12 Arizona

Arizona 24.04-26.04.09

Arizonasse jõudsin siis kui hakkas juba pimedaks minema. Esimene üllatuse või lihtsalt positiivse emotsiooni sain praktiliselt kohe kui Arizona piiri ületasin. Nimel oli seal kaljudele maalitud mõningased omapärased joonistused ning lisatud veel erinevaid loomakujutisi. Nunnu, võiks selle peale öelda.
Edasi läks rada tavalist teed mööda, natuke siin ja natuke seal pool I40-t kuni võtsin ette ka ühe kruusase lõigu (Querino option) ja seda pimedas, mis nagu pisut hiljem selgus polnud just kõige parem idee kuna see kruusatee oli vägagi treppi sõidetud. Tänu sellele venis ka selle läbimine ilmatuma pikaks kuigi seda maad oli ainult mingi 6-7 miili. Edasi läks tee juba tagasi I40 peale mis tähendas ka kiiremat edasi liikumist.
Kuna olin juba varem pähe võtnud et tahan ööbida Holbrookis, Wigwam moteli´is siis läksin mööda I40-t kuni Holbrookini välja. Kuna oli ka pime siis ei panustanud ka möödavuhisevale Painted Desertile tol hetkel. Holbrookis leidsin selle motelli üles ja see nägi välja nagu päris. Tegemist siis suht vana motellliga, mis üle elanud värskenduskuuri ning majakesteks siis vigvami tüüpi majakesed. Lisaks sellele oli veel hoov tais laotud erinevaid ilusaid autosid vanemast ajast.
Sisseregamise ajal kui vanadaam sai teada, et olen Eestist läks kahtlaselt elevile. Kui mõni hetk hiljem saabus ka üks vanem mees koeraga siis hõikas ta üle offici et näe see härra on Eestist, mille peale mees viksas küsimuse, et kas ma olen viimane nende (eestlaste) hulgas. No pidid „kurvastusega“ teatama et nii hull ei ole ja meid veel miski 600000+ alles. Sai veel niisama juttu veeretatud ning siis kolisin elamisse sisse. Pärsi tore elamine oli. Skasin kuid mõnus.:D
Hommikul tegi tiiru motelli territooriuml, et pisut seda vanemat rauda imetleda ning siis otsustasin tuldud teed tagasi minna ning Painted Deserti ning ka Petrified Foresti tuuri ette võtta.
See oli muidugi üks õige ettevütmine sest sellist apokolüpitilist vaadet, mis seal oli pole vist kuskil mujal. Selline tunne nagu oleks mingile teisele planeedile. Tõsine kuumaastik oli see, mis näha oli lisaks veel erinevad värvid kivimitel. Liskaks vaatele otsustas ka ilm olla keskmisest tuulisem, mis andis oma panuse kogu sellele üritusele ja muidugi palavus kah lisaks. Desertis aega veedetud liikusin edasi Petrified Foresti poole. Täpsustuseks siis, et tegu pole mingi rohelise maaastikuga kus siis puud kasvavad, vaid pigem samamoodi kuumaastikku meenutav pilt kus siis vedeleved mingid asjad, mis osutusid kivistunud puudeks (sry paremini seletada ei oska ), mis seal olnud kasvanud ning siis kummuli käinud juba sadu tuhandeid aastaid tagasi sisuliselt. Omapärane igatahes.
Kui sai forestis aega veedetud siis oli ilmne, et miskit huvitavat võib juhtuma hakata, kuna tuul oli ikka päris korralik ning see keerutas ka korraliku liiva üles. Vähemalt kaugemates kohtades oli seda näha kuidas liivapilved liikusid. Midagi katastroofilist see muidugi ei tähendanud, vähemalt veel mitte.
Tagasi Holbrooki jõudmiseks sai kasutatud US 180 nimelist maanteed. Peale Holbrooki tuli jälle mingi viis miili I40 peal liigelda ning siis viis tee Joseph City´sse ning sealt edasi teiselepoole kiirteed olevale Country Road´ile. Seal seisis ka üks pirakas Jackrabbit, mille otsa võis ka turnima minna kuid selle osa jätsin ma ära.
Mõne miili pärast viis tee jälle I40 peale ning sealt edasi pidi varsti tulema Winslow. Aga vot ei tulnud. Sest tõpselt Exit257 juures oli üllatus. Nimelt niikaugele kui silm ulatus oli tee truck´e täis. Endal õnnestus kül suurelt teelt maha keerata kuid ega õigele poole kkeramisest ikkagi midagi välja ei tulnud sest kogu mahasõit oli autosid täis sest politsei oli tee blokeerinud. Teadamata, mis selle “ürituse” põhjuseks oli õnnestus kohalikke järgideis politseinikuni jõud, kes osutus mitte just eriti sõbralikuks. Küsisin, kas kas vasakule võib minna, siis selle peale sain vastuseks, et kui seda teen siis pistab ta mu türmi. Ok kui vasakule ei saa siis ehk paremale ikak tohib kuid sellele vastust ei saanud ning keerasin siis paremale.
Peale seda sai üsariigi kaarti uuritud, ning arvestades seda autode massi mis teel oli, tuli parem mõte. Sõita sellest tropist siis mööda. Selleks sai liigutud I40st päris kaugele põhja mööda maanteed nr 87, kuni leidus lõpuks teine maantee, mis viis siis lääne poole. Mööda seda teed liikudes oli vahepeal tunne, et kuhu sattunud olen sest liiva kogus mis õhus liikus oli masendav. Kujutage ette kui on korralik lumetorm koos vaaludega teel aga pange selle lume asemele liiv. Mööda auto külgi krabises miski ning vahepeal läks ilm üsna tumedaks ning lisaks sellele veel ka palavus, mis hoolimata tuulest oli ikka päris korrali. Tore, kõigepealt üllatab Arizona oma imelise maastikuga ja nüüd annab poonusena ka liivatormi pealekauba.
Sõites neid plaaniväliseid teid pidi oli selge, et midagi suurt oli maanteel toimumas või toimunud sest kaunikesti tihe liiklus oli seal. Kui korraga jõudis kätte tee, mida pidi oleks kindlasti Winslowsse jõudnud siis see tundus üsna üksik seal, küll aga see tee millel olin, jagus liikulst kohe päris korralikult, mis sundis tegema otsuse jätkata olemasoleva suunal ja jätte Winslow üldse plaanidest välja. Hiljem kui tagasi I40 peal olin ning üht kohalikku tanklat külastasin sain teada, et 4 truck´i olid külili maanteel tänu sellele liivatormile ning kuna üks neis ka mingit kemikaali vedas siis sellest ka täielik teesulg, mis kohe kindlasti veel paar tundi kogu tee kinni hoiab. Seega võis lugeda selle ca 100 kilomeetrise ringi õnnestunuks lugeda kuna kell alles kuus oli. Kui sinna passima oleks jäänud siis teab, millal üldse kuhugi jõudnud oleksin.
Ööseks parkisin end Williamsis.
Uus päev tõotas tulla huvitav, sest tee mida mööda sõitmiseks läks keeras päris korralikult pragusest kiirteest põhjapoole, ning kõigi märkide järgi lubati ka kaunis mägiseid lõike.
Suht kohe Williamsi kõrval õnnestus ka paar buffalot pildile saada. Tunduski juba imelik et kus kohas need loomakesed end peidavad, et senini veel ühtegi polnud silma jäänud.
Järjekordne linnuke kirjas jõudsin kohta nimega Seligman. See paisitis kohe silma sellega, et on üks tore väike kohake. Seletada raske kuid nii see oli. Peatänaval olid mõned söögikohad pluss suveniiri poekesed ja majadel kõikvõimalikke kaunistusi. Eriti cool oli koht nimega Snow cap drive in kus siis tegelastel, kes seal töötasid omapärane huumorimeel plus tõsine kogus kõivõimalikku R66 atribuutikat. Jätsin sinna märgi maha eesti raha näol, kuna kogu erinevate vallutade hulgast ühtki Eestile viitavat ei leidnud. Ülde kuulub kogu see linnake must stop seeriasse ning ajaraiskamine seal peatumine kindlasti pole.Pealegi oli sel hetkes seal kaunikesti rahvusvaheline seltskond.
Snow capi vastas oli gift shop kus sai ka pisut ninni-nänni soetatud.
Kui seal juba üksjagu oldud sai edasi liigutud ning käigupealt otsustatud, et käiks ka Grand Canyon Caverns´is ära, ehk siis tegu järjekordse koopamaailmaga.
Erinevalt Missouris nähtuga olid need koopad kuivad ning nagu silt viitas aastaläbi stabiilselt 56F seal. Tänu kuivusele oli seal vähe meeldivavam liigelda kuigi sama oli see pisut teistsugune (ei saa öelda et igavam) maailm, mis seal avanes.
Tea kas tegu oli lihtsalt “reklaamiga” kuid mingisugune porst sõjaväelist varustust oli sinna hoiustatud kah.
Hackberry´s oli jällegi üks tore vana gas station pubiks elustatud ning seal oli just peatunud terve parv Harelydega sõitvaid tegelasi. Kuna jubedalt sügeles siis uurisin välja kus kohast nad tulnud on. See kamp oli igatahes Hispaaniast ning vähemalt mõne mehe kaamera jäädvustas minu ja Caddy kah:D.
Edasine tee viis korraks jälle üle I40ne ning siis juba põhjapoole väikesele ringile mägedesse. Muidugi enne sinna jõudmist tuli läbida hulga tasandikulisi miile kui see, mis seal mägedes toimuma hakkas oli ka seda väärt.
Enne viimasele sirgele jõudmist oli keeld üleval, et teatud pikkusega autod jne pole mägedesse lubatud. Hiljme muidugi sai aru, mik see nii on kuid tekitas küsimus kuidas omal ajal truck´id selle lõigu läbisid. Sisuliselt oli tegu serpentiiniga ku iga sirge järel peaaegu et tatagispüüre üks kõik kumma suunas. Ühel pool kalju teisel pool kuristik. Sedasi ma seal kulgesin vahelduseks kaamera ühes käes ja rool teises käes. Mingi hetk märkasin, et laskumisel on 3-4 tsiklimeest ja mul just parem püüre teha vaja , ehk siis tsiklimeestele vastu. Hakkan siis seda kurvi võtma ja valmis tsiklitest rahulikult mööduma kui pllatus üllatus esimene t”tsiklimees” oli hoopis keset teed kihutav eesel. Just nimelt eesel, kes oli maailma vaatama tulnud. Ega´s see võttis hetkeks keeletuks küll kuna kohtumine oli kaunis ootamatu.Aga peamine, et kõigile lahenes see situatsioon lõbusalt. Eesli eest ei tea kahjuks kosta kui palju tema sellest tuhatnelja tormamisest sai.
Nii sai siis vaikselt mäkke ronitud kuni kõrguseni ca 3500 jalga (tõus algas praktiliselt nullist)., peale mida algas laskumine. Peab ütlema, et see mägedes tiirutamine on omaette teema, ning vähemalt minue pakkus see lõbu. Miski hetk otsustasin hetkelise peatuse teha seal kus oli vähe laiem koht, mis mõeldud aeglasemael sõidukitlele taganttulijate möödalaskmis.t Ronisin autos t välja, et üle kaljuserva alla kiigata ja näe imet, paarkümmend meetrit allpool, paiknes millalgi osalist õhulendu katsetanud auto jäänused. Tõenäoliselt oli see õnnetus juba ammu juhtunud kuid efekt oli ikka olemas.
Edasi laskumisel olles sai läbitu koht nimega Oatman, kus selliseid kavala näoga eesleid tanavatel veel ringi lonkis, team mis trikid neil seal peas susisesid aga tol hetkel olid nad kaunis rahulikud.
Edasine tee aga viis vaiksetl aga järjekindlalt California suunas. Kuhu nagu tavalislelt jõudsin siis kui juba pimedaks kiskus.