16 Utah

Utah 02.05.09

Enne kui Utah´sse jõudsin sai korraks ka Arizonas olla, kuna I15 lõikab Arizona loode nurga enne kui tuleb Utah. Aga enne kui see va Arizona vastu tuli oli suht huvitav moment. Nimelt sõidad mööda seda igavat kiirteed süvenenud oma mõtetesse ja siis avastad, et ees on mäed. Nii paremal kui vasakul ja otse ees kah. Loomulikult tekkis küsimus, mis moodi siis nendest mägedest mööda või läbi saab sest ühtki aimatavat lahendust ei paistnud olevat. Vaevalt et üle minema tuleb hakata sest see ei vasta Interstate loogikale. Ümber kah ei sõida, kuna see tähendaks mingit mõttetut ja megapikka ringi järelikult siis peab läbi minema. See viimane vastus oligi õige ainukese vahega, et ma arvasin mingi tunneli seal olevat kuid üsna mägede lähedal olles sai selgeks et seal on selline paras pragu kus kaudu siis kiirtee läks. Päris kena moment oli seal sõita, ütleks et üks lahedamaid lõike kiirteel üldse, sest enamasti on Interstate maanteed kõige igavama vaatega üldse. Ehkki kui meenutada siis mõned momendid I 40 peal ja jällegi Arizonas olid kah suht nauditavad. Aga need on absoluutsed erandid.
Jõudnud siis mägedevahele ja pisut ka edasi siis jõudsingi Arizonasse ning peale miskit paarikümmet miili sai jõutud mormoonide pessa nimega Utah. Veider, aga see ettekujutus Utah´st nagu suht punase maastikuga kohast vastas vähemalt esialgu tõele, sest mäed muutusid punasemaks ning liiv/kruus samuti. Pagan seda teab miks aga nii see oli või vähemalt mulle sedasi tundus.
Üks asi tegi mulle muidugi muret, kui enne tundus, et aega igal pool kolada on rohkem kui küll siis praegu oli seis juba selline, et ega ikka pole küll, ning plaan jõuda vähemalt Salt Lake City´sse jääb seekord ära. Väike lootus muidugi oli aga see tundus suht ulme olevat, sest kuna tahtmine näha Grand Canyon´i oli suurem siis lihtsalt tuleb see tee ette võtta mõni teine kord. Kuigi tol hetkel ma selles päris kindel veel ei olnud ning esialgu oli plaan Grand Canyoni vaadelda põhja poolt ning siis jälle tagasi põhja poole.
Seega sai siis suunda hoitud Washingtoni ning sealt edasi läbi Zioni rahvuspargi kuhugi Kanab´i kanti et sealt juba lõunasse minna ning järgmine hommik kanjonisse jõuda. Ilus plaan oli.
Tegelikkuses läks aga sedasi. Peale Washingtoni (olgu mainitud, et see linnake, millest praegujutt käib, asub Utha´s ) keerasin maanteele number 9, mis siis pidi ming Grand Canyoni´le lähemale viima. Tõenäoliselt oleks ka lühemat teed pidi jõudnud aga see tähendanuks aga suht koht kohe Arizonasse naasmist aga seda ma ei tahtnud.
Nii kulgesin siis vaikselt mööda maanteed kuni enne Zioni parki oli üks väike miniatuurne külake tehtud . Sihuke vesterni stiilis ning päris armas nägi ta sealjuures välja. Edasi juba sai jõutud kohta nimeda Springdale ning nüüd peab mainima, et see oli üks ilusamaid väikelinnasid üldse, mis selel hetkeni nähtud. Kogu ilu seisneb selles, et linna asub justkui kanjonis ning on seetõttu välja venitatud. Läbi linnakese viib siis üks (vist) tänav kuna eriti rohkemaks ruumi ei jagu kuna sisuliselt püstloodis kaljuseinad on mõlemal pool. Ääretult kena koht. Lõbusam moment oli veel see, et bussijaama platsil otsustasid ka ühed loomad (ju mingit sortki kitsed) einet võtta, laskmata end häirida seal liikuvatest inimestest.
Edasi aga tuli juba Zion´i park milesse sisenemise eest nõuti teatavat rahahulka. Nagu seal mail kombeks makstakse auto aga mitte inimeste pealt. Ühtmoodi on see hea kui auto rahvast täis aga üksinda olles tiba kallis ehk. Seekord siis 25 dollarit. Aga samas on seal üks boonus kah juures. Nimelt ei ole need rahvuspargi piletid ühekordsed vaid nädalased, ehk kui sealkandis rohkem tiirutamist siis maksad korra selle raha ära ja võid seal nädalakese sisse välja voorida.
Mida selle Zioni kohta öelda. Kuna läbisin ainult selle mööda maanteed siis juba see absoluutselt ilus vaatepilt. Mida siis veel avastada kui väike matk ette võtta. Igatahes koht kuhu minna kui seal kandis olla. Väike kirss asja juures on veel see, et sinna juurde käib ka väike serpentiin mööda kaljuserva ning ka tunneli läbimine. Vot meeldib kohe see mägedes tiirutamine:).
Kahjuks aga oli aeg jälle sealmaal, kui päike oma tööpäeva lõpetas, nii et viimane lõpp seal oli juba kaunis hämaras liikumine enne kui pargi territooriumilt välja sain.
Edas siis Kanabi poole ja eks sealt edasi siis juba... Seal tegin siis otsuse, et liigun rohkem itta ning unustan ära, et lähen Salt Lake City´sse ning Grand Canyoni lähenen ikkagi lõuna poolt ning kui hästi läheb siis proovin Utah´i kagunurgaga veel tutvust teha v´i sisi natuke rohkem Coloradoga tegeleda. See aga tähendas seda, et kuidagi tuli jõuda vähemalt kohta nimega Page, et siis hommikul ca 180 miiline tee Crand Canyonisse ette võtta. Ennetavalt võib muidugi mainida, et tagasi Utah´sse ma ei jõudnudki, kahjuks.

15 Nevada

15 Nevada 30.04-02.05.09


Ei tasu vist enam korratagi aga uus osariik saabus tavaliselt, pimedas. Õnneks asub Reno suht state line ääres seega oli lootus varsti horisontaali visata. Aga Nevada näitab kohe alguses kuhu saabusite. Vilkuvad tulukesed ja viited kasiinodele algavad kohe piiri äärest, nii et kui piiri maha magate siis kirevad tuled enam kahtepidi mõistmist ei jäta.
Jõudnud Renosse paigutasin end ühte järjekordsesse Motel 6 nimelisse asutusse ning siis läksin tegin ikka väikese tiiru linna peal kah. Ega see Reno mingi suur koht pole aga kesklinnas mõned tänavad ikka säravad nagu jõulupuud, vähemasti pimedas. Midagi eriskummalist selles linnas polnud, et seal kuidagi kauem viibida tahtnuks ning tõenäoliselt päevavalges oleks teine ka suht igav ka välimuselt olnud. Miski pea tunnikese ikka tiirutasin seal ning siis oli tagumine aeg end kõlili visata kuna homne päev oli päris pikaks plaanitud.
Tuli tahtmine see va US50 ehk siis The lonliest road in America läbi sõita. Vähemalt see osa, mis Nevadas, kuna mingi osa vist jõuab ikka Utah´s kah loogelda koos US6 maanteega, ehk siis sama tee aga kaks nime nagu tihtilugu seal kandis seda juhtub.
Reno ja Las Vegase, kuhu ma õhtuks plaanisin jõuda, vahe on mingi 400+ miili ja seda otse minnes siis mul tuli sisuliselt see tambovi koefitsendiga korrutada ehk võimalik tee pikkus päevaks tõotas halvimal juhul 600+ miil tulla.
Hommikut alustasin siis veel pisut I80-ne peal sõites kuni keerasin sealt maha US50 peale. Tegelikutl algab see va US50 Carson Cityst, mis jääb Renost pisut lõunasse kuid ma ei hakanud end vaevama end sellega vai liikusin kiiruse mõttes asustatud punktidest vähe eemale.
Jõudnud US 50 peale polnud esialgu märkigi, et see nii väga üksildane oleks, trafficut jagus seal ohtrasti. Alles pärast Fallonit muutus asi rahulikumaks aga etteruttavalt peab mainima, et varastatud idee ikka ei töödanud. Nimelt tuli see US50ne idee päehe siis kui olin Top Geari näinud, kus saatejuhid ka selle tee läbi sõitsid. Võibolla neil vedas ja nad saidki seda tühjust näha ja tunda, mul aga läks teisiti. Esimesel mail, töörahva pühal, millest vist USAs keegi midagi ei tea oli see maantee ikka suht koht aktiivset liiklust täis. Õigemini liikus seal piisavalt erinevaid sõidukeid, et end mitte üksildaselt tunda. Isegi kahte politseipatrulli võis näha seal, ju siis oli neil mingi põhjus seal olla. Kui see pisiasi välja jätta siis ega see 300+miil, mis Reno´st Ely´sse oli nii väga igav polnudki.
Peale Fallon´it, nagu mainitud, rahunes liiklus maha ja tee läks ühesuguse valemiga Ely´sse sedasi et oli mingi tasandik, siis mäkke roniimne ja sealt alla tulek jälle tasandik, mäkke ning sealt alla. Kes võinuks arvata, et arvamus nagu Nevada oleks üks ilmatu kõrb ja muud midagi pakub võimalust ka lumesõda pidada. Teisisõnu, sai korduvalt jõutud sellisele kõrgusele kus ka lumi lähedal oli. Ja kui liiklusmärke ja muid märke lugedes järeldusi teha siis vähemalt Nevada keskosas võib ka vägagi paks lumi maha tulla. Aga ega see ka mingi ime pole kuna tee kulges enamasti viie-kuuetuhande jala kõrgusel ning kõrgeim koht oli ca 7500 jalga ehk kuskil 2,5 kilomeetri kõrgusel merepinnast. Kui ilmast pisut heietada siis see oli normaalne s.t rohkem või vähem pilves ning vahepeal sai ka kerget vihma näha, igatahes sellist palavust nagu viimati sai päris mitu päeva tagasi nähtud viimati Californiasse jõudes ei olnud.
Mingis suvalises kohas, oli järsku ka liiva näha, mis rohkem kõrbe meenutas, sellist nagu me tavatseme kõrbeks nimetada. Kuid see liivakuhil tundus seal justkui võõrkeha olevat.
Vahepeal oli mägede vahel ka üks küla või linn, mille nimeks Eureka, mis tundus kuidagi lahe seal. Pisut sellist “metsiku lääne” filmidest tuttavat välimust oli seal, vähemalt mulle :). Lisaks sai seal autot tangitud ja oh sa ime, lõpuks otsustas üks pangakaart ka elumärke jälle ilmutada.
Sai ka ühest rantśost (mida ma tähele panin) mööda sõidetud, mille viidad kutsuvalt teele paistsid ning ratsutama kutsusid. Pagan seda teab kui tõsi see oli aga rahvasuu järgi pidi sellel teel olema päris mitu “bunny ranch´i” olema kus sõnad riding ja riding omavad erinevat tähendust ;). Eks igaüks võib edasi mõelda oma rikutuse tasemele, millest jutt käib.
Kui lõpuk Ely´sse jõutud keerasin nina lõunasse, Las vegase poole, kuhu miski 250ne miili jagu teed vaja läbi sõita. Ely ise oli üks pisike linnake kus suurt midagi ei tomunud, ja ju ta lihtsalt teede ristumiskohas lihtsalt eksisteeris. Aga võibolla sain asjadest valesti aru aga, mis sellest. Tuli ju kuidagi Las Vegasesse välja vedada ja ega aeg kah enam teab mis noor polnud. Seega minema sealt. Loomulikult suutsin korraks end pikema tee peale sokutada aga seekord õnnestus paari miili pärast selgusele jõuda ning lühema teepeale end manööverdada. Lihtsalt US93 maantee tundub kaardil pisut pikemana kui US6 ning seejärel NE318 variant mis lõpuks ikkagi US93ga kokku jookseb.
See teelõik oli suht igav kui mitte arvestada üht väikest kanjonit, mis sai läbitud. Mäed kui sellised lõppesid Ely juures otsa ning tee viis vaikselt alla poole. Seda oli ka temperatuuridest tunda. Mida lähemale Las Vegasele seda soojemaks läks ning kui lõpuks Las Vegasesse jõudsin siis temperatuur oli julgelt 25+ kraadi celciuse järgi (seda õhtul pimedas), mis oli ikka märgatav vahe viimaste päevade 15-20 kraadiste temperatuuridega.
Viimane lõpp enne LVsse jõudmist kulges mööda I15st ning kui seda teed pidi ühel hetkel LV kogu oma ilus ja tuledesäras paistma hakkas oli see kaunis nauditav vaatepilt. Seega võib ajastust päris hekas lugeda. Vaevalt et valgel ajal see erilist muljet jätnud oleks.
Öömaja leidmine käis kergelt seekord, kuna teeääres oli reklaam, mille usutavust ma siis kontrollisin. Pisut üle 20USD läks see maksma, ja asus see LV-e ääres. Oli teine sihuke hotell-kasiino-restoran kompleks:D. Odava ulualuse sain, odavalt süüa kah seal (päris hea kaktus oli) kuid omanike kurvastuseks ma ühtki dollarit kuhugi automaati ei ei toppinud kuigi, mis seal salata korra see mõte siiski peast läbi käis.
Kui olin end ära majutanud ning oma kaktuse koos lihaga ära söönud sügelesin linnapeale mineku järgi. Nii et varsti istusin autos ja suund LV keskusesse, sinna kus vilkuvaid tulukesi palju.
Towndowni sõitsin tulukeste järgi orienteerudes. Nagu tavaliselt, ilma erilist plaani omamata tiirutasin siin ja seal alustuseks kuni otsustasin mingi parkimise koha leida. Tundus, et koht nimega Venitiakärab küll, kuna sildid viitasid ka public parking võimalusele. Esimene katse muidugi ebaõnnestus, nimelt suutsin end kuidagi valesti rajastada ning lõpuks leidsin end tänaval tagasi, ainult, et see oli miski teine tänav. Sai siis jälle tiirutamise lainele seatud aga kuidagi ei õnnestunud see Venitia parkimismajja sokutamine. Kord oli vajalikus suunas pööramine keelatud kord jällegi valel rajal. Lõpuks hakkas ka punane tulukene närvidele käima, mis kütuse taset paagis näitas ning püüdsin siis mõnd tanklat leida. Leidsingi ühe aga oh üllatust. Need kurinahad seal ei tahtnud sularaha vastu võtta kui see juhtumisi sajane on. Selgituseks toodi, et firma poliitika selline. Õnneks oli ka vähe pisemaid rahatähti ning mingi kogus siiski paaki sai lastud kuigi täis paagist jäi mingi kogus ikkagi puude. Üldiselt püüdsin iga kord paagi kraeni täis lasta, et umbkaudseldki kütuse kulu autol teada saada aga eks järgmise tankimisega saab siis see probleem kah lahendatud.
Nüüd kus paagis jälle suht korralik kogus kütus loksus võis jälle LV tänavatel rahulikuma südamega tiirutada. Igatahes jõudsin jälle Hard Rock Cafe juurde kus seekord õnnestus see sümboliks saanud kitarr pildile saada. Peaks vist kohe ära rääkima ka ühe kahtluse ussikese, mis alles paar päeva hiljem kuidagi endast märku andis aga teema siis järgmine.
Film nimega Con Air ning seal ol episood kuidas lennuk maandub LV tänavatele. Enne seda kui ta alla tuleb purustas lennuk tiivaga selle kitarri ning peale seda mingi X aeg hiljem kui rattad maad puudutasid põrutati sirgelt mingisse kasiinosse sisse. Kui keegi tahab parandada siis parandagu mind aga, kuda paganat see lennuk peale kitarri purustamist veel nii kaua õhus püsis kui see kitarr pole sugugi nii kõrge kui filmis (või tehti peale filmivõtteid väiksem kitarr sinna LOL ). Ehk siis purustades kitarri kaela nagu filmis oleks lennuki rattad pidanud peaaegu maad puudutama Ning kus oli see kasiino, millesse lennuk pidama jäi??!! Kuna tiirutasin seal kandis nii üht kui teist pidi siis selles suunas kuidas lennuk seal filmi lendas polnud küll ühtki kasiinot ehk Hollywood lollitab inimesi :D Vot sellisele järeldusele jõudsin ma paar päeva hiljem.
Ok hollivuud hollivuudiks aga lõpuks sain koha seal parkimismajas kuhu juba ammu tahtsin jõuda. Autost välja ning maja uurima. Selgus, et nimetatud keskus, või kuidas sa ikka seda monstrumit nimetad , mis koosneb hotellist, mall´ist, kasiinost ja millest iganes veel nimetad.
Päris lahe oli mini Veneetsia (ehk siis sellest ka see nimi), mis asus nii maja sees kui väljas ning kus mingil ajal päeval ka gondlisõitu saab teha. Natuke veel vaatasin majas ringi, kuni jõudsin alumisele korrusele kus muidugi hirm palju rahavast ja mänguautomaate nagu muru jalgpalli väljakul. Ega pikalt seal peatunudki, suundusin tänavale.
Hmm, tegelikult ega see tänavapilt nii väga tappev polnudki. Eks seal linnas ole seda kitśi küll ja küll ja pole mõtet kõike üles loendada mille või kelle koopiaid seal näha on. Aga siginat saginat oli tänaval rohkem kui küll. Tegelikult see mis seal tänaval toimus võiks lühidal kokku võtta kui lihaturg. Kuidagi teist moodi ei oska seda nimetada sest kahel jalal liikuvat kaupa igas vanuses ja kaalus oli igal sammul. Aga ega seal midagi imestada polegi, kuna teisiti Las Vegas on oma olemuselt Sin City olnud vist algusest peale ning tõenäoliselt on selles linnas võimalik saada kõike mida tahad kui vähegi pealehakkamist on. Nii et chillimiseks igati paslik koht kui kellegil tahtmist selleks on.
Kolanud mõnda aega tänavatel otsustasin siiski hotelli tagasi suunduda kuna kell oli kahtlaselt palju juba, kiskus vaiksel juba kolme kanti öösel olema kuigi tänavapildist seda aru küll saada polnud.Rahvast rohkem kui murdu.
Tagasi auto juures ning tänavale suundumas oli muidugi tore tõdeda, et parkimine seal osutus tasuta ürituseks :D. Edasi oli juba tehnika küüsimus kui kiiresti vajalik tee leida et oma hotell üles leida. Ega see keeruline polnudki kuna śee asus kiirtee ääres, kuid enne seda sai veel pisut ringi vaadatud veel ning sellega ka LV päev lõppenuks kuulutada. Vaevalt, et ta päevavalges erilistelt särab, tegu ikka rohkem öise atraktsiooniga.
Järgmine päev oli siis planeeritud Hoover Dam´i külastusele ning seejärel juba Utah.
Hommik oli muidugi tore. Juba suht varajasel tunnil olitunne nagu istuks kuskil katlas. Eriliselt toredaks tegi veel olukorra kus viimane neli miili Hoover Dami juurde kulges teosammul. Miks see nii oli ei tea ju siis otsusat hulk rahvast kõik korraga kas tammist üle sõita või seda vaatama minna. Igatahes nelja miili peale sai kulutatud minig tund kui mitte rohkem ning seda kõrvetava päikese all. Õnneks oli vahepeal ka midagi tuule sarnast tunda nii, et väga lootusetu seee passimine ka ei olnud. Küll aga sai selgeks üks osa jänkide liikluskultuurist. Kuna sealsetel teedel on enamasti ka küllalt lai teepeenar, pigem küll pea samalai asfaldist osa kuhu vajadusel parkida siis kogu see tunnike, mis ma seal kulgesin ei leidunud mitte ühtki tegelast, kes seda rada oleks nahhaalselt ära kasutanud ning end ette poole trüginud. Eestis samades tingimustes olles, oleks aga vägagi palju “tõelisi tegijaid” leidunud, kes ennast ettepoole oleks nihverdanud. Selles olen ma absoluutselt kindel.
Võttis aega mis võttis aga lõpuks sai end kohale veeretatud. Ega midagi öelda pole, päris monumentaalne ehitis see Hoover Dam, mis nii paljudestki filmides peaks tuttav olema. Igatahes vägagi muljetavaldav oli see mis pilgule avaneb. Geograafilisest seisukohast oli muidugi ka huvitav, et tammi lääne poolses küljes on Nevada ja idapoolses küljes Arizona, mis tähendab ka seda, et kõndides ühelt poolt teise tuleks ka oma kella kruttida tunnikese jagu sõltuvalt sellest, mis suunas liikuda. Tegelikult see ajamuutus on küll ainult suvises ajas olles, sest nagu vist ka varasemas postituses vist mainisin on Arizona ainuke osariik USAs kus sea kellakeeramise mängu kaasa ei teha.
Miski tunnikese või paar, mis ma seal kulutasin ning seejärel tagasi LV poole.Tagasitee kulges muidugi kiiremini kui tulek aga asja koomika oli selles, et nüüd kus olin liikumas vastassuunas oli ka tammi poolne ummik kadunud. Hmm, oleks seda teadnud oleks hiljem sinna läinud aga mis see teadmine enam aitas.
Suund oli jälle I15ne peale, mida mööda eelmine õtu olin LVsse tulnud kuid seekord pidin siis jõudma kuhugi Utahsse, kuhu täpsel polnud vähimatki aimu.Eks seda hiljem ole näha.
Aga enne Utahsse jõudmist tuli läbida ka killuke Arizonat, jällegi :D.

14 California part 2

California 2 28.04-30.04.09

Kui jalad olid kuivanud Vaikse ookeani jahutavast veest sai pisut rannas ringi vaadatud nagu kahtlaselt suuri linde, kes merest endale midagi õngitsesid, ja muud mida üldse sel õhtusel hetkel veel vaadata oli ning siis tagasi auto suunas liigutud.
Vabakava sai alustatud väikese tiirutamisega LA mingitel suvalistel tänavatel kuni lõpuks ka downtowni jõudsin. Päike oli selleks ajaks juba mõnda aega oma päevase töö lõpetanud ning linn säras oma tulede valguses. See tekitas tahtmise natuke rohkem seal tuiata aga ei õnnestunud kuidagi parkimist leida. Seal kus tänavalt tühi koht, seal aparaat ei töötanud ja nii ma siis tiirutasin sinna tänna seal. Parkimismajaga ei viitsinud tegeleda kah. Kuna mõtteis oli paikapandud, et öömaja pean saama kuskil väljaspool linna siis hakkas ka aega jalaga selga taguma nii, et sai vaikselt kuhugi linnasisese freeway poole suund võetud, et end lõpuks ka LAst välja meelitada. Tegelikult ega mingit eriliselt karmi emotsiooni ei tekkinud kah seal, et oleks siin või seal tahtnud ära käia. Nagu Hollywood boulevard, mis isegi end meelde ei tuletanud ja kui olekski poleks läinud ikkagi
Enne veel kui kuhugi suunas liikuma hakasin juhtus ka üks seik, mis mind ainult takka õhutas LA-st minekut tegema. Jäin nimelt ühe punase tuletaha seisma, ning avastasin, et kaunis suurepärane vaade on selt paistmas. Rabasin fotoka nagu tavaliselt ning hakkasin kaadrit püüdma, kui kõrval reas lõid “jõuluküünlad” särama. Eks teadagi , kes või misnende küünalde taga peidam. Lühidalt, anti korraldus, et kui pilti tahan teha siis ronigu ma autost välja, aga mitte sedasi. Suht karmilt anti see korraldus edasi. Arusaamatuks muidugi jäi, kas seda tohiks teha ka seal samas punase taga seistes. Igaks juhuks, ei hakanud smartass´i mängima, ega see heaga poleks lõppenud selles võib kohe päris kindel olla.
Egas midagi, kui ei siis ei ja otsustasin siis lõplikult linnast minekut teha, ning leida mugavaim paik kus kohast hommikul jätkata oma teed San Fransisco poole.
Kuna olin kuulnud ühest huvitavast maanteest nimega CA1 siis sinna ka sihtisin. Tegelikult oli see parajalt loll otsus sellisel kellaajal, sest kui ma lõpuks end sinna tiirutasin oli jälle aeg omasoodu liikunud, ning üllatus üllatus ega seal ka erilist motellivalikut ei olnud. Lõpuks üks, mida tähele panin siiski leidus. Ega see muidugi ei üllatanud, et ka üsna kirves hind sellel oli. Edaspidi tuleks vähe targem ikkagi olla ja end kuhugi interstate äärde ööseks sättida nagu see ka mingi uudis oleks olnud. Ei tea kus mõtted ringi lendasid. Aga noh läks nii nagu läks ning sai siis värvilõhnalisels toas hommikut ootama jäädud.
Hommik tuli paratamatusena, ning peale vähest molutamist end ka teele sätitud, ning CA1 võis minu jaoks alata. Väike selgitusmida siis CA1 higway endast kujutab. See on Californias tee, mis viib LAst San Fransiscosse (ehk Frisco´sse) ja seda siis mööda rannikut ning pidi täiega nauditavat sõitu lubama. LA ja Frisco vahle on ca 380 miili, kuid võib arvata et mööda CA1te tuleb neid miile üle 400ja mis teeb siis rohkem kui 600 kilomeetrit. Pole paha ühe päeva jaoks.
Esimesed 100-150 miili oli vahelduva eduga rannikul või vähe kaugemal.Ilus oli ikkagi. Vahepeal Oxnardis õnnestus mul ka pisut mõttetult tiirutada enne kui jälle õige tee üles leidsin aga see oli tühi tähi. Sai nähtud, et aprilli lõpus käis Californias usin saagikoristus, maasikad :D.
Santa Barbarast sai sõna otseses mõttes sajaga läbi mindud, kuna ei viitsinud highwaylt maha keerata. Samuti ei pakkunud huvi ka Santa Maria. Tee kulges iis vahelduva eduga rannikul ja mägede vahel.
Aa, vahepeal meenus üks seik kui hommikul tanklast läbi sõitsin. Kui parasjagu tanklas voolikutega sebisin kargas üks tüüp ligi, kelle auto kõrval tankuri küljes rippus ja kukkus pärima, kas ma suitsetan. Pagan, mis see sinu asi on mõtlesin mina. Natuke blah blahi kah käis sinna juurde. Alles hiljem jõudis kohale et ju oli küsimus mitte suitsetamises vaid “suitsetamises”. No mis sa ikka teed kui oled maalt ja hobusega :D ja juhtmed hommikuselt keerdus.
Nii ma sel teel kulgesin. Vanem generatsioon chillis tee ääres olles oma autosuvila teeäärde parkinud ning nautis tuulist, päikesepaistelist kuid mitte eriti sooja ilma. Surfarid kasutasi olemasolevat lainet päris mitmes kohas ning oli muidu tore vaatepilt kuni peale San Luis Obispot läks elu alles tõeliselt huvitavaks. Järgmised 100+ miili oli tõeline lõbu ses tee hakkas kulgema mööda mäekülge üles alla samal ajal kui teisele poole jäi ookean. Tõeliselt ilus vaatepilt rääkimata sõidumõnust mida see sut käänuline tõusude ja langustega tee pakkus. Igatahes soe soovitus, kui olete seal kandis kas Friscos või LA-s siis hankige auto ja kulutage see paar päeva sellel teel, kahetsema ei pea.
Mingi hetk hakkas muidugi punane tuluke särama, see mis näitab kütuse taset paagis ja mul polnud muidugi õrna aimugi kaua veel seda teed läbida tuleb enne kui mõni tankla silma jääb. Mingi kogus aega hiljem oli minu suureks rõõmuks üks külake teepeal kus ka tankla oli aga õuduseks oli muidugi ka hind vastav. 3,7 dollarit per gallon. Turvalisuse mõttes sai ikka mõned gallonid ikkagi paaki juurde lastud. Nagu hiljem selgus oli see muidugi vähe kiirustatud otsus sest miski 30-40 miili hiljem olid hinnad normaliseerunud.
Aga külake ise oli Ben Suri nime kandev ilus kohake kus ka mõned motellid olid ilusate vaadetega ookeanile. Sai seal pisut aega parajaks tehtud lihtsalt ringi kolades enne kui sai jälle liikuma hakatud.
Varsti jõudsin kohta nimega Monterey, millest kah suurt mälestust ei jäänud peale selle et paak sai jälle kraeni täis tangitud. Samuti hakkas päike oma tööpäeva järjekordselt lõpetama ning seega oli varsti aeg ka mõne vähe aktiivsema liiklusega tee suunas võtta ja mõni öömaja leida. Kuna San Jose ning seega ka San Fransisco enam kaugel polnud siis varsti olingi suuna San Jose poole võtnud. Imelikul kombel suutsin end San Josest mööda vangerdada ja öömaja leida hoopis Fremonti kandis leida. Ei midagi erilist aga hind oli seekord väga normaalne.
Hommikul panin mööda 680 maanteed pidi minema, et siis 880 peale jõuda ning lõpuks mööda San Mateo nimelist silda San Fransiscole lähemale jõudsin. Enne seda aga oli teepeal näha kohutaval hulgal tuulikuid, mis siis rohelist elektrit toodavad. Võib vist julgeti öelda et neid oli seal tuhandeid.
Nii lõpuks siis terendas San Fransisco, millesse sisenemise eest nõuti neli dollarit. Raha koguti sillale sõidul. Oleks ka muidugi tasuta saanud kui San Jose poole rohkem tagasi oleksin läinud aga see vist oleks mõttetu tiirutamine olnud . Nii sild ületatud (imelik et sellist veel siiani pole Saaremaale valmis ehitatud, ainult juttu aetakse sel teemal), mis kaunikesti pikk oli nig varsti oligi Frisco käeulatuses.
Sai pisut tiirutatud siin seal kuni lõpusk leidsin tee Golden Gate Park´i. Iseenesest see nagu suurt midagi polneks olnud aga viga selles, et SF-is paljudel tänavatel vasak pööre keelatud. Seega selleks, et vasakule pöörata tuleb teha 3 parempööret, et end õigest kohast leida.
Enne parki jõudmist aga tuleks märkida, et SF võlus kohe. Seal linnas on miski see, mis mulle meeldib ja ju oli ka linna arhitektuur teistmoodi kui senistes linnades, kus olin viibinud. Nii, et väike lisatiirutamine andis asjale hoopis lisapunkte.
Kui siis lõpuks GGP parkimismajas autost lõpuks välja sain ning ka ringi vaadatud, mis ümbruses on otsustasin pisut ka pargi juurde kuuluvas Japane Tea Park´is natuke jalga puhata. Peab ütlema, et see oli üks ütlemata tore koht kus lihtsalt olla, väike tee juua ning lihtsalt sealset ilu nautida.
Väike märkus kui seal teemajas tellimust esitada. Kummaline komme on seal, vähemalt väljariputatud info alusel. Kui tellimus esitatakse kuuele või enamale tellimusele korrraga siis võivad nad arvele lisada 18% service tax´i. Ehk siis kavalam on lihtsalt väiksemaid tellimusi esitada.
Kuna ilm polnud just soojemate killast ja suht tuuline siis see väike pargike andis kenasti tuulevarju ning võib kindel olla, et kui SF-is on palav, siis vähemalt see park annab ka kõrvetava päikese puhul mõnusat leevendust. Noo jah, selle eest tuleb muidugi 5USD per face suurune summa lovutada. Aga see rohkem nagu pisiasi.
Loomulikult sai ka pargis ringi vaadatud ja ega midagi paha öelda ei saa. Ilus, aga seda peab ise nägema ja ma ei vaeva selle kirjeldamisega eriti end kah. Pole seda va victorhugoolikku detailideni laskuvat kirjelduseoskust.:D
Edasi arvasin oma lolli peaga, et kuna tegu GG areaga siis ehk kuskilt sealt saab ka sellest sillast mõne ilusa pildi aga ei, vähemalt ei viitsinud ma nii palju jalavaeva näha, et sillani välja kõndida. Selle asemel tiirutasin pisut veel puude vahel ringi ja kobisin auto juurde tagasi, et hoopis linnapeal ringi sõita.
Saigi pisut linna peal lõbutsetud. Eriti tore oli kui “künka”otsast sai alla tuldud ja “rohelisse lainesse” satutud ning see oli siis nagu filmis. Palju ei puudunud, et rattad oleks maast lahti saanud :). Igatahes fun oli. Sedasi tiirutasin end lõpuks mingi kohani, kus ka Alcatraz ilusasti näha oli. Pealegi sai priilt parkimist kah nii, et järgmine tunnike oli jälle tegevust täis.
Avastasin sealt ka mingi imeliku aparaadi, mis lähemal uurimisel selgus olevat GG silla mõõdik (kui sedasi tohib nimetada). Selgitusest sai lugeda kuidas silla kuju muutub vastavalt temperatuurile , et siis kuumaga läheb sild lohku ja külmaga muhku. Sel päeval aga oli asi nullis, ehk siis oma normaalse kujuga :).Pisut kolamist veel vanade sadama hoonete vahel ning siis leidsin, et aeg vist liikuma kah hakata, kuigi eriti just ei tahtnud seda teha. Liiga ilus oli olla.
Kuna aga aeg ikkagi kiirustas tagant siis sai suund ikkagi linnast välja võetud ja seda siis GG silla poolt. Linnast väljumise tasu ei võetud ning erinevalt linnapoolsest küljest oli peale silla ületust ilus platsike kus sai kiirpeatus tehtud ning sillast ka vähe kobedam pilt tehtud. Nii, et SF poolel pole mõtet eriti punnitada pildistamisega kui teisel pool on selleks võimalus kenasti olemas.
Edasine teekond läks mööda 101 maanteed kuni keerasin 37dale maanteele ning sealt edasi I80le. Ehk sellele samale maanteele mida mööda ma Denverist Chicago poole sõites juba olin kasutanud. Ainult seekord siis sama maante algusest. Ega mul muud plaani polnud kui et öö pean veetma Reno´s kuna järgmine päev tõotas tulla pikk (sellest edaspidi) ning see määras ka tempo. Ehk ilma kõrvalpõigeteta mööda freewayd minek sirgelt läbi Sacramento Reno´ni välja, mis kokkuvõttes tegi 200+ miili midagi. Kui juba pimedaks oli läinud siis muidugi läks asi jälle huvitavamaks, kuna tänu teetöödele suunati liiklus kuhugi kõrvalteele, mida kahjuks tuli läbida pimedas. Aga tundus see vägagi ilus ja huvitav kant olevat. Eks kunagi peaks rahulikumalt seda piirkonda uurima. Enne Reno´d läks asi veel huvitavamaks sest tuli seda mägedes turnimist ette ning ka kerge lumesadu andis endast märku, mis vist ka suht norm kuna kõrgust oli üle kolme kilomeetri.
Lääne pool kus rohkem mägedes turnimist on asulate/linnade siltide juures ka kõrgus antud või siis mõne kõrgema koha juurde on lisatud ka kõrgust tähistav silt, mis iseenesest teeb asja huvitavamaks.
Nii ma siis kulgesin kuni ühel hetkel olin Nevadas ning varsti ka Renos, mis suht koht kohe state line ääres asub.

Väike kokkuvõte toimunust.

Vahekokkuvõte.

Siia lõppu sobiks ka mingisugune kokkuvõte teha mida ma siis püüan,mingi valemiga kirja panna eks näis kuidas välja kukub.
Nagu enam vähem plaanitud oli sai Route 66 läbitud kahe nädalaga, mis enam-vähem on ka optimaalne aeg, ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt. Kuna iga kivi ja kännu taga peatama ei hakka, ning neid teeäärseid vaatamisväärsusi on pea igal sammul siis pole midagi teha kui tuleb uuesti see trip ette võtta millalgi. Kuidas ja mis suunas näitab aega kuid ühel hetkel ma seal tagasi plaanin olla. Igatahes on see hea võimalus sõita läbi USA. Kellel tahtmist see üritus läbi teha siis endale tellisin lisamaterjali siit ( http://www.national66.com/ ), mis aitasid seda teekonda läbida, ning andsid ka lisa infi, kus ja mida vaadata -näha.
Mis ma selle kahe nädalaga sellel teel (ja pea kolme nädalaga roolis ) olles näinud olen on muidugi äärmiselt erinev. Nii lund, palavust, vihma ning paduvihma ja külma jne. Senini muidugi ei õnnestunud seda va tornaadot kuskil näha kuigi iga päev käib Wheater Channel´i peal sellest jutt. Ju siis väike bad timing minu poolt.
Aga teisiti võttes on ilmaga siiski suht vedanud. Kaunis jama kui oleks miski pidev vihm või muu läbu taevast alla tulemas. Muidugi vahepeal on tahtmine, et auto A/C ikka töötaks, sest kohati on ilm ikka väga palav olnud 30+ kraadi julgelt, seda siis New Mexicos, Arizonas ja Ida Californias. Kuigi iga osariik on olnud oma moodi senini on kaks kindlat lemmikut senini, New Mexcico oma ääretu vaheldusrikkusega ja Arizona oma veidra maastikuga.
Teedest. Olen saanud sõita igasugustel teedel nii väga headel kui ka sellistel, mis isegi Eesti teedest kehvemad olnud. Kas või Chicago, kus ühel tänaval võis lausa auku ära kaduda, ning see polnud miski suvaline tänav vaid täiesti tiheda liiklusega tänav. Nii, et meil pole olukord veel lootusetu.
Mis aga on järgimist väärt, on teede ääres olevad sildid, mis siis annavad teada kui kõrgelt “premeeritakse” autost prügi välja loopijaid. Senini on “preemiasummad” jäänud vahemikku 200-1000 USD (ehk siis ca 2500-12000 eesti krooni), pole paha mis. Eestis peaks omavalitsused sellised märgid samuti teede äärde panema, ehk siis poleks vaja Eestima Puhtaks sarnaseid aktsioone kuna USA teede äärsed alad on kaunis lagedad. Ei saa muidugi öelda, et täiesti puhtad kuid siiski. Kehv on olukord, millegi pärast neil väiksema tähtsusega teedel, mis lähevad läbi mõnest indiaani reservaadist. Seal seda rämpsu jagub aga üldine pilt on siiski parem kui meil siin.
Siis üks järgimist väärt idee on veel. Koolide läheduses on kiirused toodud väga madalale, enamasti 15MPH-d ehk siis 25kmh. Kuid see ei kehti 24/7 nagu meil siin vaid siis kui vastav tuluke vilgub. Kuigi enamasti tõmmatakse kiirused alla ka ilma selleta.
Liiklusest veel. Roheline tuli ei tähenda USAs, et see oleks nagu stardilipp mille nägemisel peab hirmsa kiirusega startima. Alguses oli kaunis segadusse ajav kui rohelise tulega minekut tehes ja peeglisse pilku heites jäi mulje nagu oleksin miskit valesti teinud, kuna teised autod polnud veel liikumagi hakanud. Praeguseks olen vana rahu ise ning lasen sama moodi nagu kohalikud.
Speedingust, üldiselt lastakse higway-l nii +5-+10mph üle vahel ka rohkem ilma, et see kohalikke seadusesilmi kuidagi häiriks. Linna läbival freewayl võib ka kiisrused olla +20 mph-d ja rohkem üle ja seda üldisel massil. Seadusesil hakkab tegutsema siis kui müni madallendu sooritab või mingeid imeliigutusi (nagu nõelumine) tegema hakkab. Üldiselt aga keegi politseinikega tegeleda ei taha kuna need on nagu jumala asemikud maapeal, kes tahavad poovad ja lasevad nii nagu neile sobib. Küll aga on neil ka muid kohustusi, nagu see, et kui keegi teeääres passib siis ikka uuritakse kas kõik ikka OK on. Nii palju kui ise olen suvalises kohas olnud ning lihtsalt selga sirutanud siis on ka alati mööduv politseinik uurinud seda minult. Samuti kui keegi on suht nutuses kohas autoga hädas siis on ka politsei kohal töötavate vilkuritega, et asi nähtavamaks muuta ning sellega koos ka liikumiskiirust seal alla tõmmata.
Lisaks on kasutatakse sama nõksu kui kuskil mingi tõsisem teetöö käsil on. Lihtsalt auto seisab töötavate vilkuritega seal. Mõjub päris hästi.
Veel liikluse headest külgedest. Kui keegi tee ääres seisab, mis iganes põhjus see ka on siis mitmerealise tee puhul on default reegel, et kõik sõidukid jätavad kõrval raja tühjaks. Samuti ei sõideta sind “kinni” kui tuled kiirendusrajalt üldisesse liiklusvoogu. Enamasti tõmmatakse kah kõrvalrajale või siis pidurdatakse nii palju, et saad kenasti sisse sulanduda.
Nii, Hannes Võrnol oleks seal riigis elu lõpuni tööd suunatule kasutamise propageerimisel, sest see suht marginaalne tuli sealsetel autode. On kohti kus seda rohkem kasutatakse aga pige ei kasutata, kuid... See ei häiri kuidagi, sest üldiselt “lambaid” teedel kohtab märgatavalt vähem kui Eestis ning kõik liikumised on etteaimatavad. Keegi kellestki jõuga üle ei sõida, reavahetust jõuga nõudma ei pea. Veel on tore omadus, et aeglasem auto liigub ikka paremal pool mitte vasakul ja ei blokeeri teisi. Tallinn -Narva maanteel on selliseid igikulgureid ju pidevalt näha, kes end valesse ritta unustanud. Siin kohal on ka muidugi abiks see, et USAs on ka aegajalt vastavad märgid üleval, mis meenutavad, et aeglasemalt liikujad peavad pareamsse ritta hoidma.
Paar veidrust kah. Valgusfoor suht harjumatu kuigi praeguseks on refleksid juba maha rahunenud. Neil vilkuvat režiimi ei tunnistata ja see tähendab, et on roheline siis järsku kollane ja siis punane. Või punane ja siis korraga roheline ilma hoiatamata. Alguses tulid sihukesed äkkpidusrdused hästi välja nüüd enam mitte. Loodetavasti Eestis ei teki hiljem probleemi, et nnoranziga kuskilt ristist üle ei veere. Siis üks kummaline komme on jänkidel veel. Jube lihtne on endale terve rong taha korjata, sest jänki mõtleb kaunis kaua enne kui mööda hakkab sõitma. Ehk seal kus leedukas üldse ei mõtle ja sõidab mööda sinust hoolimata sellest kas auto tuleb vastu või mitte ning eestlane pisut mõtleb ja siis sõidab mööda, siis jänki pigem loeb enne ajalehe läbi kui selle manöövri ette võtab. Loomulikult leidub ka erandeid kah kes pikalt ei passi ja lähevad oma teed kui selleks ohutu võimalus on. Huvitav on see aga, kui selline rong sulle järgneb siis see järgneb sulle rahulikult. Ei mingeid üritajaid pole senini näinud, kes siis ette poole pressiks. Alguses häiris see pisut (sest liigud ju lubatud piirkiirusega) ning tegin lihtsalt väikese põke kõrvale, et rong mööda lasta kuid praeguseks enam nii väga ei sügele seda tegema.
Autost kah pisut. Tore loom on. Kui AC töötaks oleks muidugi kena aga muidu tiksub ikka väga korralikult. Külmalt käivitades on poole pöörde masin, võtit keerad siis käima ka läheb ning sõltumata ilmadest ei pritsi ka mingeid tahmarulle summutist välja. Enamus kellasid ja vilesid töötab samuti. Antenn on see mille kallal peaks nokitsema, sest mootor töötab aga antenn oma pesast välja ei liigu. Aga ei viitsi sellega tegeleda praegu.
Inimestest, lahedad on need jänkid, sõltumata nahavärvist suudavad nad olla siiski kaunis lõbusad ning jutukad tegelased. Ning kas või tühja loba ajada nendega pole miski probleem. Eks nad tunduvad rohkem ka väljapoole elajad olevat erinevalt eestlastest. Ei räägi siin suurlinnadest aga väiksemad kohad näitavad seda suht hästi kuna majadel on alati tänava poole, kas terrass või muidu istumisekohake kus siis hea vaadata, mis ka ümbruses toimub. Samuti peetakse pigem mingit BBQ üritust eesaias, mitte tagaaias.
Mis veel?! Ise endast, jube hea tunne on selliselt kruiisida. Enamasti suu kõrvuni peas vist. Igatahes ei kahetse grammi ega sekunditki, et see üritus sai ette võetud.
Mis edasi, edasi tuleb tee põhja ja siis edasi Miami poole. Alguses oli küll plaan NYCi sõita aga vahepeal sai plaane muudetud ning auto saab Miamis konteinerisse veeretatud, loodetavasti.

13 California 1

California part one, 26.04.-28.04.09

Nagu viimased korrad tavaks saanud maandusin uues osariigis kaunikesti hämaras. Peale Colorado jõe järjekordset ületamist olin siis Californias kuid, hetkel veel mitte ametlikult, aga sellest pisut hiljem. Kohe peale jõe ületamist keerasi freeway pealt maha, kuna seal oli plaanis väikene kõrvalpõige. Igaks juhuks sai peatus tehtud ning kaarti uuritud, et kõik ikka õige oleks, tundus et oli.
Peale väikest kondisirutust veeresin vaikselt edasi kuna tegu oli inimasustusega ning peatusin ühe tõkkepuu ees oodates läbipääsu. Oma viis minutit ootasin aga ei miskit. Vaikselt oli ka päris pimedaks läinud ja mõtlesin et kaua siis veel passida, aga ega kaua ei mõtelnud. Kuna tegu oli lühikese teeotsaga, ehk miski paar miili ainult suurest teest eemal siis keerasin otsa ringi ja läkis nagasi I40 peale. Miski viis miili eemal oli kontrollpunkt. Ehk alles peale selle läbimist võiks öelda, et nüüd olen amtlikult Californias. Kontrollpunkit läbimine läks valutult, kuna küsiti ainult kus kohast tulen, millele ma siis ka vastasin ja see oli kõik. Ei mingit ID-d ega midagi kuid huvitav ikkagi, sest ühtegi teise osariiki sisenemisel sellist atraktsiooni ei ole. Võimalik, et ka segasin (ja mitte ainult mina) kahte naisterahvast,k es olid ilmselgelt jutuhoos ja seega pääsesin lihtsamalt võimalik aga , et hoopis truck´id one mida peenemalt puistatakse. Eks kui kunagi peaks uuesti juhtuma Californiasse autoga minema siis ole näha.
Edasi polnud muud kui edasi kuni kohani Needles, kuhu siis sättisin end ka öömajale. Pagan, soe oli. Mõnusalt soe, ja oluliselt niiskem kuid mitte palav aga ilmselgelt väga suvine tunne. Pks huvitav nähtus toimus ka Arizonast lahkumisega. Nimelt idapool, Arizonas, ei olnud jõe ääres või ümbruses ühtki palmi näha, küll aga tekkisid need kohe California poolele sattudes. Miks see nii on, ei tea, ja ega see pruugi kogu Arizona ja California state line ulatuses olla.
Hommikul otsustasin jälle õlivahetuse autol ära korraldada kuna rohkem kui kolm tuhat miili täis sai. Imelik, Kogu R66 ona oma pikkuses ca 2400 miil, ju siis pea kahe nädala jooksul olen ca 600 miili juurde organiseerinud endale. Aga eks seda tiirutamistole olnud kah, ning ega need vanad lõigud ju kõige otsemat teed ei tähenda. Tegelikult nii oma 200-300 miili võib ainuüksi New Mexico kraesse kirjutada :D.
Leidsin siis ühe remonditöökoja kus siis õlivahetus, pluss jahutusvedeliku lisamine ning rehvirõhu kontroll koos kohvi ja karastusjoogiga kokku läks miski 27 dollarit. Kõigest.
Igatahes sealt linnast ma siis lahkusin ja suund sai võetud Mojave kõrbesse, mis laiutab siis California idaosas. Kuna tee viis minu heameeleks I40 pealt minema siis otsustasin kohe seda tähistada mõttetu tiiruga Las Vegase suunas kuna magasin mahaühe vasakpöörde. No nii 5-6 miili pärast sain aru, et miski valesti ja sai siis tagasi keeratud. Seega jälle oma 10ne miili jagu lisa sõidetud.
Sai siis õigele rajale sätitud teadmisega, et miski tubli 100 miili või rohkem seda kõrbeteemat tuleb.
Alguses põhja pool I40-t liigeldes õnnestus näha ka üht lindu, keda oleks võinud juba New Mexicos kohata, kuna tegu sealse state bird-iga. Aga vot, nägin Calis. Lahe tegelane oli, silkas üle tee hirmsa kiirusega endal midagi noka vahel tilpnemas. Kui just rahvasuu ei valeta, siis sobib talle söögiks ka lõgismadu ja kui vaja siis suudab joosta kuini 60mph. Ei ole seda kuskilt kontrollinud, nii et millegagi püha tõde praegu välja ei kuuluta. Kel tahtmist, otsigu lisa infi netist.
Miski 50 miili pärast sai ristutud korraks I40ga, et sellest freewayst lõunapool jätkata. Kuna juba pikalt oli ka kõrbes oldud, siis Essexi lähedal oli üks tankla nagu oaas. Kuna seal oli ka mõned purskaevud siis tegutses üks kamp linde seal aktiivselt, keda või mida nad sõid ei tea, külla aga tehti pidevalt peatus purkaevus. Lisaks olid nad ka kaunikesti lärmakad tegelased.
Edasi jätkus tee samas vaimus. Kõrb ja kõrb, mitte nagu Sahhara aga kuiv ja tolmune koht ikkagi, mingit sorti taimestikuga. Kui jõudsin CaDiz Summitist lääne poole, on sihuke väike kohake kus suurt elutegevust ei märganud, siis seal on näha nn public art´i. Tee äär on kividest nimesid miilide pikkuselt täis laotud. Eks ikka neid nimesid, kes seal mingil ajahetkel olnud on, enda jäädvustamisega ei viitsinud tegeleda, niigi oli palav ja hakka neid kive ümbruskonnast otsima, ei erutanud kuidagi. Seega suund edasi
Amboys seisis väljanäituseks üks igati kena ja vana politseiauto. Väljanägeine oli selline, et kohe kohe läheb sõiduks :D. Lisaks sai seal kandis näha ka vulkaanilist kraatrit. Nagu varem Arizonaski näha sai olika selles piirkonnas laavat omajagu, kohati maa täitsa must.
Mingid miilid sellest edasi aga sai külastatud Bagdad Cafe-d. Kohta kus kunagi filmitud samanimeline film. Õnneks või kahjuks ei tea ma sellest filmist küll midagi, aga oma elu esimese buffalo burgeri sõin ma seal küll. Peab ütlema, et parim burger eales, mis saadud. Aga lahe oli asja juures see, et selline kohvik pandaks sekundi pealt kinni nii eesti tervisekaitse kui päästeameti poolt. Kes sinna satub ja läbi astub saab ise teada, aga lahe koht oli ta sellegi poolest, mõnus ja hubane. Omanik oli ka lahe ja lobisemishimuline proua. Meespool askeldas köögi poolel samal ajal kui proua seal businessi ajas. Sai pilti tehtud seal nii ühel kui teisel pool letti pluss jätsin neile signeeritud eesti kahe kroonise mälestuseks.
Edasine tee viis aga järjest lähemale Los Angelese poole ja seega ka minu ürituse (esimese osa) lõpuni. Need miilid olid kaunikesti palavad kuni sai jälle pisut mägisemat kanti läbitud, kus temperatuur pisut alla läks. R66 kulges samal ajal nii ühel kui teisel pool I40-t . Korra suruti R66 ka suurele teele kuna seal asetses mariinide logistikabaas seda siis enne Barstowd. Barstow on ka see koht kus sisuliselt lõppeb või algab I 40 ning sealt edasi kulges tee juba I15 läheduses kuni Rialtoni, kus sisi CA66 ehk siis ka R66 juba suuna otse läände võtab ning kuni Vaikse ookeanini välja läheb.
Kuna järjekordne päev hakkas jälle otsa lõppema otsustasin end majutada jälle Wigwam Moteli´is Rialtos.
Järgmine päev tähendas siis seda, et ürituse amtlik osa saab otsa. Hommikul sai siis selle teadmisega edasi mindud ja ohtrasti LA eeslinnu läbitud. Ega see muu polegi, sest alates Rialtost enam aru saa kus üks linn lõppeb või teine algab enne kui Vaikne ookean vastu tuleb. Ja neid linnu on seal ikka palju ning see tähendas, et viimased ca 80 miili tuleb linnasõitu. Ja eks ta nii tuligi, valgusfoorist valgusfoorini, mis loomulikult tähendas korralikku ajakulu.
Mingi hetk, tuli isu pannkookide järele ning selleks sai külastatud üht viimast stiilipuhast pannkoogimaja R66-l, Flappy Jack´s PancakeHouse. Peab ütlema, et starteriks toodud praemuna peekoniga ning hilisemad pannkoogid olid üheks tõeliseks elamuseks ja kuidagi väga hasti sobisid sellesse viimasesse päeva R66-l.
Söögid söödud ja joogid joodud ning siis juba järjekindlalt lõpu poole. Lõpuni kulus veel oma paar-kolm tundi kui mitte rohkemgi, sest linnaliiklus ei võimaldanud kiiremat tempot arendada.
Ega see lõpp muud huvitavat ei pakkunud kui seda, mis linna(de)s toimus.
Eks muidugi silmarõõmu pakkusid kõikvõimalikud ilusad autod, millede sünniaeg jäi vahemikku 1950-1980 ja neid ikka oli seal. Mitte just palju kuid siiski neid oli. Korra sattus silma ka 1959 aasta Caddy. Ma arvasin et selle rooli on pugenud mingi “tuff guy” kuid oh seda üllatust kui rooli tagant paisitis küllatki eakas proua kübar peas. Vot nii käivad asjad seal maal :D.
Kui juba Santa Monicas olin siis läks pisut tiirutamiseks et ikka üritusele korralik lõpp anda. Selliselt nagu Chicago pool tähistatud on seda Santa Monicas pole, lihtsal oli vaja leida õige risttee kus ristuvad õiged teed. Õigeteks tänavateks siis olid Lincoln street ja Olympic street. Mis sai ka fotona ära fikseeritud. Seega siis 28.04.2009 umbes-täpselt pool kuus õhtul sai siis kogu Route 66 läbitud.

Selle tähistamiseks sai ronitud jalgupidi ka Vaiksesse ookeani, mis üllatas üsna jaheda veega. No seda oli ka näha rannast kus vist ainult tervisesportlased ja turistid ringi tillerdasid.
Ega ma seal Vaikses ookeanis väga kaua kah ei mõnulenud, oli soov veel LA downtowni näha, ning siis juba vaikselt põhjapoole liikuma hakata.
Veelkord, ametlik osa sai siis sellega lõppenuks kuulutatud, ning edasi oli tegu juba vabakavaga.

12 Arizona

Arizona 24.04-26.04.09

Arizonasse jõudsin siis kui hakkas juba pimedaks minema. Esimene üllatuse või lihtsalt positiivse emotsiooni sain praktiliselt kohe kui Arizona piiri ületasin. Nimel oli seal kaljudele maalitud mõningased omapärased joonistused ning lisatud veel erinevaid loomakujutisi. Nunnu, võiks selle peale öelda.
Edasi läks rada tavalist teed mööda, natuke siin ja natuke seal pool I40-t kuni võtsin ette ka ühe kruusase lõigu (Querino option) ja seda pimedas, mis nagu pisut hiljem selgus polnud just kõige parem idee kuna see kruusatee oli vägagi treppi sõidetud. Tänu sellele venis ka selle läbimine ilmatuma pikaks kuigi seda maad oli ainult mingi 6-7 miili. Edasi läks tee juba tagasi I40 peale mis tähendas ka kiiremat edasi liikumist.
Kuna olin juba varem pähe võtnud et tahan ööbida Holbrookis, Wigwam moteli´is siis läksin mööda I40-t kuni Holbrookini välja. Kuna oli ka pime siis ei panustanud ka möödavuhisevale Painted Desertile tol hetkel. Holbrookis leidsin selle motelli üles ja see nägi välja nagu päris. Tegemist siis suht vana motellliga, mis üle elanud värskenduskuuri ning majakesteks siis vigvami tüüpi majakesed. Lisaks sellele oli veel hoov tais laotud erinevaid ilusaid autosid vanemast ajast.
Sisseregamise ajal kui vanadaam sai teada, et olen Eestist läks kahtlaselt elevile. Kui mõni hetk hiljem saabus ka üks vanem mees koeraga siis hõikas ta üle offici et näe see härra on Eestist, mille peale mees viksas küsimuse, et kas ma olen viimane nende (eestlaste) hulgas. No pidid „kurvastusega“ teatama et nii hull ei ole ja meid veel miski 600000+ alles. Sai veel niisama juttu veeretatud ning siis kolisin elamisse sisse. Pärsi tore elamine oli. Skasin kuid mõnus.:D
Hommikul tegi tiiru motelli territooriuml, et pisut seda vanemat rauda imetleda ning siis otsustasin tuldud teed tagasi minna ning Painted Deserti ning ka Petrified Foresti tuuri ette võtta.
See oli muidugi üks õige ettevütmine sest sellist apokolüpitilist vaadet, mis seal oli pole vist kuskil mujal. Selline tunne nagu oleks mingile teisele planeedile. Tõsine kuumaastik oli see, mis näha oli lisaks veel erinevad värvid kivimitel. Liskaks vaatele otsustas ka ilm olla keskmisest tuulisem, mis andis oma panuse kogu sellele üritusele ja muidugi palavus kah lisaks. Desertis aega veedetud liikusin edasi Petrified Foresti poole. Täpsustuseks siis, et tegu pole mingi rohelise maaastikuga kus siis puud kasvavad, vaid pigem samamoodi kuumaastikku meenutav pilt kus siis vedeleved mingid asjad, mis osutusid kivistunud puudeks (sry paremini seletada ei oska ), mis seal olnud kasvanud ning siis kummuli käinud juba sadu tuhandeid aastaid tagasi sisuliselt. Omapärane igatahes.
Kui sai forestis aega veedetud siis oli ilmne, et miskit huvitavat võib juhtuma hakata, kuna tuul oli ikka päris korralik ning see keerutas ka korraliku liiva üles. Vähemalt kaugemates kohtades oli seda näha kuidas liivapilved liikusid. Midagi katastroofilist see muidugi ei tähendanud, vähemalt veel mitte.
Tagasi Holbrooki jõudmiseks sai kasutatud US 180 nimelist maanteed. Peale Holbrooki tuli jälle mingi viis miili I40 peal liigelda ning siis viis tee Joseph City´sse ning sealt edasi teiselepoole kiirteed olevale Country Road´ile. Seal seisis ka üks pirakas Jackrabbit, mille otsa võis ka turnima minna kuid selle osa jätsin ma ära.
Mõne miili pärast viis tee jälle I40 peale ning sealt edasi pidi varsti tulema Winslow. Aga vot ei tulnud. Sest tõpselt Exit257 juures oli üllatus. Nimelt niikaugele kui silm ulatus oli tee truck´e täis. Endal õnnestus kül suurelt teelt maha keerata kuid ega õigele poole kkeramisest ikkagi midagi välja ei tulnud sest kogu mahasõit oli autosid täis sest politsei oli tee blokeerinud. Teadamata, mis selle “ürituse” põhjuseks oli õnnestus kohalikke järgideis politseinikuni jõud, kes osutus mitte just eriti sõbralikuks. Küsisin, kas kas vasakule võib minna, siis selle peale sain vastuseks, et kui seda teen siis pistab ta mu türmi. Ok kui vasakule ei saa siis ehk paremale ikak tohib kuid sellele vastust ei saanud ning keerasin siis paremale.
Peale seda sai üsariigi kaarti uuritud, ning arvestades seda autode massi mis teel oli, tuli parem mõte. Sõita sellest tropist siis mööda. Selleks sai liigutud I40st päris kaugele põhja mööda maanteed nr 87, kuni leidus lõpuks teine maantee, mis viis siis lääne poole. Mööda seda teed liikudes oli vahepeal tunne, et kuhu sattunud olen sest liiva kogus mis õhus liikus oli masendav. Kujutage ette kui on korralik lumetorm koos vaaludega teel aga pange selle lume asemele liiv. Mööda auto külgi krabises miski ning vahepeal läks ilm üsna tumedaks ning lisaks sellele veel ka palavus, mis hoolimata tuulest oli ikka päris korrali. Tore, kõigepealt üllatab Arizona oma imelise maastikuga ja nüüd annab poonusena ka liivatormi pealekauba.
Sõites neid plaaniväliseid teid pidi oli selge, et midagi suurt oli maanteel toimumas või toimunud sest kaunikesti tihe liiklus oli seal. Kui korraga jõudis kätte tee, mida pidi oleks kindlasti Winslowsse jõudnud siis see tundus üsna üksik seal, küll aga see tee millel olin, jagus liikulst kohe päris korralikult, mis sundis tegema otsuse jätkata olemasoleva suunal ja jätte Winslow üldse plaanidest välja. Hiljem kui tagasi I40 peal olin ning üht kohalikku tanklat külastasin sain teada, et 4 truck´i olid külili maanteel tänu sellele liivatormile ning kuna üks neis ka mingit kemikaali vedas siis sellest ka täielik teesulg, mis kohe kindlasti veel paar tundi kogu tee kinni hoiab. Seega võis lugeda selle ca 100 kilomeetrise ringi õnnestunuks lugeda kuna kell alles kuus oli. Kui sinna passima oleks jäänud siis teab, millal üldse kuhugi jõudnud oleksin.
Ööseks parkisin end Williamsis.
Uus päev tõotas tulla huvitav, sest tee mida mööda sõitmiseks läks keeras päris korralikult pragusest kiirteest põhjapoole, ning kõigi märkide järgi lubati ka kaunis mägiseid lõike.
Suht kohe Williamsi kõrval õnnestus ka paar buffalot pildile saada. Tunduski juba imelik et kus kohas need loomakesed end peidavad, et senini veel ühtegi polnud silma jäänud.
Järjekordne linnuke kirjas jõudsin kohta nimega Seligman. See paisitis kohe silma sellega, et on üks tore väike kohake. Seletada raske kuid nii see oli. Peatänaval olid mõned söögikohad pluss suveniiri poekesed ja majadel kõikvõimalikke kaunistusi. Eriti cool oli koht nimega Snow cap drive in kus siis tegelastel, kes seal töötasid omapärane huumorimeel plus tõsine kogus kõivõimalikku R66 atribuutikat. Jätsin sinna märgi maha eesti raha näol, kuna kogu erinevate vallutade hulgast ühtki Eestile viitavat ei leidnud. Ülde kuulub kogu see linnake must stop seeriasse ning ajaraiskamine seal peatumine kindlasti pole.Pealegi oli sel hetkes seal kaunikesti rahvusvaheline seltskond.
Snow capi vastas oli gift shop kus sai ka pisut ninni-nänni soetatud.
Kui seal juba üksjagu oldud sai edasi liigutud ning käigupealt otsustatud, et käiks ka Grand Canyon Caverns´is ära, ehk siis tegu järjekordse koopamaailmaga.
Erinevalt Missouris nähtuga olid need koopad kuivad ning nagu silt viitas aastaläbi stabiilselt 56F seal. Tänu kuivusele oli seal vähe meeldivavam liigelda kuigi sama oli see pisut teistsugune (ei saa öelda et igavam) maailm, mis seal avanes.
Tea kas tegu oli lihtsalt “reklaamiga” kuid mingisugune porst sõjaväelist varustust oli sinna hoiustatud kah.
Hackberry´s oli jällegi üks tore vana gas station pubiks elustatud ning seal oli just peatunud terve parv Harelydega sõitvaid tegelasi. Kuna jubedalt sügeles siis uurisin välja kus kohast nad tulnud on. See kamp oli igatahes Hispaaniast ning vähemalt mõne mehe kaamera jäädvustas minu ja Caddy kah:D.
Edasine tee viis korraks jälle üle I40ne ning siis juba põhjapoole väikesele ringile mägedesse. Muidugi enne sinna jõudmist tuli läbida hulga tasandikulisi miile kui see, mis seal mägedes toimuma hakkas oli ka seda väärt.
Enne viimasele sirgele jõudmist oli keeld üleval, et teatud pikkusega autod jne pole mägedesse lubatud. Hiljme muidugi sai aru, mik see nii on kuid tekitas küsimus kuidas omal ajal truck´id selle lõigu läbisid. Sisuliselt oli tegu serpentiiniga ku iga sirge järel peaaegu et tatagispüüre üks kõik kumma suunas. Ühel pool kalju teisel pool kuristik. Sedasi ma seal kulgesin vahelduseks kaamera ühes käes ja rool teises käes. Mingi hetk märkasin, et laskumisel on 3-4 tsiklimeest ja mul just parem püüre teha vaja , ehk siis tsiklimeestele vastu. Hakkan siis seda kurvi võtma ja valmis tsiklitest rahulikult mööduma kui pllatus üllatus esimene t”tsiklimees” oli hoopis keset teed kihutav eesel. Just nimelt eesel, kes oli maailma vaatama tulnud. Ega´s see võttis hetkeks keeletuks küll kuna kohtumine oli kaunis ootamatu.Aga peamine, et kõigile lahenes see situatsioon lõbusalt. Eesli eest ei tea kahjuks kosta kui palju tema sellest tuhatnelja tormamisest sai.
Nii sai siis vaikselt mäkke ronitud kuni kõrguseni ca 3500 jalga (tõus algas praktiliselt nullist)., peale mida algas laskumine. Peab ütlema, et see mägedes tiirutamine on omaette teema, ning vähemalt minue pakkus see lõbu. Miski hetk otsustasin hetkelise peatuse teha seal kus oli vähe laiem koht, mis mõeldud aeglasemael sõidukitlele taganttulijate möödalaskmis.t Ronisin autos t välja, et üle kaljuserva alla kiigata ja näe imet, paarkümmend meetrit allpool, paiknes millalgi osalist õhulendu katsetanud auto jäänused. Tõenäoliselt oli see õnnetus juba ammu juhtunud kuid efekt oli ikka olemas.
Edasi laskumisel olles sai läbitu koht nimega Oatman, kus selliseid kavala näoga eesleid tanavatel veel ringi lonkis, team mis trikid neil seal peas susisesid aga tol hetkel olid nad kaunis rahulikud.
Edasine tee aga viis vaiksetl aga järjekindlalt California suunas. Kuhu nagu tavalislelt jõudsin siis kui juba pimedaks kiskus.

11 New Mexico

New Mexico 22.04-24.04.09

Vaevalt jõudnud New Mexicosse kui sai jälle algupärastele radadele keeratud ehk seekord siis kruusasele teele kuhugi preeriasse, suurest lärmist kaugemale. Peab mainima, et ka seekord oli asi seda väärt.. Esimene mõte, mis pähe ronis seda maastikku nähes, olid kunagi nähtud Gojko Mitić´i filmid punanahkadest. Just nagu päris, lõputu tasandik ning silmapiiril olevad mäed kus kohast võiks põgenev punanahk varju leida.
Teisiti aga ka igasugused metsiku lääne filmid, milles keegi kellegi eest põgeneb. Igatahes ühel hetkel kui autost välja ronisin oli lausa tappev vaikus ümberringi. Ainuke märgatav elutegevus toimus õhus kus mingit sorti kotkad maapinda seirasid. Ok, ühel hetkel keegi krabistas kah lähedal asuvas (mulle) teadmata sorti põõsas. Igatahes sai seda hetke päris pikalt nauditud, eriti kui veel asja juurde käis pilvitu taevas seal lõõskava päikesega. Oli mis oli aga isegi teadmine, et nii umbes 5+ miili põhjasuunas jookseb interstate koos tuhandete autodega ei rikkunud kuidagi seda meelelolu.Kahjuks oli seda teelõiku umbes 9 miili jagu ainult kuid see eest sai seda nauditud täie raha eest.
Kui lõpuks liikuma hakkasin siis avastasin, et üks kotkas on mulle silma peale visanud. Passis teine posti otsas, ega lasknud end kuidagi häirida, et ma teda pildiks jäädvustan. Lõpuks kui ma oma kaadrid tehtud sain lahkus ka tema väärikalt lendu tõustes.
Jälle asfaldile jõudes hakkas tõsiselt pihta ka kliśśeelik „lõputud sirged“. Eks ta oligi nii, kui ikka kuni silmapiirini on ainult üks pikk sirge, mis siis kaob kuhugi kpnka taha ning kui ise lõpuks inna kpnka otsa jõuad ja näed, mis edasi tuleb siis edasi on täpselt sama. Kui siis lisada veel lõõskav päike, mis ilma juba parajalt palavaks oli kütnud siis tuli kokku päris huvitav tunne. Igatahes ei midagi tüütavat vaid lihtsalt aeg hakkas hoopis teist moodi kulgema.
Lõputult neid sirgeid siiski polnud vaid sai ka vahepeal mõnest asustatud punktist läbi sõidetud. Üks asi mis aga kindel oli, ning mis juba tegelikult juba Texases pihta hakkas oli vahemaade pikenemine. Mõte selles, et asustus läheb ikka hõredamaks ning iga „kivi“ tagant enam öömaja või tanklat ei leia nii nagu seda varem oli olnud, eriti aga põhja pool. Lisaks kadus ka igasugune mobiililevi ära. Ses mõttes, et signaali polnud üldse. Vist mainisin kuskil eespool, et Nebraskas sai läbitud kah ilma moblatakuna ei EMT ega Tele2 ei suutnud kohlaikku võrku sisse saada. Nii et nii seal kui nüüd lõunas oli mobla rohkem kella eest või lutsukivi eest, kui ainult vett oleks olnud.
Peale seda kui Tucumcari ja Cuervo oli läbitud sai jälle varasematele radadele keeratud. Seekord siiski mitte kruusateel vaid ikka asfalti linti läbides aga ka seekord viis tee kuhugi preeria keskele kaugemale inimasustusest, niivõrd kuivõrd seda seal üldse oli, küll aga oli seekord loomariik aktiivsemalt esindatud. Pidevalt olid antiloobid ametis, kas tee ületamise või lihtsalt teeääres kolamisega. Samuti ka kaks jänest otsustasid ühe kidura posti taha varju pugeda ning nad vist tõsimeeli arvasid et ma neid ei näe kuna oli miski 10 jala kaugusel neist.
Peale selle side tripi läbimist aga oli käes see aeg kus R66 ühines I40ga pikaks ajaks ca 50 miili. Nii pikalt polnud R66 veel senini freeway peal püsinud.
Kuna see freeway peal kulgemine on suht automaat reźiimil kulgev tegevus siis muidugi magasin maha ka õige koha Santa Fe peale keeramiseks. Õigemini arvasin et R66 teeb seda kuskil teises kohas. Puhtalt minu lollus kuna ei pööranud ühele pisiasjale kaardil tähelepanu. Hiljem muidugi avastasin, et ma olin selles kandisisegi peatuse teinud, koht nimega Clines Corners kus oli ka miski suur gifth shop kus ma lihtsalt ringi tuiasin. Olgu mainitud, et nimetatud koht asub kõrgusel 7200 jalga mis kirvega jagades annab kõrguseks 2400 meetrit. Pole paha mis. Aga noh mis maha magatud see maha magatud ja ega ma siis ükskord selle avastananud tagasi kah ei pööranud. Infiks nii palju, et varasem R66 läbis Santa Fe, praegu on osa sellest lõigust eramaal ning läbipääs sinna puudub. Hilisem R66 aga läks otse, ilma Santa Fed läbimata Albuquerque peale. Kuna mul nii või teisiti oli plaanis mõlemad linnad läbida siis võtsin asja rahulikult, ning otsustasin alustuseks Alabaquerquega tutvust teha ning alles siis Santa Fe läbida, kuigi see variant tõotas tuua mõttetuid miile oli see rohkem kribu krabu eest. Igatahes otsustasin end ankrusse sättida Moriarty´s (või Arty Morty´s kui üht inglise filmi siinkohal meenutada).
Järgmisel hommikul siis sai suund võetud Albuquerque peale ning varsti ma seal olingi. Nii nagu eelmine päev lõppes palavalt algas ka see päev sama moodi ja tõotas ikka vägagi kuumaks minna, Igatahes jõudis termomeetri näit õige pea juba 90F-ni, Eestis võib selliseid ilmasid hetkel ainult märjas unenäos näha.
Jörjekordne öö mööda saadetud sai edasi Albuquerque poole liigutud. Kui kohale jõudsin hakkas see linn omal moel mulle kohe meeldima. Parasjagu segane tundus kõik seal olevat ning sale oli see miski mis mulle meeldib. Kui olin niisama seal ringi vaadanud võtsin suuna vaikselt Santa Fe poole. Enne aga jõudsin läbi astuda ühest poest nimega Ranch Market, kuna tarbitava vedeliku kogus oli kahtlaselt kokku kuivanud. Hmmm see pood oli vähe äkilisem kui Wal Mart. Ei hakka kõike seda mida seal nägin üles lugema kuid peamine mida seal siis oli, oli kõik mida ühe korraliku mehhiko toidu valmistamiseks vaja on ja see võttis simlme eest kirjuks. Eestis võib vale mulje jääda justkui kogu mehhiko köök koosneks ainult tortillast, salsast, ja cuacamolest, kusjuures esimese puhul on mõtetult kalli produktiga meil tegu ja teise puhul on tegu kahtlaselt pastaga kuigi ta seda olla ei tohiks. Ok eks see ole maitse asi.
Tõenäoliselt oleksingi ma sinna ekskursiooni tegema jäänud aga kuna linnas juba piisavalt molutatud ja tahtmine siiski Santa Fe-s ära käia panin sealt lõpuks minema. Jätsin ka vanalinna tuuri hetkel tegemata, et kui tagasi laekun siis lähen. Ehk siis järgmine päev.
Kuna Santa Fe ja Albuquerque vaheline R66 on enamuses praeguse kiirtee all ja ilma eriliste kõrvalpõigeteta siis tõotas suht kiire minek tulevat.
Aga nagu juba kombeks, ei läinud kõik nii nagu plaanitud. Vahelduseks kiirteel sõitmisele otsustasin järjekordelt algupärase teeosa kasuks mis küll tähendas küll üht silda kuskil ning siis tuldud teed tagasi sõitmist, sest teine pool teest on tänaseks päevaks läbimatu või siis ainult 4x4 autodele soovitatav.
No nii I25, mis siis kulgeb nende kahe New Mexico linna vahel ja kaugelt enamgi oli nagu ikka, ja sis tuli mahasõit nr 264 ning sealt edasi läände. Legendi järgi 3,5 miili kuni tuleks keerata paremale. Jälgisin siis odomeetrit, et enam vähem õiges kohas peale passida seda teeotsa. Ei tahtnud mingit tiirutamist endale lubada. No üks kohalik korravalvur passis teeäärs ja mingeid sildikesi oli kah seal hoiatusega võimaliku delay eest, no ju mingid teetööd käimas nagu neid siin lõputult on. Noh sai siis pea 3 miili sõidetud kui ühe risti peal, just nagu see koht kus mul vaja ära keerata, mingi meeletu kogus suuremaid ja väiksemaid sõidukeid. No võtsin kiiruse maha ja veeresin vaikselt üle selle ristija jäin miski paarsada meetrit hiljem seisma, et kaarti vaadata. Mida ma jõudsin märgata et kaamerad olid üles pandud. Kontrollinud kaardilt, et ikka see on see risttee kus kohast vaja ära keerata ning vähemalt pean sealt autode spaleerist end läbi suruma. Otsus tehtud ja väja ümber keerata kui saabus üks suuremat sorti valge SUV mingite kirjadega kus kaks tegelast sees ja pärima mis asju ma seal ajan. No võike selgitus ja siis minupoolne küsimus, et kas see tee on vaba kus need sõidukid seisavad. Vastuseks sain, et ja tee on vaba. Ok, nii palju sain veel teada, et filmivõtted käimas. Ok läksime siis sõbralikult lahku ning kui nina jälle õiges suunas rabasin ma ka kaamera kätte, et natuke seda sigrimigrit filmiks vormida. Kulgesin seal vaikselt aknad muidugi lahti kui kahtlased viled ja hõiked oli aga ma liikusin edasi. Natukese aja pärast oli teine samasugune spaleer tee ääres. Kui ka see läbitud jäin miski paar kolmsada meetrit eemal seisma ning ronisin autost välja . Tegin sisi jupi videot juurde sellest üritusest ja lisasin sinna ka natuke maaastiku võtteid, et siis edasi liikuda. Tagasi autos ja valmis liikuma kui patsti, järgmine samasugune auto seal ainult teised tegelased sees ning jälle seletama stiilis, et kle, märgati et sa siin pildistad ole nüüd hea mees et kui sekeldusi ei taha siis lõpeta see asi ära kuna meil siin filmivõtted ja pole vaja, et siin keegi veel filmimisega tegeleks. Ma siis ok, selge ja püüan end parandada. Kuna sügeles, küsisin siis, et kui saladus pole siis mis filmiga tegu. Vatuseks sain, et Denzel Washingtoni uue filmi võtted käima. Ma muiduski punnitasin pisut silmi et ikka tõesti vä. Jep. Oli sealt poolt vastus.Natuke blah blahi veel ja läksime siis oma teed. Mingid loetud meetrid eemal keerasin siis mingile tolmusele teele, et lõpuks see pagana sild üles leida, mille pärast sai sinna ronitud. No varsti, ühes vaikses kõrvalises kohakeses see sild siis oli. Tegin mõned pildid, kolasin paar minutit lihtsalt ringi kah veel, kuna seal puudevarjus, oli päris meeldiv olla. Mõne aja pärast otsustasin siis edasi liikuda. Istun juba autos, et väikese ringiga tagasi suurele teele jõuda kui pilk peeglisse ütleb et filmiteema vist jätkub. Nimelt saabus minu jälgedes politseinik. Tore. Mida see veel tahab? Tuli siis minu auto juurde ja jälle küsimused, mis teen jne. Väike selgitus, näitasin talle kaarti kah ja kuidas edasi liigun. Päris üle et kas sealt platsilt jälle läbi sõidan. Ja lähen küll, andsin talle vastuse. Ok seletas siis, et ei mingit pildistamist seal ning küsis ka ID-d näha. Millegipärast Eesti juhiluba, see EU tõgu, ajas teda pisut muigele aga noh, mis teha. Rääkisime veel pisut autodest ja otsustasime siis oma teed minna. Kui ta pidas vajalikuks veel mainida, et seal kandis kus askeldamine käib ei toimuks mingit pildistamist. Selge, kui nii siis nii. Aga, et asi kindel oleks ning info kontrolli mõttes samuti küsisin siis korravalvurilt, et kas tegu on tegu ikka DW filmiga. Millegi pärast ehmatas see küsimus politseinikku pisut, sest kohe tuli temapoolne kõsimus aga kus sina seda tead. Ma siis ütlesin, et need tegelased valgest autost kellega ma ennem rääkisin ütlesid seda, siis rahunes politseinik maha ning kinnitas, et jah DW filmikest võetakse siin praegu üles. Sellega siis oli ka meie vestlus praktiliselt läbi. Tema läks tuldud teed tagasi, mina aga väikese ringiga.
Jõudnud tagasi sinna kanti kus kogu tegevus käis lootsin lihtsalt sellest palaganist eemale saada kui just vahetult enne ristteed, kus kohas kogu see segadus pihta hakkas pandi mind lihtsalt ootereźiimile s.t. ei lastud mul parempüüret teha. Nii ma siis seal passisin. Vahepeal käis üks tegelane pärimas, mida seisan, mille peale ma siis vastasin et ühed teised tegelased otsustasid sedasi. Ok varsti selgus ka, miks. Nimelt toimus siis ühe stseeni võtted. Tegelikult koosnes kogu action selles, et üks kinnine pick-up tüüpi auto sõitis sellest ristist mööda. Tegelikult nägi see pick-up selline laiguline ja suht kuulikindlaks ehitatuna välja. Tehti kaks duublit peale mida sain siis sealt l'õpuks minema.
Denzelit ennast ma seal küll ei näinud ega ka mõnd muud tegelast, keda oleks võinud ära tunda, aga muid asjapulki oli kogu tee täis. Vot sulle Ameerikat ja Holliwoodi. Pagana tundlikud tegelased seal.Poleks nad seal seletama kukkunud poleks ma teada saanudki, millega seal tegeldi aga nüüd tean mina ja paljud teisedki:D.
Lõpuks sealt side tripilt tagasi I25 peal ning sirgelt Santa Fe poole. Ega palju sinna ju maad polnudki kuna Alba ja Santa vahe ümmarguselt 60 miili.
Esimene tunne, mis tekkis Santa Fes oli see, et millal see sissesõit ükskord lõpeb, tundus see kuidagi väga pikk ning pähe jõudsid juba mõtted, et mis selles linnas siis nii erilist on. Otsustasin siis ära kannatada selle programmi osa ning ka uue plaani käigu pealt välja mõelda ning siis R66 Santa Fe loop´i põhjatippu sõita milleks on Las Vegas. Selgituseks, et mitte see Las Vegas Mis Nevadas asub vaid ikka New Mexico oma.
Plaanid paigas kui järgides kaarti ning märke, jõudsin lõpuks kohta, mis mulle kohe meeldmia hakkas , ehk siis Santa Fe vanalinn. Kuna R66 läbis oma algusaegadel täpselt kesklinna siis see oli hoopis teine maailm kui senini. Kohe oli selge, et siis võiks lihtsalt chillida. Olla ja lasta ajal omasoodu kulgeda lihtsalt nii mõnus koht tundus see olevat. Otsustasin jälle pisut oma plaane muuta ning teha see Las Vegase tiir ära ning õhtu poole tagasi laekuda. Tegelikult oli õhtu juba selleks ajaks käes ning ega ma väga kindel polnud kas täna tagasi jõuan. Aga vähemalt mõte oli.
Nii tiirutasin end sealt Kesklinnast lõpuks välja ning tagasi I25 North peale ning miski tunni pärast olingi Las Vegases. Tegelikult R66 päriselt Lvsse ei jõuagi. Kui ida poolt tulla siis paar miili enne keerab R66 uuesti nina lõunasse Santa Fe peale.
Las Vegas, NM on sihuke pisike linnake nagu neid seal ikka on. Ainult NM stiilis rohkem. New Mexico üldse on oma arhitektuuri poolest rohkem Mehhiko kui Usa, sest see osariik oligi omal ajal üks osa Mehhikost, seega ka arusaadav, miks ta teistsugune välja näeb.
Kuna avastasin, et paak kakaunikesti tühjavõitu sisi vaja tanklat külastada. Kuna kütuse hinnad olid vähe krõbedamad siin üleval, siis otsustasin ühe pisema tankla kasuks. Pealegi pakkus see tankla full service´st. Ehk ise ei pidanudki autost välja ronima. Tegeleane, kes seal opereeris oli lahe kuju. Paar kiitvat sõna minu sõiduki kohta ning ajasimegi törts muidujuttu. Huvitavam osa oli see, et andis vihje sõita veel rohkem põhja kuna seal ilusad mäed olemas.Iseeneset tore plaan, aga millal seda teha.
Jäin siis ööseks LVsse ning mõelda homse päeva üle.
Hommikuks oli plaan valmis, et miks ka mitte siis. Kui juba siis juba. Paningi siis mööda I25-t pidi põhja kuni keerasin NM58 peale ning siis tagasi lõuna poole mööda US64ja. Selleks kulus päris omajagu miile muidugi aga see mida ma hiljem nägin oli see muidugi kribu-krabu.
See oli nüüd teistsugune New Mexico. Mägine enam mitte nii soe nagu all pool. Aga see eest mäed, mägijõed, lumi jne. Lisaks mägedes keerutav tee siis kõik see kokku oli lask kümnesse. Minu jaoks täielik kaif. Ega seda eriti sõnadega ümber ei jutusta, seda peab ise nägema ja kogema. Igatahes seiklesin ja mõnulesin seal mägedes oma pool päeva. Kuigi mägedes oli tuuline oli see paras vahelduse rohkem kui kolmekümnekraadisele kuumusele all pool.
Kuna juhtusin ka ühte memoriaali külastama siis sain ka ise esimest korda pildile, helikopteri taustal:D Seega ka esimene kinnitus, et ma seal ikka olen D kus ma olen ja seda tänu ühele seal olnud sõbralikule töötajale..
Minu uueks kõrgusrekordiks sai 9101 jalga ehk siis pisut üle 3 kilomeetri. Kõrgus kus ka lund katsuda sai. Kes sinna kanti satub siis soe soovitus neid mägesid seal külastada, emotsioon on garanteeritud.
Edasi läks tee valdavalt allamäge ning nii ma siis kulgesin vaikselt tagasi Santa Fe suunas kunu jõudsin jälle õhtuks. Aga seekord oli miski plaan ees olema ning sokutasin auto kuhugi parklasse ning läksin linnatuurile.
Mulle kohe meeldivad sellised kohad nagu seda onSanta Fe vanalinn. Kuigi seal ka turiste voorib on seal omakohalk kaader, kes sellest kohast teeb selle, mis ta on. Ühesõnaga, tegin seal kohe päris mitu aega parajaks lihtsalt olesklemisega, pluss ka väike eine nii, et kui ma lõpuks Santa Fe-st minema sain oli juba pimedaks läinud, mis aga tähendas seda, et järgmine peatus on Albaquerque – jälle.
Hommik algas nii nagu tavaliselt, eiviitsinud kuidagi end maast lahti ajada, mis omakorda viis, nagu tavaliselt, selleni, et liikuma sain alles enne keskpäeva. Aga polnud hullu, ega mul kiiret ka kuhugi ei olnud. Tegelikult sain siiski suht normaalsel ajal liikuma ning esimene peatus soli peatänava ääres olev Kelley´s Pub and Restaurant, kus lihtsalt tegin aega parajaks. Esiteks oli seal päris hea kohvi ja teiseks sai varjus istuda ning hommikukohvi kõrvale ka sigaret ära tõmmata. Aga nagu ameerikale kohane, oli see neverending kohvi ja nii ma seal siis mõnulesin.Lisaks eelpool toodule peaks ära mainima, et tegu endise tanklaga, mis siis praegusel hetkel pubu kohuseid täidab. Temperatuurinäitajad kiskusid jälle 90ne kraadi lähedale kohalikes ühikutes, mis meie müistes julge 30+ välja annab. Kui lüpuks ikkagi liikuma sain siis maandusin Albuquerque vanalinnas. See pole küll nii efektne kui Santa Fe oma aga siiski oli ka seal lihtsalt olla.Nagu kogu New Mexico on seni nähtud osariikidest päris erinev oli ka seda Albuquerque koos oma vanalinnaga.Lühidalt lahe koht kus ringi vaadata ja olla.
Vahepeal meenus ka üks omal ajal nähtud film Convoy, mille tegevus kandus ka läbi selle linna aga ega see nii oluline kah polnud, et neid õigeid tänavaid seal taga hakata ajama, kus kohast rekkad läbi tuiskasid.
Edasi läks aga tee lõunasse Losa Lunas´sesse, nagu tavaks, oli ka see kõrvalepõige seotud R66 vanema osaga. Hilisem variant läks aga otse Albuquerque´st Mesitasse (praeguse I40 peal või selle kõrval) kuhu lõpuks jõuab ka vanem teeosa. See mitte just väga pikk kürvalepõige oli lhtsalt väike vaheldus, eriti kui arvestada viimast, kruusast teelõiku.
Peale Mesitat läks asi põnevamaks jälle, sest teeäärne oli miilide pikkuselt palistatud laavaga. Üldiselt on New Mexicos kaunis ohtrastikustunud vulkaane, nii põhjapool kui ka lõunas nii et täiesti loogiline, et kuskil ka laava peaks olema.
Miskid miilid edasi jäi silma mäeküljel asuv kirik, millest ma ka pildi tegin. Hiljem oma raamatuid uurides selgus, et pildi tegeine seal oli suur patt kuna tegu Acoma indiaanlaste reservaadiga ning eraldi oli märgitud, et pildistamine on keelatud. Sorry. Loodetavasti ükski indiaani vaim minu peale kurjaks ei saanud.
Edasi jäi juba umbes 90 miili Arizonani. R66 pendeldas kord ühel kord teisel pool I40-t ning ainult suht väikesed kõrvalpõiked olid Aiunek elevust tekitav moment juhtus siis kui, möödusin vanade autode surnuaiast, või hoopiski lihtsalt paigast kus oli sadade viis autosid, mida tänapäeval saab nimetada klassikuteks.Kahjuks oli nende seiuskord ka surnuaiale vastav. Üsna roostes teised.
Nii need miilid vaikselt läksid kui hämarduma hakates jõudsin Arizonasse. Mida tahaks New Mexciko kohta öelda, et see on üks osariike mis nõuaks eraldi pühendumist, kuna pakub looduslikult kui ka kultuurilise poole pealt teistsugust Ameerikat, vähemalt seninnähtu põhjal.