks oli ja kuigi järjekorras olles olin ehk 30-40 kohal olin ma esimene, kes checkini edukalt läbis. Muideks United võttis pagasi lennutamise eest 15 taala, ehk siis Newark-Chicago-Denver. Huvitav, miks see „odav“ Baltic Air küsib pea 2 korda rohkem ehk siis 290 eeku sama teenuse eest ja pea poole lühema maa eest. Küsimus õhus.
Varsti siis sai jälel turvakontroll läbitud, mis hakkas juba rutiiniks muutuma ning vajalik gate leitud sättisin end ootele. Pagan jube uni tuli peale seal istudes. Kuidagi sai siiski vastupeetud ning unele läksin siiski lennukis olles. Muide United Airlines kasutab kah samasüsteemi nagu Easyjet kus lennukisse pääseb mingi järjekorra alusel ehk siis mingit tsüklitega. Chicagosse minnes olin kolmadas laines. Egas muud kui kahe tunni pärast Chicagos.
Tegelikult sai Chicagos oldud vähe varemgi, ju olid siis kõrgustes sobivad tuuled, et kiiremini kohale lennutati. Ja järjekordselt kihutasin peale maandumist lenujaamahoonest välja. Umm, see oli juba pisut teine maailm. Pilvitu taevas, hommikupäike lõõskas täiega, pagan jube hea tunne oli.
Veel parem oli aga see, et seekordne lendude vaheline aeg oli suht lühike, ainult tund nelikümmend varasemate 5-7 tunniste ootamiste juures.
Tagasi lennujaama ning turvatsooni jõudmisel sai üks latiinost turvakas õnnelikuks tehtud, kuna ma olin esimene eestlane, keda tema oma karjääri jooksult kontrollinud oli. Aga see tühi tähi. Nüüd vaja leida õige gate jällegi ja see võttis kaunikesti aega kuna tuli läbida nii maapealseid galeriisid kui maaaluseid tunneleid, kuid lõpuks kohal ma olin.
Edasi läks juba kiiremini. Lennukisse ja minema. Seekord siis jölle B767 pardal kus oli põris huvitav vaatepilt business klassist, mida oli veel 2 erinevat varianti. Päris ülbe nägi välja.
Seekord oli pinginaabriks üks ehitusettevõtja Coloradost, peaksin kaarti uurima, et tema asukoht täpsemalt välja öelda kuid tegemist oli igati laheda tegelasega. Ütles, millist raadiokanalit kuulata, et kuulda pilootide ja lennujuhtimiskeskuse omavahelist sidet. Päris huvitav oli. Piloodid olid tublid ja tegi seda, mida neile ette öeldi :D. Bob, nii oli selle tegelase nimi suvatses jutustada oma tegemistest. Peamiselt tegutsevat ta poodide ehitamisega Californias sama oli ta ka maaga äritsedes endale naabriks saanud Joe Cocker´i, mis muidugi päris huvitav. Igatahes sain tema kontakti, ning kui millalgi LA kandis olen siis võin temaga ehk isegi veel kohtuda.
Vot sedasi mul see reis kulges. Denverisse jõudes oli eimene asi hotelli jõuda ning suurim soov oli vee alla saada sest ca 40 tundi lennukites ja lennujaamades olemine on kaunikesti väsitav aga mitte tappev. Igatahes hotelli ma jõudsin, vett sain ning pisut puhata kah. Edasi aga läks teekond auto müüja juurde.

01 Algus

Ei hakka siin Agu Sihvka kombel "et kõik ausalt ära rääkida ..." jne vaid ütleks lühidalt, et aastal 2008 sai mingi karikas täis Eestis olemisest ja oli vajadus end tuulutada. Sihtkohta valides jäi sõelale kunagine unistus jänkide maal ringi tiirutada ning Route 66 on selleks enam kui sobiv, eriti kui arvestada, et lapsepõlves nähtud filmid ja autod erutavad senini. Et üritus liiga igav ei tunduks ja rahuldada oma kiusatusi sai valitud siis selline moodus, et kui juba sis sjuba ja auto peab olema midagi ajastule vastav. Ei mingit rendikat vaid ehe usa raud ning kui endal ja autol hing sees siis see liikur ka Eestisse sebida.
Selline eskiis sai peas valmis tehtud miski aeg suvel eelmine aasta ning eks siis hakkas kodutöö.
Kodutöö olemus siis seisnes selles, et panna paika kuupäevad, leida sobivad lennud ning sobiv auto. Kuna põhiplaan oli olemas siis lean on loomingulises lähenemisest tulenev kõrvalekalle.
Kuupäevad sai esimesena paika pandud, et miski age kevadel ning ka töös sõltuvalt nii pikalt kui võimalik. Parim variant mis tundus ja nüüd hetkel ka teostub on 07. Aprillist kuni 15da maini 2009.
Tegelikult olin valmis kuupäevi ka pisut nihutama sõltuvalt lendudest aga lõpuks jäi siskin paika algne plaan.
Lennukipiletite otsimine oli omaette teema ja ehk kunai visiting täiendada seda osa, aga aega läks ja asja sai eriti kui arvestada seda, et mingil hetkel muutsin oma plaani kus kohast oma reisi alustada.
Algne plaan oli selline, et startida New Yorgist ning siis Chicagosse sealt aga juba Route 66 peale. Aga läks teisiti, kuna sobiva auto nii hinna kui muude näitajate poolest leidsin lõpuks Denverist. Alguses arvasin, et laseks auto NYCi või New Jersey`sse toimetada kuid üks tikutaku foorumi (www.tqhq.ee) inimene nimega Üllar leidis, et odavam on Denverisse lennata kui transat kasutada.Ja eks ta õige oligi. Paha asi oli aga see, et pilet New Yorki, pigem küll New Jerseyśse oli juba selleks ajaks olemas seega vaja edasi majandada. Remargi korras olgu öeldud, et koheselt loobusin Finnairi teenustest kuna ei olnud plaanis miski 10 tundi koos põhjanaabritega ühes purgis olema. Pealegi oli asi endale lõbusaks teha, mitte mugavaks. Seega otsisin muid variante ning üllatus üllatus odavaima pileti sain Londonist ja mitte mingi kampaania hinna vaid täiesti tavalise hinnaga British Airways´ilt. Nii, et ei maksa alati uskuda seda, mida kokku lubatakse eriti kui paljud lennutajad on seadnud piiranguks ühe kuu, mis jällegi ei sobinud minu plaanidega.
Järgmine pettumus oli Estonian Air, kes on oma lennud kaunikesti kokku tõmmanud ning nendega Londonisse ei saanud. Siis tuli kohe järgmine teema, et Air Baltic viiks kohale küll aga nende näiliselt odav pilet muutub kaunikesti kallimaks eriti kui pagasieest küsivad lisaks 290 eeku ning kui arvestada, et tuli ette võtta ka lennujaamavahetus siis langes ka see variant ära,kuna lõpuks sain EA ja SASi lendudega odavamalt Heatrowsse. Muidugi tähendas see ca 5 tunnist passimist Kastrupis, mida aitas sisutada Yvette kahjuks Michael ei saanud tulla aga no vähe lõbusamalt see aeg läks. Heatrows sain passida kah mingi 6tundi väikese plussiga enne kui suund NYCi peale läks. Tegelikult peaks lisama ühe kivi Tallina Lennujaama töötaja kapsaaeda, kuna mul oli nii EA kui SASi lennule istekohad ära määratud siis kummagi lennu puhul ma neid kohti ei saanud, mis oli mul kinnitatud tellimuses kirjas.
EA puhul tuli ka üks üllatus, nimelt tühistati nende lend 15l maile London Tallinn, mis aga tegi minu elu vähe lihtsamaks sest tänu sellele sain pileti otse Heatrowst läbi Kopenhageni Tallinnasse. Lisaks sebisin siis veel NYCist pileti Denverisse ja selle sain lõpuks läbi Chicago. Nii, et lõbu laialt.