15 Nevada 30.04-02.05.09
Ei tasu vist enam korratagi aga uus osariik saabus tavaliselt, pimedas. Õnneks asub Reno suht state line ääres seega oli lootus varsti horisontaali visata. Aga Nevada näitab kohe alguses kuhu saabusite. Vilkuvad tulukesed ja viited kasiinodele algavad kohe piiri äärest, nii et kui piiri maha magate siis kirevad tuled enam kahtepidi mõistmist ei jäta.
Jõudnud Renosse paigutasin end ühte järjekordsesse Motel 6 nimelisse asutuss
e ning siis läksin tegin ikka väikese tiiru linna peal kah. Ega see Reno mingi suur koht pole aga kesklinnas mõned tänavad ikka säravad nagu jõulupuud, vähemasti pimedas. Midagi eriskummalist selles linnas polnud, et seal kuidagi kauem viibida tahtnuks ning tõenäoliselt päevavalges oleks teine ka suht igav ka välimuselt olnud. Miski pea tunnikese ikka tiirutasin seal ning siis oli tagumine aeg end kõlili visata kuna homne päev oli päris pikaks plaanitud.
Tuli tahtmine see va US50 ehk siis The lonliest road in America läbi sõita. Vähemalt see osa, mis Nevadas, kuna mingi osa vist jõuab ikka Utah´s kah loogelda koos US6 maanteega, ehk siis sama tee aga kaks nime nagu tihtilugu seal kandis seda juhtub.
Reno ja Las Vegase, kuhu ma õhtuks plaanisin jõuda, vahe on mingi 400+ miili ja seda otse minnes siis mul tuli sisuliselt see tambovi koefitsendiga korrutada ehk võimalik tee pikkus päevaks tõotas halvimal juhul 600+ miil tulla.
Hommikut alustasin siis veel pisut I80-ne peal sõites kuni keerasin sealt maha US50 peale. Tegelikutl algab see va US50 Carson Cityst, mis jääb Renost pisut lõunasse kuid ma ei hakanud end vaevama end sellega vai liikusin kiiruse mõttes asustatud punktidest vähe eemale.
Jõudnud US 50 peale polnud esialgu märkigi, et see nii väga üksildane oleks, trafficut jagus seal ohtrasti. Alles pärast Fallonit muutus asi rahulikumaks aga etteruttavalt peab mainima, et varastatud idee ikka ei töödanud. Nimelt tuli see US50ne idee päehe siis kui
olin Top Geari näinud, kus saatejuhid ka selle tee läbi sõitsid. Võibolla neil vedas ja nad saidki seda tühjust näha ja tunda, mul aga läks teisiti. Esimesel mail, töörahva pühal, millest vist USAs keegi midagi ei tea oli see maantee ikka suht koht aktiivset liiklust täis. Õigemini liikus seal piisavalt erinevaid sõidukeid, et end mitte üksildaselt tunda. Isegi kahte politseipatrulli võis näha seal, ju siis oli neil mingi põhjus seal olla. Kui see pisiasi välja jätta siis ega see 300+miil, mis Reno´st Ely´sse oli nii väga igav polnudki.
Peale Fallon´it, nagu mainitud, rahunes liiklus maha ja tee läks ühesuguse valemiga Ely´sse sedasi et oli mingi tasandik, siis mäkke roniimne ja sealt alla tulek jälle tasandik, mäkke ning sealt alla. Kes võinuks arvata, et arvamus nagu Nevada oleks üks ilmatu k
õrb ja muud midagi pakub võimalust ka lumesõda pidada. Teisisõnu, sai korduvalt jõutud sellisele kõrgusele kus ka lumi lähedal oli. Ja kui liiklusmärke ja muid märke lugedes järeldusi teha siis vähemalt Nevada keskosas võib ka vägagi paks lumi maha tulla. Aga ega see ka mingi ime pole kuna tee kulges enamasti viie-kuuetuhande jala kõrgusel ning kõrgeim koht oli ca 7500 jalga ehk kuskil 2,5 kilomeetri kõrgusel merepinnast. Kui ilmast pisut heietada siis see oli normaalne s.t rohkem või vähem pilves ning vahepeal sai ka kerget vihma näha, igatahes sellist palavust nagu viimati sai päris mitu päeva tagasi nähtud viimati Californiasse jõudes ei olnud.
Mingis suvalises kohas, oli järsku ka liiva näha, mis rohkem kõrbe meenutas, sellist nagu me tavatseme kõrbeks nimetada. Kuid see liivakuhil tundus seal justku
i võõrkeha olevat.
Vahepeal oli mägede vahel ka üks küla või linn, mille nimeks Eureka, mis tundus kuidagi lahe seal. Pisut sellist “metsiku lääne” filmidest tuttavat välimust oli seal, vähemalt mulle :). Lisaks sai seal autot tangitud ja oh sa ime, lõpuks otsustas üks pangakaart ka elumärke jälle ilmutada.
Sai ka ühest rantśost (mida ma tähele panin) mööda sõidetud, mille viidad kutsuvalt teele paistsid ning ratsutama kutsusid. Pagan seda teab kui tõsi see oli aga rahvasuu järgi pidi sellel teel olema päris mitu “bunny ranch´i” olema kus sõnad riding ja riding omavad erinevat tähendust ;). Eks igaüks võib edasi mõelda oma rikutuse tasemele, millest jutt käib.
Kui lõpuk Ely´sse jõutud keerasin nina lõunasse, Las vegase poole, kuhu miski 250ne miili jagu teed vaja läbi sõita. Ely ise oli üks pisike linnake kus suurt midagi ei tomunud, ja ju ta lihtsalt teede ristumiskohas lihtsalt eksisteeris. Aga võibolla sain asjadest valesti aru aga, mis sellest. Tuli ju kuidagi Las Vegasesse välja vedada ja ega aeg kah enam teab mis noor polnud. Seega minema sealt. Loomulikult suutsin korraks end pikema tee peale sokutada aga seekord õnnestus paari miili pärast selgusele jõuda ning lühema teepeale end manööverdada. Lihtsalt US93 maantee tundub kaardil pisut pikemana kui US6 ning seejärel NE318 variant mis lõpuks ikkagi US93ga kokku jookseb.
See teelõik oli suht igav kui mitte arvestada üht väikest kanjonit, mis sai läbitud. Mäed kui sellised lõppesid Ely juures otsa ning tee viis vaikselt alla poole. Seda oli ka temperatuuridest tunda. Mida lähemale Las Vegasele seda soojemaks läks ning kui lõpuks Las Vegasesse jõudsin siis temperatuur oli julgelt 25+ kraadi celciuse järgi (seda õhtul pimedas), mis oli ikka märgatav vahe viimaste päevade 15-20 kraadiste temperatuuridega.
Viimane lõpp enne LVsse jõudmist kulges mööda I15st ning kui seda teed pidi ühel hetkel LV kogu oma ilus ja tuledesäras paistma hakkas oli see kaunis nauditav vaatepilt. Seega võib ajastust päris hekas lugeda. Vaevalt et valgel ajal see erilist muljet jätnud oleks.
Öömaja leidmine käis kergelt seekord, kuna teeääres oli reklaam, mille usutavu
st ma siis kontrollisin. Pisut üle 20USD läks see maksma, ja asus see LV-e ääres. Oli teine sihuke hotell-kasiino-restoran kompleks:D. Odava ulualuse sain, odavalt süüa kah seal (päris hea kaktus oli) kuid omanike kurvastuseks ma ühtki dollarit kuhugi automaati ei ei toppinud kuigi, mis seal salata korra see mõte siiski peast läbi käis.
Kui olin end ära majutanud ning oma kaktuse koos lihaga ära söönud sügelesin linnapeale mineku järgi. Nii et varsti istusin autos ja suund LV keskusesse, sinna kus vilkuvaid tulukesi palju.
Towndowni sõitsin tulukeste järgi orienteerudes. Nagu tavaliselt, ilma erilist plaani omamata tiirutasin siin ja seal alustuseks kuni otsustasin mingi parkimise koha leida. Tundus, et koht nimega Venitiakärab küll, kuna sildid viitasid ka public parking võimalusele. Esimene katse muidugi ebaõnnestus, nimelt suutsin end kuidagi valesti rajastada ning lõpuks leidsin end tänaval tagasi, ainult, et see oli miski teine tänav. Sai siis jälle tiirutamise lainele seatud aga kuidagi ei õnnestunud see Venitia parkimismajja sokutamine. Kord oli vajalikus suunas pööramine keelatud kord jällegi valel rajal. Lõpuks hakkas ka punane tulukene närvidele käima, mis kütuse taset paagis näitas ning püüdsin siis mõnd tanklat leida. Leidsingi ühe aga oh üllatust. Need kurinahad seal ei tahtnud sularaha vastu võtta kui see juhtumisi sajane on. Selgituseks toodi, et firma poliitika selline. Õnneks oli ka vähe pisemaid rahatähti ning mingi kogus siiski paaki sai lastud kuigi täis paagist jäi mingi kogus ikkagi puude. Üldiselt püüdsin iga kord paagi kraeni täis lasta, et umbkaudseldki kütuse kulu autol teada saada aga eks järgmise tankimisega saab siis see probleem kah lahendatud.
Nüüd kus paagis jälle suht korralik kogus kütus loksus võis jälle LV tänavatel rahulikuma südamega tiirutada. Igatahes jõudsin jälle Hard Rock Cafe juurde kus seekord õnnestus see sümboliks saanud kitarr pildile saada. Peaks vist kohe ära rääkima ka ühe kahtluse ussikese, mis alles paar päeva hiljem kuidagi endast märku andis aga teema siis järgmine.
Film nimega Con Air ning seal ol episood kuidas lennuk maandub LV tänavatele. Enne seda kui ta alla tuleb purustas lennuk tiivaga selle kitarri ning peale seda mingi X aeg hiljem kui rattad maad puudutasid põrutati sirgelt mingisse kasiinosse sisse. Kui keegi tahab parandada siis parandagu mind aga, kuda paganat see lennuk peale kitarri purustamist veel nii kaua õhus püsis kui see kitarr pole sugugi nii kõrge kui filmis (või tehti peale filmivõtteid väiksem kitarr sinna LOL ). Ehk siis purustades kitarri kaela nagu filmis oleks lennuki rattad pidanud peaaegu maad puudutama Ning kus oli see kasiino, millesse lennuk pidama jäi??!! Kuna tiirutasin seal kandis nii üht kui teist pidi siis selles suunas kuidas lennuk seal filmi lendas polnud küll ühtki kasiinot ehk Hollywood lollitab inimesi :D Vot sellisele järeldusele jõudsin ma paar päeva hiljem.
Ok hollivuud hollivuudiks aga lõpuks sain koha seal parkimismajas kuhu juba ammu tahtsin jõuda. Autost välja ning maja uurima. Selgus, et nimetatud keskus, või kuidas sa ikka seda monstrumit nimetad , mis koosneb hotellist, mall´ist, kasiinost ja millest iganes veel nimetad.
Päris lahe oli mini Veneetsia (ehk siis sellest ka see nimi), mis asus nii maja sees kui väljas ning kus mingil ajal päeval ka gondlisõitu saab teha. Natuke veel vaatasin majas ringi, kuni jõudsin alumisele korrusele kus muidugi hirm palju rahavast ja mänguautomaate nagu muru jalgpalli väljakul. Ega pikalt seal peatunudki, suundusin tänavale.
Hmm, tegelikult ega see tänavapilt nii väga tappev polnudki. Eks seal linnas ole seda kitśi küll ja küll ja pole mõtet kõike üles loendada mille või kelle koopiaid seal näha on. Aga siginat saginat oli tänaval rohkem kui küll. Tegelikult see mis seal tänaval toimus võiks lühidal kokku võtta kui lihaturg. Kuidagi teist moodi ei oska seda nimetada sest kahel jalal liikuvat kaupa igas vanuses ja kaalus oli igal sammul. Aga ega seal midagi imestada polegi, kuna teisiti Las Vegas on oma olemuselt Sin City olnud vist algusest peale ning tõenäoliselt on selles linnas võimalik saada kõike mida tahad kui vähegi pealehakkamist on. Nii et chillimiseks igati paslik koht kui kellegil tahtmist selleks on.
Kolanud mõnda aega tänavatel otsustasin siiski hotelli tagasi suunduda kuna kell oli kahtlaselt palju juba, kiskus vaiksel juba kolme kanti öösel olema kuigi tänavapildist seda aru küll saada polnud.Rahvast rohkem kui murdu.
Tagasi auto juures ning tänavale suundumas oli muidugi tore tõdeda, et parkimine seal osutus tasuta ürituseks :D. Edasi oli juba tehnika küüsimus kui kiiresti vajalik tee leida et oma hotell üles leida. Ega see keeruline polnudki kuna śee asus kiirtee ääres, kuid enne seda sai veel pisut ringi vaadatud veel ning sellega ka LV päev lõppenuks kuulutada. Vaevalt, et ta päevavalges erilistelt särab, tegu ikka rohkem öise atraktsiooniga.
Järgmine päev oli siis planeeritud Hoover Dam´i külastusele ning seejärel
juba Utah.
Hommik oli muidugi tore. Juba suht varajasel tunnil olitunne nagu istuks kuskil katlas. Eriliselt toredaks tegi veel olukorra kus viimane neli miili Hoover Dami juurde kulges teosammul. Miks see nii oli ei tea ju siis otsusat hulk rahvast kõik korraga kas tammist üle sõita või seda vaatama minna. Igatahes nelja miili peale sai kulutatud minig tund kui mitte rohkem ning seda kõrvetava päikese all. Õnneks oli vahepeal ka midagi tuule sarnast tunda nii, et väga lootusetu seee passimine ka ei olnud. Küll aga sai selgeks üks osa jänkide liikluskultuurist. Kuna sealsetel teedel on enamasti ka küllalt lai teepeenar, pigem küll pea samalai asfaldist osa kuhu vajadusel parkida siis kogu see tunnike, mis ma seal kulgesin ei leidunud mitte ühtki tegelast, kes seda rada oleks nahhaalselt ära kasut
anud ning end ette poole trüginud. Eestis samades tingimustes olles, oleks aga vägagi palju “tõelisi tegijaid” leidunud, kes ennast ettepoole oleks nihverdanud. Selles olen ma absoluutselt kindel.
Võttis aega mis võttis aga lõpuks sai end kohale veeretatud. Ega midagi öelda pole, päris monumentaalne ehitis see Hoover Dam, mis nii paljudestki filmides peaks tuttav olema. Igatahes vägagi muljetavaldav oli see mis pilgule avaneb. Geograafilisest seisukohast oli muidugi ka huvitav, et tammi lääne poolses küljes on Nevada ja idapoolses küljes Arizona, mis tähendab ka seda, et kõndides ühelt poolt teise tuleks ka oma kella kruttida tunnikese jagu sõltuvalt sellest, mis suunas liikuda. Tegelikult see ajamuutus on küll ainult suvises ajas olles, sest nagu vist ka varasemas postituses vist mainisin on Arizona ainuke osariik USAs kus sea kellakeeramise mängu kaasa ei teha.
Miski tunnikese või paar, mis ma seal kulutasin ning seejärel tagasi LV poole.Tagasitee kulges muidugi kiiremini kui tulek aga asja koomika oli selles, et nüüd kus olin liikumas vastassuunas oli ka tammi poolne ummik kadunud. Hmm, oleks seda teadnud oleks hiljem sinna läinud aga mis see teadmine enam aitas.
Suund oli jälle I15ne peale, mida mööda eelmine õtu olin LVsse tulnud kuid seekord pidin siis jõudma kuhugi Utahsse, kuhu täpsel polnud vähimatki aimu.Eks seda hiljem ole näha.
Aga enne Utahsse jõudmist tuli läbida ka killuke Arizonat, jällegi :D.
huvitav moment. Nimelt sõidad mööda seda igavat kiirteed süvenenud oma mõtetesse ja siis avastad, et ees on mäed. Nii paremal kui vasakul ja otse ees kah. Loomulikult tekkis küsimus, mis moodi siis nendest mägedest mööda või läbi saab sest ühtki aimatavat lahendust ei paistnud olevat. Vaevalt et üle minema tuleb hakata sest see ei vasta Interstate loogikale. Ümber kah ei sõida, kuna see tähendaks mingit mõttetut ja megapikka ringi järelikult siis peab läbi minema. See viimane vastus oligi õige ainukese vahega, et ma arvasin mingi tunneli seal olevat kuid üsna mägede lähedal olles sai selgeks et seal on selline paras pragu kus kaudu siis kiirtee läks. Päris kena moment oli seal sõita, ütleks et üks lahedamaid lõike kiirteel üldse, sest enamasti on Interstate maanteed kõige igavama vaatega üldse. Ehkki kui meenutada siis mõned momendid I 40 peal ja jällegi Arizonas olid kah suht nauditavad. Aga need on absoluutsed erandid.
nyoni vaadelda põhja poolt ning siis jälle tagasi põhja poole.
dale ning nüüd peab mainima, et see oli üks ilusamaid väikelinnasid üldse, mis selel hetkeni nähtud. Kogu ilu seisneb selles, et linna asub justkui kanjonis ning on seetõttu välja venitatud. Läbi linnakese viib siis üks (vist) tänav kuna eriti rohkemaks ruumi ei jagu kuna sisuliselt püstloodis kaljuseinad on mõlemal pool. Ääretult kena koht. Lõbusam moment oli veel see, et bussijaama platsil otsustasid ka ühed loomad (ju mingit sortki kitsed) einet võtta, laskmata end häirida seal liikuvatest inimestest.
seal üks boonus kah juures. Nimelt ei ole need rahvuspargi piletid ühekordsed vaid nädalased, ehk kui sealkandis rohkem tiirutamist siis maksad korra selle raha ära ja võid seal nädalakese sisse välja voorida.
