Vaevalt jõudnud New Mexicosse kui sai jälle algupärastele radadele keeratud ehk seekord siis kruusasele teele kuhugi preeriasse, suurest lärmist kaugemale. Peab mainima, et ka seekord oli asi seda väärt.. Esimene mõte, mis pähe ronis seda maastikku nähes, olid k
unagi nähtud Gojko Mitić´i filmid punanahkadest. Just nagu päris, lõputu tasandik ning silmapiiril olevad mäed kus kohast võiks põgenev punanahk varju leida.Teisiti aga ka igasugused metsiku lääne filmid, milles keegi kellegi eest põgeneb. Igatahes ühel hetkel kui autost välja ronisin oli lausa tappev vaikus ümberringi. Ainuke märgatav elutegevus toimus õhus kus mingit sorti kotkad maapinda seirasid. Ok, ühel hetkel keegi krabistas kah lähedal asuvas (mulle) teadmata sorti põõsas. Igatahes sai seda hetke päris pikalt nauditud, eriti kui veel asja juurde käis pilvitu taevas seal lõõskava päikesega. Oli mis oli aga isegi teadmine, et nii umbes 5+ miili põhjasuunas jookseb interstate koos tuhandete autodega ei rikkunud kuidagi seda meelelolu.Kahjuks oli seda teelõiku umbes 9 miili jagu ainult kuid see eest sai seda nauditud täie raha eest.
Kui lõpuks liikuma hakkasin siis avastasin, et üks kotkas on mulle silma peale visanud. Passis teine posti otsas, ega lasknud end kuidagi häirida, et ma teda pildiks jäädvustan. Lõpuks kui ma oma kaadrid tehtud sain lahkus ka tema väärikalt lendu tõustes.
Jälle asfaldile jõudes hakkas tõsiselt pihta ka kliśśeelik „lõputud sirged“. Eks ta oli
gi nii, kui ikka kuni silmapiirini on ainult üks pikk sirge, mis siis kaob kuhugi kpnka taha ning kui ise lõpuks inna kpnka otsa jõuad ja näed, mis edasi tuleb siis edasi on täpselt sama. Kui siis lisada veel lõõskav päike, mis ilma juba parajalt palavaks oli kütnud siis tuli kokku päris huvitav tunne. Igatahes ei midagi tüütavat vaid lihtsalt aeg hakkas hoopis teist moodi kulgema.Lõputult neid sirgeid siiski polnud vaid sai ka vahepeal mõnest asustatud punktist läbi sõidetud. Üks asi mis aga kindel oli, ning mis juba tegelikult juba Texases pihta hakkas oli vahemaade pikenemine. Mõte selles, et asustus läheb ikka hõredamaks ning iga „kivi“ tagant enam öömaja või tanklat ei leia nii nagu seda varem oli olnud, eriti aga põhja pool. Lisaks kadus ka igasugune mobiililevi ära. Ses mõttes, et signaali polnud üldse. Vist mainisin kuskil eespool, et Nebraskas sai läbitud kah ilma moblatakuna ei EMT ega Tele2 ei suutnud kohlaikku võrku sisse saada. Nii et nii seal kui nüüd lõunas oli mobla rohkem kella eest või lutsukivi eest, kui ainult vett oleks olnud.
Peale seda kui Tucumcari ja Cuervo oli läbitud sai jälle varasematele radadele keeratud. Seekord siiski mitte kruusateel vaid ikka asfalti linti läbides aga ka seekord viis tee kuhugi preeria keskele kaugemale inimasustusest, niivõrd kuivõrd seda seal üldse oli, küll aga oli seekord loomariik aktiivsemalt esindatud. Pidevalt olid antiloobid ametis, kas tee ületamise või lihtsalt teeääres kolamisega. Samuti ka kaks jänest otsustasid ühe kidura posti taha varju pugeda ning nad vist tõsimeeli arvasid et ma neid ei näe kuna oli miski 10 jala kaugusel neist.
Peale selle side tripi läbimist aga oli käes see aeg kus R66 ühines I40ga pikaks ajaks ca 50 miili. Nii pikalt polnud R66 veel senini freeway peal püsinud.
Kuna see freeway peal kulgemine on suht automaat reźiimil kulgev tegevus siis muidugi magasin maha ka õige koha Santa Fe peale keeramiseks. Õigemini arvasin et R66 teeb seda kuskil teises kohas. Puhtalt minu lollus kuna ei pööranud ühele pisiasjale kaardil tähelepanu. Hiljem muidugi avastasin, et ma olin selles kandisisegi peatuse teinud, koht nimega Clines Corners kus oli ka miski suur gifth shop kus ma lihtsalt ringi tuiasin. Olgu mainitud, et nimetatud koht asub kõrgusel 7200 jalga mis kirvega jagades annab kõrguseks 2400 meetrit. Pole paha mis. Aga noh mis maha magatud see maha magatud ja ega ma siis ükskord selle avastananud tagasi kah ei pööranud. Infiks nii palju, et varasem R66 läbis Santa Fe, praegu on osa sellest lõigust eramaal ning läbipääs sinna puudub. Hilisem R66 aga läks otse, ilma Santa Fed läbimata Albuquerque peale. Kuna mul nii või teisiti oli plaanis mõlemad linnad läbida siis võtsin asja rahulikult, ning otsustasin alustuseks Alabaquerquega tutvust teha ning alles siis Santa Fe läbida, kuigi see variant tõotas tuua mõttetuid miile oli see rohkem kribu krabu eest. Igatahes otsustasin end ankrusse sättida Moriarty´s (või Arty Morty´s kui üht inglise filmi siinkohal meenutada).
Järgmisel hommikul siis sai suund võetud Albuquerque peale ning varsti ma seal olingi. Nii nagu eelmine päev lõppes palavalt algas ka see päev sama moodi ja tõotas ikka vägagi kuumaks minna, Igatahes jõudis termomeetri näit õige pea juba 90F-ni, Eestis võib selliseid ilmasid hetkel ainult märjas unenäos näha.
Jörjekordne öö mööda saadetud sai edasi Albuquerque poole liigutud. Kui kohale jõudsin hakkas see linn omal moel mulle kohe meeldima. Parasjagu segane tundus kõik seal olevat ning sale oli see miski mis mulle meeldib. Kui olin niisama seal ringi vaadanud võtsin suuna vaikselt Santa Fe poole. Enne aga jõudsin läbi astuda ühest poest nimega Ranch Market, kuna tarbitava vedeliku kogus oli kahtlaselt kokku kuivanud. Hmmm see pood oli vähe äkilisem kui Wal Mart. Ei hakka kõike seda mida seal nägin üles lugema kuid peamine mida seal siis oli, oli kõik mida ühe korraliku mehhiko toidu valmistamiseks vaja on ja see võttis simlme eest kirjuks. Eestis võib vale mulje jääda justkui kogu mehhiko köök koosneks ainult tortillast, salsast, ja cuacamolest, kusjuures esimese puhul on mõtetult kalli produktiga meil tegu ja teise puhul on tegu kahtlaselt pastaga kuigi ta seda olla ei tohiks. Ok eks see ole maitse asi.
Tõenäoliselt oleksingi ma sinna ekskursiooni tegema jäänud aga kuna linnas juba piisavalt molutatud ja tahtmine siiski Santa Fe-s ära käia panin sealt lõpuks minema. Jätsin ka vanalinna tuuri hetkel tegemata, et kui tagasi laekun siis lähen. Ehk siis järgmine päev.
Kuna Santa Fe ja Albuquerque vaheline R66 on enamuses praeguse kiirtee all ja ilma eriliste kõrvalpõigeteta siis tõotas suht kiire minek tulevat.
Aga nagu juba kombeks, ei läinud kõik nii nagu plaanitud. Vahelduseks kiirteel sõitmisele otsustasin järjekordelt algupärase teeosa kasuks mis küll tähendas küll üht silda kuskil ning siis tuldud teed tagasi sõitmist, sest teine pool teest on tänaseks päevaks läbimatu või siis ainult 4x4 autodele soovitatav.
No nii I25, mis siis kulgeb nende kahe New Mexico linna vahel ja kaugelt enamgi oli nagu ikka, ja sis tuli mahasõit nr 264 ning sealt edasi läände. Legendi järgi 3,5 miili kuni tuleks keerata paremale. Jälgisin siis odomeetrit, et enam vähem õiges kohas peale passida seda teeotsa. Ei tahtnud mingit tiirutamist endale lubada. No üks kohalik korravalvur passis teeäärs ja mingeid sildikesi oli kah seal hoiatusega võimaliku delay eest, no ju mingid teetööd käimas nagu neid siin lõputult on. Noh sai siis pea 3 miili sõidetud kui ühe risti peal, just nagu see koht kus mul vaja ära keerata, mingi meeletu kogus suuremaid ja väiksemaid sõidukeid. No võtsin kiiruse maha ja veeresin vaikselt üle selle ristija jäin miski paarsada meetrit hiljem seisma, et kaarti vaadata. Mida ma jõudsin märgata et kaamerad olid üles pandud. Kontrollinud kaardilt, et ikka see on see risttee kus kohast vaja ära keerata ning vähemalt pean sealt autode spaleerist end läbi suruma. Otsus tehtud ja väja ümber keerata kui saabus üks suuremat sorti valge SUV mingite kirjadega kus kaks tegelast sees ja pärima mis asju ma seal ajan. No võike selgitus ja siis minupoolne küsimus, et kas see tee on vaba kus need sõidukid seisavad. Vastuseks sain, et ja tee on vaba. Ok, nii palju sain veel teada, et filmivõtted käimas. Ok läksime siis sõbralikult lahku ning kui nina jälle õiges suunas rabasin ma ka kaamera kätte, et natuke seda sigrimigrit filmiks vormida. Kulgesin seal vaikselt aknad muidugi lahti kui kahtlased viled ja hõiked oli aga ma liikusin edasi. Natukese aja pärast oli teine samasugune spaleer tee ääres. Kui ka see läbitud jäin miski paar kolmsada meetrit eemal seisma ning ronisin autost välja . Tegin sisi jupi videot juurde sellest üritusest ja lisasin sinna ka natuke maaastiku võtteid, et siis edasi liikuda. Tagasi autos ja valmis liikuma kui patsti, järgmine samasugune auto seal ainult teised tegelased sees ning jälle seletama stiilis, et kle, märgati et sa siin pildistad ole nüüd hea mees et kui sekeldusi ei taha siis lõpeta see asi ära kuna meil siin filmivõtted ja pole vaja, et siin keegi veel filmimisega tegeleks. Ma siis ok, selge ja püüan end parandada. Kuna sügeles, küsisin siis, et kui saladus pole siis mis filmiga tegu. Vatuseks sain, et Denzel Washingtoni uue filmi võtted käima. Ma muiduski punnitasin pisut silmi et ikka tõesti vä. Jep. Oli sealt poolt vastus.Natuke blah blahi veel ja läksime siis oma teed. Mingid loetud meetrid eemal keerasin siis mingile tolmusele teele, et lõpuks see pagana sild üles leida, mille pärast sai sinna ronitud. No varsti, ühes vaikses kõrvalises kohakeses see sild siis oli. Tegin mõned pildid, kolasin paar minutit lihtsalt ringi kah veel, kuna seal puudevarjus, oli päris meeldiv olla. Mõne aja pärast otsustasin siis edasi liikuda. Istun juba autos, et väikese ringiga tagasi suurele teele jõuda kui pilk peeglisse ütleb et filmiteema vist jätkub. Nimelt saabus minu jälgedes politseinik. Tore. Mida see veel tahab? Tuli siis minu auto juurde ja jälle küsimused, mis teen jne. Väike selgitus, näitasin talle kaarti kah ja kuidas edasi liigun. Päris üle et kas sealt platsilt jälle läbi sõidan. Ja lähen küll, andsin talle vastuse. Ok seletas siis, et ei mingit pildistamist seal ning küsis ka ID-d näha. Millegipärast Eesti juhiluba, see EU tõgu, ajas teda pisut muigele aga noh, mis teha. Rääkisime veel pisut autodest ja otsustasime siis oma teed minna. Kui ta pidas vajalikuks veel mainida, et seal kandis kus askeldamine käib ei toimuks mingit pildistamist. Selge, kui nii siis nii. Aga, et asi kindel oleks ning info kontrolli mõttes samuti küsisin siis korravalvurilt, et kas tegu on tegu ikka DW filmiga. Millegi pärast ehmatas see küsimus politseinikku pisut, sest kohe tuli temapoolne kõsimus aga kus sina seda tead. Ma siis ütlesin, et need tegelased valgest autost kellega ma ennem rääkisin ütlesid seda, siis rahunes politseinik maha ning kinnitas, et jah DW filmikest võetakse siin praegu üles. Sellega siis oli ka meie vestlus praktiliselt läbi. Tema läks tuldud teed tagasi, mina aga väikese ringiga.
Jõudnud tagasi sinna kanti kus kogu tegevus käis lootsin lihtsalt sellest palaganist eemale saada kui just vahetult enne ristteed, kus kohas kogu see segadus pihta hakkas pandi mind lihtsalt ootereźiimile s.t. ei lastud mul parempüüret teha. Nii ma siis seal passisin. Vahepeal käis üks tegelane pärimas, mida seisan, mille peale ma siis vastasin et ühed teised tegelased otsustasid sedasi. Ok varsti selgus ka, miks. Nimelt toimus siis ühe stseeni võtted. Tegelikult koosnes kogu action selles, et üks kinnine pick-up tüüpi auto sõitis sellest ristist mööda. Tegelikult nägi see pick-up selline laiguline ja suht kuulikindlaks ehitatuna välja. Tehti kaks duublit peale mida sain siis sealt l'õpuks minema.
Denzelit ennast ma seal küll ei näinud ega ka mõnd muud tegelast, keda oleks võinud ära tunda, aga muid asjapulki oli kogu tee täis. Vot sulle Ameerikat ja Holliwoodi. Pagana tundlikud tegelased seal.Poleks nad seal seletama kukkunud poleks ma teada saanudki, millega seal tegeldi aga nüüd tean mina ja paljud teisedki:D.
Lõpuks sealt side tripilt tagasi I25 peal ning sirgelt Santa Fe poole. Ega palju sinna ju maad polnudki kuna Alba ja Santa vahe ümmarguselt 60 miili.
Esimene tunne, mis tekkis Santa Fes oli see, et millal see sissesõit ükskord lõpeb, tundus see kuidagi väga pikk ning pähe jõudsid juba mõtted, et mis selles linnas siis nii erilist on. Otsustasin siis ära kannatada selle programmi osa ning ka uue plaani käigu pealt välja mõelda ning siis R66 Santa Fe loop´i põhjatippu sõita milleks on Las Vegas. Selgituseks, et mitte see Las Vegas Mis Nevadas asub vaid ikka New Mexico oma.
Plaanid paigas kui järgides kaarti ning märke, jõudsin lõpuks kohta, mis mulle kohe meeldmia hakkas , ehk siis Santa Fe vanalinn. Kuna R66 läbis oma algusaegadel täpselt kesklinna siis see oli hoopis teine maailm kui senini. Kohe oli selge, et siis võiks lihtsalt chillida. Olla ja lasta ajal omasoodu kulgeda lihtsalt nii mõnus koht tundus see olevat. Otsustasin jälle pisut oma plaane muuta ning teha see Las Vegase tiir ära ning õhtu poole tagasi laekuda. Tegelikult oli õhtu juba selleks ajaks käes ning ega ma väga kindel polnud kas täna tagasi jõuan. Aga vähemalt mõte oli.
Nii tiirutasin end sealt Kesklinnast lõpuks välja ning tagasi I25 North peale ning miski tunni pärast olingi Las Vegases. Tegelikult R66 päriselt Lvsse ei jõuagi. Kui ida poolt tulla siis paar miili enne keerab R66 uuesti nina lõunasse Santa Fe peale.
Las Vegas, NM on sihuke pisike linnake nagu neid seal ikka on. Ainult NM stiilis rohkem. New Mexico üldse on oma arhitektuuri poolest rohkem Mehhiko kui Usa, sest see osariik oligi omal ajal üks osa Mehhikost, seega ka arusaadav, miks ta teistsugune välja näeb.
Kuna avastasin, et paak kakaunikesti tühjavõitu sisi vaja tanklat külastada. Kuna kütuse hinnad olid vähe krõbedamad siin üleval, siis otsustasin ühe pisema tankla kasuks. Pealegi pakkus see tankla full service´st. Ehk ise ei pidanudki autost välja ronima. Tegeleane, kes seal opereeris oli lahe kuju. Paar kiitvat sõna minu sõiduki kohta ning ajasimegi törts muidujuttu. Huvitavam osa oli see, et andis vihje sõita veel rohkem põhja kuna seal ilusad mäed olemas.Iseeneset tore plaan, aga millal seda teha.
Jäin siis ööseks LVsse ning mõelda homse päeva üle.
Hommikuks oli plaan valmis, et miks ka mitte siis. Kui juba siis juba. Paningi siis mööda I25-t pidi põhja kuni keerasin NM58 peale ning siis tagasi lõuna poole mööda US64ja. Selleks kulus päris omajagu miile muidugi aga see mida ma hiljem nägin oli see muidugi kribu-krabu.
See oli nüüd teistsugune New Mexico. Mägine enam mitte nii soe nagu all pool. Aga see eest mäed, mägijõed, lumi jne. Lisaks mägedes keerutav tee siis kõik see ko
kku oli lask kümnesse. Minu jaoks täielik kaif. Ega seda eriti sõnadega ümber ei jutusta, seda peab ise nägema ja kogema. Igatahes seiklesin ja mõnulesin seal mägedes oma pool päeva. Kuigi mägedes oli tuuline oli see paras vahelduse rohkem kui kolmekümnekraadisele kuumusele all pool.Kuna juhtusin ka ühte memoriaali külastama siis sain ka ise esimest korda pildile, helikopteri taustal:D Seega ka esimene kinnitus, et ma seal ikka olen D kus ma olen ja seda tänu ühele seal olnud sõbralikule töötajale..
Minu uueks kõrgusrekordiks sai 9101 jalga ehk siis pisut üle 3 kilomeetri. Kõrgus kus ka lund katsuda sai. Kes sinna kanti satub siis soe soovitus neid mägesid seal külastada, emotsioon on garanteeritud.
Edasi läks tee valdavalt allamäge ning nii ma siis kulgesin vaikselt tagasi Santa Fe suunas kunu jõudsin jälle õhtuks. Aga seekord oli miski plaan ees olema ning sokutasin auto kuhugi parklasse ning läksin linnatuurile.
Mulle kohe meeldivad sellised kohad nagu seda onSanta Fe vanalinn. Kuigi seal ka turiste voorib on seal omakohalk kaader, kes sellest kohast teeb selle, mis ta on. Ühesõnaga, tegin seal kohe päris mitu aega parajaks lihtsalt olesklemisega, pluss ka väike eine nii, et kui ma lõpuks Santa Fe-st minema sain oli juba pimedaks läinud, mis aga tähendas seda, et järgmine peatus on Albaquerque – jälle.
Hommik algas nii nagu tavaliselt, eiviitsinud kuidagi end maast lahti ajada, mis omakorda viis, nagu tavaliselt, selleni, et liikuma sain alles enne keskpäeva. Aga polnud hullu, ega mul kiiret ka kuhugi ei olnud. Tegelikult sain siiski suht normaalsel ajal liikuma ning esimene peatus soli peatänava ääres olev Kelley´s Pub and Restaurant, kus lihtsalt tegin aega parajaks. Esiteks oli seal päris hea kohvi ja teiseks sai varjus istuda ning hommikukohvi k
õrvale ka sigaret ära tõmmata. Aga nagu ameerikale kohane, oli see neverending kohvi ja nii ma seal siis mõnulesin.Lisaks eelpool toodule peaks ära mainima, et tegu endise tanklaga, mis siis praegusel hetkel pubu kohuseid täidab. Temperatuurinäitajad kiskusid jälle 90ne kraadi lähedale kohalikes ühikutes, mis meie müistes julge 30+ välja annab. Kui lüpuks ikkagi liikuma sain siis maandusin Albuquerque vanalinnas. See pole küll nii efektne kui Santa Fe oma aga siiski oli ka seal lihtsalt olla.Nagu kogu New Mexico on seni nähtud osariikidest päris erinev oli ka seda Albuquerque koos oma vanalinnaga.Lühidalt lahe koht kus ringi vaadata ja olla.Vahepeal meenus ka üks omal ajal nähtud film Convoy, mille tegevus kandus ka läbi selle linna aga ega see nii oluline kah polnud, et neid õigeid tänavaid seal taga hakata ajama, kus kohast rekkad läbi tuiskasid.
Edasi läks aga tee lõunasse Losa Lunas´sesse, nagu tavaks, oli ka see kõrvalepõige seotud R66 vanema osaga. Hilisem variant läks aga otse Albuquerque´st Mesitasse (praeguse I40 peal või selle kõrval) kuhu lõpuks jõuab ka vanem teeosa. See mitte just väga pikk kürvalepõige oli lhtsalt väike vaheldus, eriti kui arvestada viimast, kruusast teelõiku.
Peale Mesitat läks asi põnevamaks jälle, sest teeäärne oli miilide pikkuselt palistatud laavaga. Üldiselt on New Mexicos kaunis ohtrastikustunud vulkaane, nii põhjapool kui ka lõunas nii et täiesti loogiline, et kuskil ka laava peaks olema.
Miskid miilid edasi jäi silma mäeküljel asuv kirik, millest ma ka pildi tegin. Hiljem oma raamatuid uurides selgus, et pildi tegeine seal oli suur patt kuna tegu Acoma indiaanlaste reservaadiga ning eraldi oli märgitud, et pildistamine on keelatud. Sorry. Loodetavasti ükski indiaani vaim minu peale kurjaks ei saanud.
Edasi jäi juba umbes 90 miili Arizonani. R66 pendeldas kord ühel kord teisel pool I40-t ning ainult suht väikesed kõrvalpõiked olid Aiunek elevust tekitav moment juhtus siis kui, möödusin vanade autode surnuaiast, või hoopiski lihtsalt paigast kus oli sadade viis autosid, mida tänapäeval saab nimetada klassikuteks.Kahjuks oli nende seiuskord ka surnuaiale vastav. Üsna roostes teised.
Nii need miilid vaikselt läksid kui hämarduma hakates jõudsin Arizonasse. Mida tahaks New Mexciko kohta öelda, et see on üks osariike mis nõuaks eraldi pühendumist, kuna pakub looduslikult kui ka kultuurilise poole pealt teistsugust Ameerikat, vähemalt seninnähtu põhjal.
No comments:
Post a Comment