Missouri ( 16.04-18.04.09)
Ütleme ausalt, Missouri tuli kaunis ootamatult aga eks see minu viga oli kuna ei vaadanud kaarti korralikult aga ega vahet pole nii kui nii pidin siia jõudma. Kohe ilmnes ka erinevus Illinois´iga. Tankimiseks peatusin ühes esimestest tanklatest nin inimesed olid hoopis mustmad, seda nahavärvilt loomulikult. Justkui oleks sattunud kuhugikaugemale lõunasse. Ok, kui nii siis nii mis teha :). Uursin siis pisut kaarti kuhu edasi ning muud polnud kui St. Louisi mis tegelikult kohe seal samas ju. Kaart (eks ikka raamatu vormis juhis) pheskäes ja rool teises käes nii ma sinna linna sadasin. Polnud hullu kuni tuli siseneda linna ümbritsevatesse kui läbivatesse kiirteede rägastikku. Algul oli kõik ok, kuniks tegin kuskil järjekordse vea ja siis läks tiirutamiseks. Sisuliselt tiirutasin ühe koha peal ringi,mis muidugi tähendast ühelt kiirteelt teisele ja siis jälle tagasi mitu korda kuniks sain õigele teele pihta ning lõ´puks jälle edasi liigutud aga tunnike nigu niuhti läinud. Kuna mul St.Louisiga mingeid suuri plaane polnud siis ega ei põdenud kah. Ainuke asi, mis silma jäi oli suur kaar, mis kaugelt silma paistis. Lõpuks sai natuke sellest kulgemisest isu täis ja sai ühte tanklasse sisse keeratud et mindagi närimist leida ning kohvitops täita. Samuti ka kaarti uuritud. Müni aeg hiljem selgus, et uurisin mis ma uurisin sõitsin ikka valesti, nii umbes 10+ miili panin sirgelt edasi, selle asemel, et parem pööre teha ning kui õigesse kohta tagasi jõudsin siis oli hoopis pimedamaks läinud ja seega ka aeg miski motell leida.
Varsti leiduski üks mida sobivaks pidasin ning sai siis end sinna sisse kirjutatud. Oli see kuskile St. Louisi ees- või öörelinn võta sa seda kinni. Vaevalt olin siis oma toa juurde jõudnud kui telefon helises, see mis toas kapil ja koledat häält tegi. Teisel pool sis tegelane, kes ennist minu käest raha küsis seal iibimise eest ning pärima, et kas ikka leidsin toa üles. Kui vastasin ju siis leidsin. Tegelikult tähendas see aga, milleski eriskummalise juhumise algust. No läks mingi kogus aega mööda kui koputus uksele ning sama tegelane ukse taga, ise ähib ja puhib ning pärima, et kas ikka üksinda seal ja blah blah. Noh vabandas, et tahtis kontrollida kas ikka olen üksinda või ajasin jama neile, endal aga silmad peas kahtlaselt vilamas. No ja siis see tuli, ma esmalt arvasin, et kuulsin valesti ja lasin korrata, ja siis veel ühe korra. Ei ma ei eksninud. Tegelane, kes siis otsapidi juba tuppa roninud oli tegi mulle ettepaneku homoseksuaalsek vahekorraks. WTF. Ma selle peale ei osanud muud kui et F..Y.. ja head aega. Vot sedasi siis käivad asjad Ameerikas. Hmm, ei osanud kohe midagi selle peale kosta. Lisaks nimetatud olukorrale tekkis kahtlus ka voodipesu suhtes. Tundus nagupolnud ma esimene, kes nende linade ahel viibima pidanuks, igatahes otsustasin sellest loobuda. Vähemalt ise rahul. See aga mõjus moraalile sedasi, et peale seda on esimeseks asjaks olnudalati kontroll. Õnneks edaspidi (olgu siis ennetavalt öeldud) pole pidanud voodipesu puhtuses pettuma.
Järgmisel päeval sai sealt siis minema ning suund ikka läände hoitud. Linnast väljasõit oli kaunis pikaldane tegevus aga lõpuks see siiski õnnestus ning pisut hiljem ka juba vähe kõrvalisemal teel kulgetud.Päris tore oli olla. Lõpuks jüudsin äikese kürvalpõike käigus kohta millel nimeks Meramec Caverns. Mulle päris meeldis see koht. Nimelt asub see jõe (sry nime peab kaardilt vaatama)kaldal ning iseenensest on siis tegu koobastega kus ka midagi vaadata. Et asi huitavam oleks, oli siis teemasse seaotud ka üks kohalik kriminaal Jesse James, kes olla siis peale oma kuritegusin nendes koobastes pikemat aega redutanud. Millegipärast meenusid eestimaised voitkad, kes kah mingil määral oma kriminaalsest tegevuest kuidagi poolkangelasteks saanud. Aga see selleks. Polnud varem koobastes kolanud ning seega oli see päris huvitav kogemus kuna sai nääha miskeid imelikke moodustisi, mis siis kas laest alla rippusid või siis maast kasvasid. Need iimased olid teatavas mõttes äga sarnased ühele teatud maskuliinsele kehaosale (ju olen nii rikutud), et tekkis teatud küsimus, et kas teata tööstusharu on sellistelt looduse käetetöölt malli võtmas käinud. Ei tea ja aealt et kunagi teada saan.
Tegelikult toimus enne koobastesse tungimist ka väike taaskohtumine need kolm itaallast, keda üleeile näinud olin olid kah seal. Pärast mõningast kahtlust sai siiski sselgeks, et tegu ika samade tegelastega ning ka nemad olid taaskohtumisest pisut üllatunud kuid see ei seganud pisikest jutuajamist. Kuna ka ne
mad olid otsustanud koobastes pisut rigni aadata siis peale seda eksursiooni sai pisut rohkem juttu aetud. Tegelikult küll ainult phega neist, kõige nooremaga, sest teised kaks ei tundunud peale oma emakeele midagi valdavat, või nad varjasid seda väga hoolega. Igatahe oli tore kommunikeeruda pealegi tuli välja, et see noorim olla mingid aastad tagasi kuskil Tallinna lähedal mingitel õppustel olnud kui ta veel sõjaväelasena oma kodumaad teenis nii et pärai perifeeria see Eesti siiski pole kui ikka ka Euroopas teda teatakse. Vahepeal keetsid itaallaseda ka mingit mürki priimuse peal, mida nad kohviks kutsusid. Kuna mul oli oma pläsku olemas siis nede pakutavast ma loobusin aga nähes seda kohvipuru hulka ning hiljem saadud vedeliku kogust mida nad siis kolmepeale jagasid pidi see ilmtingimata mingi nõiarohi olema, mis silma kogu järgnevaks päevaks heldenama paneb. No lüpuks saabus aeg kus jälle liikuma vaja hakata ning nii me sealt lahkusime lotuses, et kuskil teepeal veel kokku saame. Ah jaa uurisin, siis et kuidas see tsikli rent siis on kah, ja üllatuseks kuulsin, et lennuk pluss tsikkel oli neile maksma läinud 3500 EURi per face, mis teeb suht krõbeda hinna võrreldes minu üritusega. Selle teadmisega me lahku läksimegi.
Uuesti maanteel miile võttes ja ilusat ilma nautides (ikka kõvasti parem võrreldes sellega mida Chicago pakkus) tekkis isu värske kohvi järele ning nagu tellitud jäi üks huvitav kohake tee ääres silma. Nimelt ühe pood-kohviku kõrval oli üks ilmatuma suur kiiktool sätitud. Seega sobis see koht väikese peatuse tegemiseks. Sai siis kohe päris värkse kohvi hangitud, kuna müüja-omanik pani selle tiksuma siis kui ma seda küsisin ning smal ajal ka pisut maast ja ilmast räägitud. Tema tunnistas, et kuskilt on talle selline asi nagu Eesti meelde jäänud aga kus kohast ta päris kindel polnud ning pakkus, et võimalik et ksuilt filmist ehk. Lõpuks kui kohv käes sai jälle teele asutud ning õhtuks Lebanoni jõutud ning peatutud Munger Mossi nimelises motellis, mis sisuliselt kannab märget Must stop. Ja seda ta tõesti on, kuigi pisut väikese toaga, aga palju ruumi siis vaja ikka on, oli see ikka väga lahedalt sisustatud ning kogu territooriumilt ühkus teatavat oma aja
hõngu. Ja kui siia lisada veel seal olnud kolm überedevat liikurit siis mida veel tahta.Hommikul kui nägin, kes nende liikuritega tegelevad siis ausalt, kukkus karp lahti. Pensionärid olid lõbusõidul!! Vot tase:D
Hiljem kui ma lõpuks liikuma sain ning hommikusöögi kohaks järjekordse Must be koha valisin nimega Frey´s Diner siis olid ka nemad seal. Ning õnnestus ka kõik liikurid korraga pildile saada, mis sest et tagant vaates aga need liikurid panevad iga jänkiraua austaja südame põksuma, mis iganes nurga alt neid vaadata
Aga hommikusöök sai võetud korralik, deep fried potato, fried egg and bacon pluss toast apple butter`iga. Yummie. Aga peamine lõbu on selles, et sihukesed kohad nagu see, või Illinois´i pubi pandaks meie tervise või mis iganes kaitse ameti poolt päeva pealt kinni. Aga mulle sellised kohad meeldivad ja eriti kui veel viimast kohvitilka läbi hammaste litsud endal sigaret sõrmede vahel tolknemas.
Edasi läks nagu ikka viimased päevad, rattad lugemas lõputuid mille lääne poole. Remargi korras võiks mainida, et kui Illinois oli suht lame siis Missouri juba „lainetas“ päris korralikult ja see andis ka hoopis mõnusama tunde kogu üritusele.
Ilm läks aga vahepeal pilvisemaks ja mul tekkis muidugi väike lootus miskit huvitavat näha, arvestades seda prognoosi ja piirkonda kus liikusin siis emake loodus mürgeldas nii siin kui seal päris korralikult. Kas äikesetormide või tornaadode näol ja see oli pidevalt ka kohalike tv kanalite teemaks.
Aga kuna midagi olulist veel juhtunud polnud siis keerasin möödaminnes ka eksootiliste loomade drive through parki. Päris segane värk oli :D. Piletit lunastades sai ka söögi poolist sealt kaasa võetud (raha eest muidugi) ning siis autosse ja ringile. Legendi järgi olla seda miski 9 miili, mis mulle küll pisut paljuna tundus aga eks seda kulgemist oli muidgi üksjagu ja aega võtab see kindlasti kuna loomad kes seal ringi jalutavad korjavad küminist iga liikuri pealt ning seda oskavad nad hästi. Vajadusel blokeeritakse tee ära ega teha väljagi, et sina seal oled. Endal muidugi kõik meeled suunatud selle peale kas auto aknast pudeneb miskit või mitte. Eks ta üks järjekorden kogemus oli. Kahjuks oli muidugi kogu see park suht nutune kuna kevad polnud seal veel alanud, pigem meenutas kõik sügist nii et see jättis pisut kurvema tunde aga need kõikvõimalikud elajad olid muidugi toredad ikkagi.
Ah jaa, huvitav oli see, et üks kohalik (s.t. US) miilits oli oma ametiautoga seal seiklemas, mis sest et see auto oli eravärvides, kuid sellegi poolest öratuntavalt miilitsa auto moodi.
Kui ka see üritus läbi oli sai jälle suund läände võetud ja muretult miile loendatud kuni lõpuks see algas. Vihmasadu.Uhh, oma paar tunnikest tuli vett taevast nii et nähtavus oli kaunis nigel. Selle süüks ja enda vabanduseks saab siis kirjutada selle osa, et järgides vanemat ajaloolist teekondasuutsin vasakule pööramise asemel hoopis paremale kulgeda ning sellega oma 15 miilise ringkäiguga vihmases Missouris premeerida. Lõpuks suutsin siis tagasi õigele teele jõuda kuid teisele katsele vanemat rada järgida ma ei läinud ning leppisin seega uumea versiooniga. Pealegi tundus, et kütus on juba kuskil maal, et paras tanklat külastada.
Nii sai siis liigutud vihmas, mis oli kas väääääga tugev või väga tugev kuni ühte asustatud punkti jõudsin, mis endas siis ka tanklat sisaldas. Vajalikud protseduurid tehtud ja jälle teele asutud otsustas ka emake loodus pisut hinge tõmmata ning vihmasadu jäi tasapidi nõrgemaks kuni sootuks lakkas. Kuigi pilved peakohal võisid tähendada mida iganes. Vahepeal sai läbitud ka peaaegu ghost down nagu neid kogu selle teepeal veel päris mitmeid veel ees ootamas on. Ning siis olin juba Kansasele väga lähedal.
Ütleme ausalt, Missouri tuli kaunis ootamatult aga eks see minu viga oli kuna ei vaadanud kaarti korralikult aga ega vahet pole nii kui nii pidin siia jõudma. Kohe ilmnes ka erinevus Illinois´iga. Tankimiseks peatusin ühes esimestest tanklatest nin inimesed olid hoopis mustmad, seda nahavärvilt loomulikult. Justkui oleks sattunud kuhugikaugemale lõunasse. Ok, kui nii siis nii mis teha :). Uursin siis pisut kaarti kuhu edasi ning muud polnud kui St. Louisi mis tegelikult kohe seal samas ju. Kaart (eks ikka raamatu vormis juhis) pheskäes ja rool teises käes nii ma sinna linna sadasin. Polnud hullu kuni tuli siseneda linna ümbritsevatesse kui läbivatesse kiirteede rägastikku. Algul oli kõik ok, kuniks tegin kuskil järjekordse vea ja siis läks tiirutamiseks. Sisuliselt tiirutasin ühe koha peal ringi,mis muidugi tähendast ühelt kiirteelt teisele ja siis jälle tagasi mitu korda kuniks sain õigele teele pihta ning lõ´puks jälle edasi liigutud aga tunnike nigu niuhti läinud. Kuna mul St.Louisiga mingeid suuri plaane polnud siis ega ei põdenud kah. Ainuke asi, mis silma jäi oli suur kaar, mis kaugelt silma paistis. Lõpuks sai natuke sellest kulgemisest isu täis ja sai ühte tanklasse sisse keeratud et mindagi närimist leida ning kohvitops täita. Samuti ka kaarti uuritud. Müni aeg hiljem selgus, et uurisin mis ma uurisin sõitsin ikka valesti, nii umbes 10+ miili panin sirgelt edasi, selle asemel, et parem pööre teha ning kui õigesse kohta tagasi jõudsin siis oli hoopis pimedamaks läinud ja seega ka aeg miski motell leida.
Varsti leiduski üks mida sobivaks pidasin ning sai siis end sinna sisse kirjutatud. Oli see kuskile St. Louisi ees- või öörelinn võta sa seda kinni. Vaevalt olin siis oma toa juurde jõudnud kui telefon helises, see mis toas kapil ja koledat häält tegi. Teisel pool sis tegelane, kes ennist minu käest raha küsis seal iibimise eest ning pärima, et kas ikka leidsin toa üles. Kui vastasin ju siis leidsin. Tegelikult tähendas see aga, milleski eriskummalise juhumise algust. No läks mingi kogus aega mööda kui koputus uksele ning sama tegelane ukse taga, ise ähib ja puhib ning pärima, et kas ikka üksinda seal ja blah blah. Noh vabandas, et tahtis kontrollida kas ikka olen üksinda või ajasin jama neile, endal aga silmad peas kahtlaselt vilamas. No ja siis see tuli, ma esmalt arvasin, et kuulsin valesti ja lasin korrata, ja siis veel ühe korra. Ei ma ei eksninud. Tegelane, kes siis otsapidi juba tuppa roninud oli tegi mulle ettepaneku homoseksuaalsek vahekorraks. WTF. Ma selle peale ei osanud muud kui et F..Y.. ja head aega. Vot sedasi siis käivad asjad Ameerikas. Hmm, ei osanud kohe midagi selle peale kosta. Lisaks nimetatud olukorrale tekkis kahtlus ka voodipesu suhtes. Tundus nagupolnud ma esimene, kes nende linade ahel viibima pidanuks, igatahes otsustasin sellest loobuda. Vähemalt ise rahul. See aga mõjus moraalile sedasi, et peale seda on esimeseks asjaks olnudalati kontroll. Õnneks edaspidi (olgu siis ennetavalt öeldud) pole pidanud voodipesu puhtuses pettuma.
Järgmisel päeval sai sealt siis minema ning suund ikka läände hoitud. Linnast väljasõit oli kaunis pikaldane tegevus aga lõpuks see siiski õnnestus ning pisut hiljem ka juba vähe kõrvalisemal teel kulgetud.Päris tore oli olla. Lõpuks jüudsin äikese kürvalpõike käigus kohta millel nimeks Meramec Caverns. Mulle päris meeldis see koht. Nimelt asub see jõe (sry nime peab kaardilt vaatama)kaldal ning iseenensest on siis tegu koobastega kus ka midagi vaadata. Et asi huitavam oleks, oli siis teemasse seaotud ka üks kohalik kriminaal Jesse James, kes olla siis peale oma kuritegusin nendes koobastes pikemat aega redutanud. Millegipärast meenusid eestimaised voitkad, kes kah mingil määral oma kriminaalsest tegevuest kuidagi poolkangelasteks saanud. Aga see selleks. Polnud varem koobastes kolanud ning seega oli see päris huvitav kogemus kuna sai nääha miskeid imelikke moodustisi, mis siis kas laest alla rippusid või siis maast kasvasid. Need iimased olid teatavas mõttes äga sarnased ühele teatud maskuliinsele kehaosale (ju olen nii rikutud), et tekkis teatud küsimus, et kas teata tööstusharu on sellistelt looduse käetetöölt malli võtmas käinud. Ei tea ja aealt et kunagi teada saan.
Tegelikult toimus enne koobastesse tungimist ka väike taaskohtumine need kolm itaallast, keda üleeile näinud olin olid kah seal. Pärast mõningast kahtlust sai siiski sselgeks, et tegu ika samade tegelastega ning ka nemad olid taaskohtumisest pisut üllatunud kuid see ei seganud pisikest jutuajamist. Kuna ka ne
mad olid otsustanud koobastes pisut rigni aadata siis peale seda eksursiooni sai pisut rohkem juttu aetud. Tegelikult küll ainult phega neist, kõige nooremaga, sest teised kaks ei tundunud peale oma emakeele midagi valdavat, või nad varjasid seda väga hoolega. Igatahe oli tore kommunikeeruda pealegi tuli välja, et see noorim olla mingid aastad tagasi kuskil Tallinna lähedal mingitel õppustel olnud kui ta veel sõjaväelasena oma kodumaad teenis nii et pärai perifeeria see Eesti siiski pole kui ikka ka Euroopas teda teatakse. Vahepeal keetsid itaallaseda ka mingit mürki priimuse peal, mida nad kohviks kutsusid. Kuna mul oli oma pläsku olemas siis nede pakutavast ma loobusin aga nähes seda kohvipuru hulka ning hiljem saadud vedeliku kogust mida nad siis kolmepeale jagasid pidi see ilmtingimata mingi nõiarohi olema, mis silma kogu järgnevaks päevaks heldenama paneb. No lüpuks saabus aeg kus jälle liikuma vaja hakata ning nii me sealt lahkusime lotuses, et kuskil teepeal veel kokku saame. Ah jaa uurisin, siis et kuidas see tsikli rent siis on kah, ja üllatuseks kuulsin, et lennuk pluss tsikkel oli neile maksma läinud 3500 EURi per face, mis teeb suht krõbeda hinna võrreldes minu üritusega. Selle teadmisega me lahku läksimegi.Uuesti maanteel miile võttes ja ilusat ilma nautides (ikka kõvasti parem võrreldes sellega mida Chicago pakkus) tekkis isu värske kohvi järele ning nagu tellitud jäi üks huvitav kohake tee ääres silma. Nimelt ühe pood-kohviku kõrval oli üks ilmatuma suur kiiktool sätitud. Seega sobis see koht väikese peatuse tegemiseks. Sai siis kohe päris värkse kohvi hangitud, kuna müüja-omanik pani selle tiksuma siis kui ma seda küsisin ning smal ajal ka pisut maast ja ilmast räägitud. Tema tunnistas, et kuskilt on talle selline asi nagu Eesti meelde jäänud aga kus kohast ta päris kindel polnud ning pakkus, et võimalik et ksuilt filmist ehk. Lõpuks kui kohv käes sai jälle teele asutud ning õhtuks Lebanoni jõutud ning peatutud Munger Mossi nimelises motellis, mis sisuliselt kannab märget Must stop. Ja seda ta tõesti on, kuigi pisut väikese toaga, aga palju ruumi siis vaja ikka on, oli see ikka väga lahedalt sisustatud ning kogu territooriumilt ühkus teatavat oma aja
hõngu. Ja kui siia lisada veel seal olnud kolm überedevat liikurit siis mida veel tahta.Hommikul kui nägin, kes nende liikuritega tegelevad siis ausalt, kukkus karp lahti. Pensionärid olid lõbusõidul!! Vot tase:DHiljem kui ma lõpuks liikuma sain ning hommikusöögi kohaks järjekordse Must be koha valisin nimega Frey´s Diner siis olid ka nemad seal. Ning õnnestus ka kõik liikurid korraga pildile saada, mis sest et tagant vaates aga need liikurid panevad iga jänkiraua austaja südame põksuma, mis iganes nurga alt neid vaadata
Aga hommikusöök sai võetud korralik, deep fried potato, fried egg and bacon pluss toast apple butter`iga. Yummie. Aga peamine lõbu on selles, et sihukesed kohad nagu see, või Illinois´i pubi pandaks meie tervise või mis iganes kaitse ameti poolt päeva pealt kinni. Aga mulle sellised kohad meeldivad ja eriti kui veel viimast kohvitilka läbi hammaste litsud endal sigaret sõrmede vahel tolknemas.
Edasi läks nagu ikka viimased päevad, rattad lugemas lõputuid mille lääne poole. Remargi korras võiks mainida, et kui Illinois oli suht lame siis Missouri juba „lainetas“ päris korralikult ja see andis ka hoopis mõnusama tunde kogu üritusele.
Ilm läks aga vahepeal pilvisemaks ja mul tekkis muidugi väike lootus miskit huvitavat näha, arvestades seda prognoosi ja piirkonda kus liikusin siis emake loodus mürgeldas nii siin kui seal päris korralikult. Kas äikesetormide või tornaadode näol ja see oli pidevalt ka kohalike tv kanalite teemaks.
Aga kuna midagi olulist veel juhtunud polnud siis keerasin möödaminnes ka eksootiliste loomade drive through parki. Päris segane värk oli :D. Piletit lunastades sai ka söögi poolist sealt kaasa võetud (raha eest muidugi) ning siis autosse ja ringile. Legendi järgi olla seda miski 9 miili, mis mulle küll pisut paljuna tundus aga eks seda kulgemist oli muidgi üksjagu ja aega võtab see kindlasti kuna loomad kes seal ringi jalutavad korjavad küminist iga liikuri pealt ning seda oskavad nad hästi. Vajadusel blokeeritakse tee ära ega teha väljagi, et sina seal oled. Endal muidugi kõik meeled suunatud selle peale kas auto aknast pudeneb miskit või mitte. Eks ta üks järjekorden kogemus oli. Kahjuks oli muidugi kogu see park suht nutune kuna kevad polnud seal veel alanud, pigem meenutas kõik sügist nii et see jättis pisut kurvema tunde aga need kõikvõimalikud elajad olid muidugi toredad ikkagi.
Ah jaa, huvitav oli see, et üks kohalik (s.t. US) miilits oli oma ametiautoga seal seiklemas, mis sest et see auto oli eravärvides, kuid sellegi poolest öratuntavalt miilitsa auto moodi.
Kui ka see üritus läbi oli sai jälle suund läände võetud ja muretult miile loendatud kuni lõpuks see algas. Vihmasadu.Uhh, oma paar tunnikest tuli vett taevast nii et nähtavus oli kaunis nigel. Selle süüks ja enda vabanduseks saab siis kirjutada selle osa, et järgides vanemat ajaloolist teekondasuutsin vasakule pööramise asemel hoopis paremale kulgeda ning sellega oma 15 miilise ringkäiguga vihmases Missouris premeerida. Lõpuks suutsin siis tagasi õigele teele jõuda kuid teisele katsele vanemat rada järgida ma ei läinud ning leppisin seega uumea versiooniga. Pealegi tundus, et kütus on juba kuskil maal, et paras tanklat külastada.
Nii sai siis liigutud vihmas, mis oli kas väääääga tugev või väga tugev kuni ühte asustatud punkti jõudsin, mis endas siis ka tanklat sisaldas. Vajalikud protseduurid tehtud ja jälle teele asutud otsustas ka emake loodus pisut hinge tõmmata ning vihmasadu jäi tasapidi nõrgemaks kuni sootuks lakkas. Kuigi pilved peakohal võisid tähendada mida iganes. Vahepeal sai läbitud ka peaaegu ghost down nagu neid kogu selle teepeal veel päris mitmeid veel ees ootamas on. Ning siis olin juba Kansasele väga lähedal.
No comments:
Post a Comment