Oklahomas veeresin korraga välja kohta nimega Vinita. Niivõrd kuivõrd aga eks see oli seotud hommikuse plaaniga, millest pisut hiljem.
Raamatu järgi sai välja valitud ka öömaja aga kahjuks esimene vali, mis oli paar miili Vinitast läände ei õnnestunud kuna vabu kohti polnud. Keerasin siis Vinita poole tagasi, et järgmine valik ette võtta ja see õnnestus, kahjuks, nagu hommilul selgus. Enne aga, kui hommiks saabus sai vaadatud kuidas äike sähvis ümber Vinita ning tuli ka mõningast vihma taevast alla kuid mitte selliselt nagu päeval Missouris osaks sai.
Niisiis, hommik saabus teadmisega, et öösel olin enese teadmata olnud söögilauaks teadmata sorti koduloomadele ning olgu ennetavalt märgitud, et paar järgmist päeva olid käed kogu aeg tööd täis, sügamisega nimelt.Kui see pisiasi kõrvale jätta siis polnud hommikul suurt viga midagi. Tibutas kergelt aga polnud hull ning see ei saganud ka kuidagi seda, et sai suund võetud Maailma suurima McDonaldsi poole (aka Glasshouse) mis laiutab üle I-40ne. Tegu on siis ses mõttes kõige suurema maciga, millel kõige rohkem põrandapinda on sest ega see teeninduspool väga suur polegi, lisaks on seal ka mitmeid muid poekesi. Aga kui suurim siis suurim. Hommikust burgrit mäludes oli muidugi mõnus vaadata kogu seda trafficut, mis münikümmend jalge eemal toimus.Aga see oli ka kõik, mis paelus. Muu oli suht tavaline ja lihtsalt tekkis ketserlik mõte, et kui midagi nimetada „maailma suurimaks“ küll siis rahvast kohale ronib, nagu mina näiteks.Kui see hommikune protseduur läbi sai siis edasi ikka lääne poole. Ah jaa, enne kui ma maci jõudsin otsustasin ikka kohalike teedega rohkem tutvuda, kuna esialgne teevalik ei õnnestunud siis tegin paar pööret pisut vales suunas ning sai pisut liiga vales suunas mindud. Kuna Oklahomas aga on enamus I-44st tasuline siis ei tahtnud seda kasutada ning tuli oma tuldud teed tagasi tulla ja uuesti proovida. Teine katse õnnestus,
Vinitast minema saanud siis varsti tegin kõrvalepõike vanemate radade suunas ning sai siis nähtud üks järjekordne sild kuskil väga kõrvalisel teel samuti ka Blue Whale, mis kunagistel aegadel oli ka ujumiskohaks aga praeguseks ajaks on rohkem vaatamisväärsus, ujumine seal keelatud nüüd. Kurvastusega peab tõdema, et ka ühe orava maine teekond lõppes Caddy rataste all. Aga see tundus seal kandis suht tühine teema, kuna neid oravaid vedeles tee ääres ikka hulgim. Pea iga paari miili tagant oli vähemalt ük
s.Varsti hakkasin Tulsasse jõudma. Tulsa, mis iganes koht see ka on oli minu jaoks küll pettumus, kuna tundus sihuke nutuse olekuga. Tiirutasin lihtsalt seal ringi ning korra õnnestus end ka vastuvoolu liikuma sättida. Tegin lihtsalt tagasipöörde seal kus teha vist poleks tohtinud aga kuna tee oli lai siis ei lasknud end segada sellest. Sais siis paar plokki vales suunas liigutud enne kui pihta sain et miskit valesti õnneks pühapäev ei liiklust ega korravalvureid ning seega sai oma viga kiiresti ka parandatud.
Pisut hiljem olin Tulsast juba minekut teinud ning kulgesin edasi järgmise suurema linna Oklahoma City suunas. Enne pöörasin suurelt teelt jälle kõrvale ning sõitsin päris kruusasel teel, mis kohati ka pisut mudane oli aga läbitud see sai. Tegu oli siis kuni 1930-da aastani kasutuses olnud teega
.Oklahoma City-sse jõudsin päris pimedas tiirutasin pisut ring et miski öömaja leida ning tiirutasin end kohe väga ära sest ühel hetkel jõudsin kohta kus taheti ID-d näha. Et edasi liikuda. Küsimuse peale, et kus ma üleüldse olen ehmatas ametnik pisut ära aga kui ütlesin et vaja I-44 üles leida siis juhatas kenasti õige suuna kätte. Mingi aja pärast leidsin ka öömaja kus oli tegevuses väga püüdlik vanahärra kes ilma küsimatagi tegi hinna paremaks ja mitte vähe. Tore oli ka teada, et ka pesumasinad neil olemas. Olingi juba pea 2 nädalat USAs olnud ja riidevarud vaikselt otsakorral.
Tegelikult asjad aga nii libedalt ei läinud, sest paar lammast olid masinad täis toppinud ja siis kõik asjad sinna unustanud, nii et pesumasinatele tegelikult pääsesin ligi alles hommikul aga ega see suurt midagi ei muutnud minu jaoks aga lihtsalt käis närvidele.
Hommik algas jälle ilusa ja sooja ilmaga. Ning kui lõpuks pesud pestud ja kuivatatud otsustasin ilma erilise tiirutamiseta Oklahoma Cityst minekut teha, mis ka õnnestus.
Oklahomas olles hakkas ka tekkima tunne, et pilt kordub. Nimelt siis on tegu US linnade loogikaga. Kui on väike koht siis läheb sirgelt läbi linna/küla lai peatänav. Kui on vähe suurem koht siis on peatänavaks (see ei pruugi muidugi minna läbi linna keskuse) nn BL (business loop) mis kannab siis linna kõrvalt mööduva Interstate numbrit. Muidugi on sellel osal ka tõsisem nimi ag üldjuhul on ta kui BL. Aga see BL näeb siis igal pool pea ühesugune välja, reklaamid ühed kõrgemal kui teised ja vähemalt 4 realine tee. Mille kummagil pool siis erinevad teenindusasutused, millised iganes need siis pole. Suuremad linnad on aga freewaydega risti rästi juppideks jaotatud.
Aga üldiselt on kõik suht loogiliselt üles ehitatud nii et kui kuskil metsa panna siis saab väikese ringiga jälle samsse kohta tagasi.
Sedaps, kui OKC oli seljataga siis jälle mööda 66t edasi. Kõik läks libedalt selle hetkeni,
kuni tuli tahtmine jälle pisut vanemat rada kasutada ning Pony Bridge üles leida. Tuleb tunnistada, et panin esimese hooga segast. Kuni kahtlus tekkis ja vähe teepealt kõrvale sai võetud, et kaarti uurida õnnestus ka kohaliku korravlavuriga suhelda. Nimelt pidas ta oma kohuseks uurida kas mul kõik OK on et seal passin. Ütlesin, et küik on OK lihtsalt püüan õiget rada üles leida.See selleks, sõitsin siis veel miski osa miile samas suunas edasi kuni arvasin, et ei see pole ikka õige koht. Noh ots ümber ja tagasi ning tagasi sinna kus kohast sai tuldud. No seal uuesti kaarti uurides selgus, et keegi saab olla ikka loll küll. Tegelikult kogu viimase tunni sõit oli olnud õige segav faktor olin ainult mina ise oma kõhkluste ja kahtlustega. Egas midagi jälle sama teed pidi edasi, kuid nüüd kus pilt selge oli tegin veel ühe kõrvalepõike, et algupärasemal teel liigelda.Seegi ring tehtud jõudsin lõpuks selle sillani, Pony Bridge mis siis läehb üle South Canadian River´i. Sild ise oli kaunis pikk ja sellises vanas stiilis (1938 -l aastal ikkagi ehitatud) metall sõrestikku (“pony”) kasutades ehitatud. 
See ülessanne täidetud sai jälle edasi Texase poole liigutud.
Wheaterfordis tekkis korraks küll kiusatus lennundus muuseumi külastada aga laiskus sai võitu ning seekord jäi sinna minemata. Elk City´s jäi aga külastamata Route 66 muuseum kuid seda seetõttu et aeg oli juba seal maal kus see asutus suletud oli.
Ja edasi jäi juba ca 60 miili Texaseni.Viimane “linn” enne Oklahomast lahkumist oli Texola, mis oli suht ehe “ghost town” ehk siis linn kus puudvad (või pea aegu puuduvad ) elanikud.
Edasi aga juba “Welcome to Texas”.
No comments:
Post a Comment