Tuesday, May 26, 2009

14 California part 2

California 2 28.04-30.04.09

Kui jalad olid kuivanud Vaikse ookeani jahutavast veest sai pisut rannas ringi vaadatud nagu kahtlaselt suuri linde, kes merest endale midagi õngitsesid, ja muud mida üldse sel õhtusel hetkel veel vaadata oli ning siis tagasi auto suunas liigutud.
Vabakava sai alustatud väikese tiirutamisega LA mingitel suvalistel tänavatel kuni lõpuks ka downtowni jõudsin. Päike oli selleks ajaks juba mõnda aega oma päevase töö lõpetanud ning linn säras oma tulede valguses. See tekitas tahtmise natuke rohkem seal tuiata aga ei õnnestunud kuidagi parkimist leida. Seal kus tänavalt tühi koht, seal aparaat ei töötanud ja nii ma siis tiirutasin sinna tänna seal. Parkimismajaga ei viitsinud tegeleda kah. Kuna mõtteis oli paikapandud, et öömaja pean saama kuskil väljaspool linna siis hakkas ka aega jalaga selga taguma nii, et sai vaikselt kuhugi linnasisese freeway poole suund võetud, et end lõpuks ka LAst välja meelitada. Tegelikult ega mingit eriliselt karmi emotsiooni ei tekkinud kah seal, et oleks siin või seal tahtnud ära käia. Nagu Hollywood boulevard, mis isegi end meelde ei tuletanud ja kui olekski poleks läinud ikkagi
Enne veel kui kuhugi suunas liikuma hakasin juhtus ka üks seik, mis mind ainult takka õhutas LA-st minekut tegema. Jäin nimelt ühe punase tuletaha seisma, ning avastasin, et kaunis suurepärane vaade on selt paistmas. Rabasin fotoka nagu tavaliselt ning hakkasin kaadrit püüdma, kui kõrval reas lõid “jõuluküünlad” särama. Eks teadagi , kes või misnende küünalde taga peidam. Lühidalt, anti korraldus, et kui pilti tahan teha siis ronigu ma autost välja, aga mitte sedasi. Suht karmilt anti see korraldus edasi. Arusaamatuks muidugi jäi, kas seda tohiks teha ka seal samas punase taga seistes. Igaks juhuks, ei hakanud smartass´i mängima, ega see heaga poleks lõppenud selles võib kohe päris kindel olla.
Egas midagi, kui ei siis ei ja otsustasin siis lõplikult linnast minekut teha, ning leida mugavaim paik kus kohast hommikul jätkata oma teed San Fransisco poole.
Kuna olin kuulnud ühest huvitavast maanteest nimega CA1 siis sinna ka sihtisin. Tegelikult oli see parajalt loll otsus sellisel kellaajal, sest kui ma lõpuks end sinna tiirutasin oli jälle aeg omasoodu liikunud, ning üllatus üllatus ega seal ka erilist motellivalikut ei olnud. Lõpuks üks, mida tähele panin siiski leidus. Ega see muidugi ei üllatanud, et ka üsna kirves hind sellel oli. Edaspidi tuleks vähe targem ikkagi olla ja end kuhugi interstate äärde ööseks sättida nagu see ka mingi uudis oleks olnud. Ei tea kus mõtted ringi lendasid. Aga noh läks nii nagu läks ning sai siis värvilõhnalisels toas hommikut ootama jäädud.
Hommik tuli paratamatusena, ning peale vähest molutamist end ka teele sätitud, ning CA1 võis minu jaoks alata. Väike selgitusmida siis CA1 higway endast kujutab. See on Californias tee, mis viib LAst San Fransiscosse (ehk Frisco´sse) ja seda siis mööda rannikut ning pidi täiega nauditavat sõitu lubama. LA ja Frisco vahle on ca 380 miili, kuid võib arvata et mööda CA1te tuleb neid miile üle 400ja mis teeb siis rohkem kui 600 kilomeetrit. Pole paha ühe päeva jaoks.
Esimesed 100-150 miili oli vahelduva eduga rannikul või vähe kaugemal.Ilus oli ikkagi. Vahepeal Oxnardis õnnestus mul ka pisut mõttetult tiirutada enne kui jälle õige tee üles leidsin aga see oli tühi tähi. Sai nähtud, et aprilli lõpus käis Californias usin saagikoristus, maasikad :D.
Santa Barbarast sai sõna otseses mõttes sajaga läbi mindud, kuna ei viitsinud highwaylt maha keerata. Samuti ei pakkunud huvi ka Santa Maria. Tee kulges iis vahelduva eduga rannikul ja mägede vahel.
Aa, vahepeal meenus üks seik kui hommikul tanklast läbi sõitsin. Kui parasjagu tanklas voolikutega sebisin kargas üks tüüp ligi, kelle auto kõrval tankuri küljes rippus ja kukkus pärima, kas ma suitsetan. Pagan, mis see sinu asi on mõtlesin mina. Natuke blah blahi kah käis sinna juurde. Alles hiljem jõudis kohale et ju oli küsimus mitte suitsetamises vaid “suitsetamises”. No mis sa ikka teed kui oled maalt ja hobusega :D ja juhtmed hommikuselt keerdus.
Nii ma sel teel kulgesin. Vanem generatsioon chillis tee ääres olles oma autosuvila teeäärde parkinud ning nautis tuulist, päikesepaistelist kuid mitte eriti sooja ilma. Surfarid kasutasi olemasolevat lainet päris mitmes kohas ning oli muidu tore vaatepilt kuni peale San Luis Obispot läks elu alles tõeliselt huvitavaks. Järgmised 100+ miili oli tõeline lõbu ses tee hakkas kulgema mööda mäekülge üles alla samal ajal kui teisele poole jäi ookean. Tõeliselt ilus vaatepilt rääkimata sõidumõnust mida see sut käänuline tõusude ja langustega tee pakkus. Igatahes soe soovitus, kui olete seal kandis kas Friscos või LA-s siis hankige auto ja kulutage see paar päeva sellel teel, kahetsema ei pea.
Mingi hetk hakkas muidugi punane tuluke särama, see mis näitab kütuse taset paagis ja mul polnud muidugi õrna aimugi kaua veel seda teed läbida tuleb enne kui mõni tankla silma jääb. Mingi kogus aega hiljem oli minu suureks rõõmuks üks külake teepeal kus ka tankla oli aga õuduseks oli muidugi ka hind vastav. 3,7 dollarit per gallon. Turvalisuse mõttes sai ikka mõned gallonid ikkagi paaki juurde lastud. Nagu hiljem selgus oli see muidugi vähe kiirustatud otsus sest miski 30-40 miili hiljem olid hinnad normaliseerunud.
Aga külake ise oli Ben Suri nime kandev ilus kohake kus ka mõned motellid olid ilusate vaadetega ookeanile. Sai seal pisut aega parajaks tehtud lihtsalt ringi kolades enne kui sai jälle liikuma hakatud.
Varsti jõudsin kohta nimega Monterey, millest kah suurt mälestust ei jäänud peale selle et paak sai jälle kraeni täis tangitud. Samuti hakkas päike oma tööpäeva järjekordselt lõpetama ning seega oli varsti aeg ka mõne vähe aktiivsema liiklusega tee suunas võtta ja mõni öömaja leida. Kuna San Jose ning seega ka San Fransisco enam kaugel polnud siis varsti olingi suuna San Jose poole võtnud. Imelikul kombel suutsin end San Josest mööda vangerdada ja öömaja leida hoopis Fremonti kandis leida. Ei midagi erilist aga hind oli seekord väga normaalne.
Hommikul panin mööda 680 maanteed pidi minema, et siis 880 peale jõuda ning lõpuks mööda San Mateo nimelist silda San Fransiscole lähemale jõudsin. Enne seda aga oli teepeal näha kohutaval hulgal tuulikuid, mis siis rohelist elektrit toodavad. Võib vist julgeti öelda et neid oli seal tuhandeid.
Nii lõpuks siis terendas San Fransisco, millesse sisenemise eest nõuti neli dollarit. Raha koguti sillale sõidul. Oleks ka muidugi tasuta saanud kui San Jose poole rohkem tagasi oleksin läinud aga see vist oleks mõttetu tiirutamine olnud . Nii sild ületatud (imelik et sellist veel siiani pole Saaremaale valmis ehitatud, ainult juttu aetakse sel teemal), mis kaunikesti pikk oli nig varsti oligi Frisco käeulatuses.
Sai pisut tiirutatud siin seal kuni lõpusk leidsin tee Golden Gate Park´i. Iseenesest see nagu suurt midagi polneks olnud aga viga selles, et SF-is paljudel tänavatel vasak pööre keelatud. Seega selleks, et vasakule pöörata tuleb teha 3 parempööret, et end õigest kohast leida.
Enne parki jõudmist aga tuleks märkida, et SF võlus kohe. Seal linnas on miski see, mis mulle meeldib ja ju oli ka linna arhitektuur teistmoodi kui senistes linnades, kus olin viibinud. Nii, et väike lisatiirutamine andis asjale hoopis lisapunkte.
Kui siis lõpuks GGP parkimismajas autost lõpuks välja sain ning ka ringi vaadatud, mis ümbruses on otsustasin pisut ka pargi juurde kuuluvas Japane Tea Park´is natuke jalga puhata. Peab ütlema, et see oli üks ütlemata tore koht kus lihtsalt olla, väike tee juua ning lihtsalt sealset ilu nautida.
Väike märkus kui seal teemajas tellimust esitada. Kummaline komme on seal, vähemalt väljariputatud info alusel. Kui tellimus esitatakse kuuele või enamale tellimusele korrraga siis võivad nad arvele lisada 18% service tax´i. Ehk siis kavalam on lihtsalt väiksemaid tellimusi esitada.
Kuna ilm polnud just soojemate killast ja suht tuuline siis see väike pargike andis kenasti tuulevarju ning võib kindel olla, et kui SF-is on palav, siis vähemalt see park annab ka kõrvetava päikese puhul mõnusat leevendust. Noo jah, selle eest tuleb muidugi 5USD per face suurune summa lovutada. Aga see rohkem nagu pisiasi.
Loomulikult sai ka pargis ringi vaadatud ja ega midagi paha öelda ei saa. Ilus, aga seda peab ise nägema ja ma ei vaeva selle kirjeldamisega eriti end kah. Pole seda va victorhugoolikku detailideni laskuvat kirjelduseoskust.:D
Edasi arvasin oma lolli peaga, et kuna tegu GG areaga siis ehk kuskilt sealt saab ka sellest sillast mõne ilusa pildi aga ei, vähemalt ei viitsinud ma nii palju jalavaeva näha, et sillani välja kõndida. Selle asemel tiirutasin pisut veel puude vahel ringi ja kobisin auto juurde tagasi, et hoopis linnapeal ringi sõita.
Saigi pisut linna peal lõbutsetud. Eriti tore oli kui “künka”otsast sai alla tuldud ja “rohelisse lainesse” satutud ning see oli siis nagu filmis. Palju ei puudunud, et rattad oleks maast lahti saanud :). Igatahes fun oli. Sedasi tiirutasin end lõpuks mingi kohani, kus ka Alcatraz ilusasti näha oli. Pealegi sai priilt parkimist kah nii, et järgmine tunnike oli jälle tegevust täis.
Avastasin sealt ka mingi imeliku aparaadi, mis lähemal uurimisel selgus olevat GG silla mõõdik (kui sedasi tohib nimetada). Selgitusest sai lugeda kuidas silla kuju muutub vastavalt temperatuurile , et siis kuumaga läheb sild lohku ja külmaga muhku. Sel päeval aga oli asi nullis, ehk siis oma normaalse kujuga :).Pisut kolamist veel vanade sadama hoonete vahel ning siis leidsin, et aeg vist liikuma kah hakata, kuigi eriti just ei tahtnud seda teha. Liiga ilus oli olla.
Kuna aga aeg ikkagi kiirustas tagant siis sai suund ikkagi linnast välja võetud ja seda siis GG silla poolt. Linnast väljumise tasu ei võetud ning erinevalt linnapoolsest küljest oli peale silla ületust ilus platsike kus sai kiirpeatus tehtud ning sillast ka vähe kobedam pilt tehtud. Nii, et SF poolel pole mõtet eriti punnitada pildistamisega kui teisel pool on selleks võimalus kenasti olemas.
Edasine teekond läks mööda 101 maanteed kuni keerasin 37dale maanteele ning sealt edasi I80le. Ehk sellele samale maanteele mida mööda ma Denverist Chicago poole sõites juba olin kasutanud. Ainult seekord siis sama maante algusest. Ega mul muud plaani polnud kui et öö pean veetma Reno´s kuna järgmine päev tõotas tulla pikk (sellest edaspidi) ning see määras ka tempo. Ehk ilma kõrvalpõigeteta mööda freewayd minek sirgelt läbi Sacramento Reno´ni välja, mis kokkuvõttes tegi 200+ miili midagi. Kui juba pimedaks oli läinud siis muidugi läks asi jälle huvitavamaks, kuna tänu teetöödele suunati liiklus kuhugi kõrvalteele, mida kahjuks tuli läbida pimedas. Aga tundus see vägagi ilus ja huvitav kant olevat. Eks kunagi peaks rahulikumalt seda piirkonda uurima. Enne Reno´d läks asi veel huvitavamaks sest tuli seda mägedes turnimist ette ning ka kerge lumesadu andis endast märku, mis vist ka suht norm kuna kõrgust oli üle kolme kilomeetri.
Lääne pool kus rohkem mägedes turnimist on asulate/linnade siltide juures ka kõrgus antud või siis mõne kõrgema koha juurde on lisatud ka kõrgust tähistav silt, mis iseenesest teeb asja huvitavamaks.
Nii ma siis kulgesin kuni ühel hetkel olin Nevadas ning varsti ka Renos, mis suht koht kohe state line ääres asub.

Monday, May 18, 2009

Väike kokkuvõte toimunust.

Vahekokkuvõte.

Siia lõppu sobiks ka mingisugune kokkuvõte teha mida ma siis püüan,mingi valemiga kirja panna eks näis kuidas välja kukub.
Nagu enam vähem plaanitud oli sai Route 66 läbitud kahe nädalaga, mis enam-vähem on ka optimaalne aeg, ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt. Kuna iga kivi ja kännu taga peatama ei hakka, ning neid teeäärseid vaatamisväärsusi on pea igal sammul siis pole midagi teha kui tuleb uuesti see trip ette võtta millalgi. Kuidas ja mis suunas näitab aega kuid ühel hetkel ma seal tagasi plaanin olla. Igatahes on see hea võimalus sõita läbi USA. Kellel tahtmist see üritus läbi teha siis endale tellisin lisamaterjali siit ( http://www.national66.com/ ), mis aitasid seda teekonda läbida, ning andsid ka lisa infi, kus ja mida vaadata -näha.
Mis ma selle kahe nädalaga sellel teel (ja pea kolme nädalaga roolis ) olles näinud olen on muidugi äärmiselt erinev. Nii lund, palavust, vihma ning paduvihma ja külma jne. Senini muidugi ei õnnestunud seda va tornaadot kuskil näha kuigi iga päev käib Wheater Channel´i peal sellest jutt. Ju siis väike bad timing minu poolt.
Aga teisiti võttes on ilmaga siiski suht vedanud. Kaunis jama kui oleks miski pidev vihm või muu läbu taevast alla tulemas. Muidugi vahepeal on tahtmine, et auto A/C ikka töötaks, sest kohati on ilm ikka väga palav olnud 30+ kraadi julgelt, seda siis New Mexicos, Arizonas ja Ida Californias. Kuigi iga osariik on olnud oma moodi senini on kaks kindlat lemmikut senini, New Mexcico oma ääretu vaheldusrikkusega ja Arizona oma veidra maastikuga.
Teedest. Olen saanud sõita igasugustel teedel nii väga headel kui ka sellistel, mis isegi Eesti teedest kehvemad olnud. Kas või Chicago, kus ühel tänaval võis lausa auku ära kaduda, ning see polnud miski suvaline tänav vaid täiesti tiheda liiklusega tänav. Nii, et meil pole olukord veel lootusetu.
Mis aga on järgimist väärt, on teede ääres olevad sildid, mis siis annavad teada kui kõrgelt “premeeritakse” autost prügi välja loopijaid. Senini on “preemiasummad” jäänud vahemikku 200-1000 USD (ehk siis ca 2500-12000 eesti krooni), pole paha mis. Eestis peaks omavalitsused sellised märgid samuti teede äärde panema, ehk siis poleks vaja Eestima Puhtaks sarnaseid aktsioone kuna USA teede äärsed alad on kaunis lagedad. Ei saa muidugi öelda, et täiesti puhtad kuid siiski. Kehv on olukord, millegi pärast neil väiksema tähtsusega teedel, mis lähevad läbi mõnest indiaani reservaadist. Seal seda rämpsu jagub aga üldine pilt on siiski parem kui meil siin.
Siis üks järgimist väärt idee on veel. Koolide läheduses on kiirused toodud väga madalale, enamasti 15MPH-d ehk siis 25kmh. Kuid see ei kehti 24/7 nagu meil siin vaid siis kui vastav tuluke vilgub. Kuigi enamasti tõmmatakse kiirused alla ka ilma selleta.
Liiklusest veel. Roheline tuli ei tähenda USAs, et see oleks nagu stardilipp mille nägemisel peab hirmsa kiirusega startima. Alguses oli kaunis segadusse ajav kui rohelise tulega minekut tehes ja peeglisse pilku heites jäi mulje nagu oleksin miskit valesti teinud, kuna teised autod polnud veel liikumagi hakanud. Praeguseks olen vana rahu ise ning lasen sama moodi nagu kohalikud.
Speedingust, üldiselt lastakse higway-l nii +5-+10mph üle vahel ka rohkem ilma, et see kohalikke seadusesilmi kuidagi häiriks. Linna läbival freewayl võib ka kiisrused olla +20 mph-d ja rohkem üle ja seda üldisel massil. Seadusesil hakkab tegutsema siis kui müni madallendu sooritab või mingeid imeliigutusi (nagu nõelumine) tegema hakkab. Üldiselt aga keegi politseinikega tegeleda ei taha kuna need on nagu jumala asemikud maapeal, kes tahavad poovad ja lasevad nii nagu neile sobib. Küll aga on neil ka muid kohustusi, nagu see, et kui keegi teeääres passib siis ikka uuritakse kas kõik ikka OK on. Nii palju kui ise olen suvalises kohas olnud ning lihtsalt selga sirutanud siis on ka alati mööduv politseinik uurinud seda minult. Samuti kui keegi on suht nutuses kohas autoga hädas siis on ka politsei kohal töötavate vilkuritega, et asi nähtavamaks muuta ning sellega koos ka liikumiskiirust seal alla tõmmata.
Lisaks on kasutatakse sama nõksu kui kuskil mingi tõsisem teetöö käsil on. Lihtsalt auto seisab töötavate vilkuritega seal. Mõjub päris hästi.
Veel liikluse headest külgedest. Kui keegi tee ääres seisab, mis iganes põhjus see ka on siis mitmerealise tee puhul on default reegel, et kõik sõidukid jätavad kõrval raja tühjaks. Samuti ei sõideta sind “kinni” kui tuled kiirendusrajalt üldisesse liiklusvoogu. Enamasti tõmmatakse kah kõrvalrajale või siis pidurdatakse nii palju, et saad kenasti sisse sulanduda.
Nii, Hannes Võrnol oleks seal riigis elu lõpuni tööd suunatule kasutamise propageerimisel, sest see suht marginaalne tuli sealsetel autode. On kohti kus seda rohkem kasutatakse aga pige ei kasutata, kuid... See ei häiri kuidagi, sest üldiselt “lambaid” teedel kohtab märgatavalt vähem kui Eestis ning kõik liikumised on etteaimatavad. Keegi kellestki jõuga üle ei sõida, reavahetust jõuga nõudma ei pea. Veel on tore omadus, et aeglasem auto liigub ikka paremal pool mitte vasakul ja ei blokeeri teisi. Tallinn -Narva maanteel on selliseid igikulgureid ju pidevalt näha, kes end valesse ritta unustanud. Siin kohal on ka muidugi abiks see, et USAs on ka aegajalt vastavad märgid üleval, mis meenutavad, et aeglasemalt liikujad peavad pareamsse ritta hoidma.
Paar veidrust kah. Valgusfoor suht harjumatu kuigi praeguseks on refleksid juba maha rahunenud. Neil vilkuvat režiimi ei tunnistata ja see tähendab, et on roheline siis järsku kollane ja siis punane. Või punane ja siis korraga roheline ilma hoiatamata. Alguses tulid sihukesed äkkpidusrdused hästi välja nüüd enam mitte. Loodetavasti Eestis ei teki hiljem probleemi, et nnoranziga kuskilt ristist üle ei veere. Siis üks kummaline komme on jänkidel veel. Jube lihtne on endale terve rong taha korjata, sest jänki mõtleb kaunis kaua enne kui mööda hakkab sõitma. Ehk seal kus leedukas üldse ei mõtle ja sõidab mööda sinust hoolimata sellest kas auto tuleb vastu või mitte ning eestlane pisut mõtleb ja siis sõidab mööda, siis jänki pigem loeb enne ajalehe läbi kui selle manöövri ette võtab. Loomulikult leidub ka erandeid kah kes pikalt ei passi ja lähevad oma teed kui selleks ohutu võimalus on. Huvitav on see aga, kui selline rong sulle järgneb siis see järgneb sulle rahulikult. Ei mingeid üritajaid pole senini näinud, kes siis ette poole pressiks. Alguses häiris see pisut (sest liigud ju lubatud piirkiirusega) ning tegin lihtsalt väikese põke kõrvale, et rong mööda lasta kuid praeguseks enam nii väga ei sügele seda tegema.
Autost kah pisut. Tore loom on. Kui AC töötaks oleks muidugi kena aga muidu tiksub ikka väga korralikult. Külmalt käivitades on poole pöörde masin, võtit keerad siis käima ka läheb ning sõltumata ilmadest ei pritsi ka mingeid tahmarulle summutist välja. Enamus kellasid ja vilesid töötab samuti. Antenn on see mille kallal peaks nokitsema, sest mootor töötab aga antenn oma pesast välja ei liigu. Aga ei viitsi sellega tegeleda praegu.
Inimestest, lahedad on need jänkid, sõltumata nahavärvist suudavad nad olla siiski kaunis lõbusad ning jutukad tegelased. Ning kas või tühja loba ajada nendega pole miski probleem. Eks nad tunduvad rohkem ka väljapoole elajad olevat erinevalt eestlastest. Ei räägi siin suurlinnadest aga väiksemad kohad näitavad seda suht hästi kuna majadel on alati tänava poole, kas terrass või muidu istumisekohake kus siis hea vaadata, mis ka ümbruses toimub. Samuti peetakse pigem mingit BBQ üritust eesaias, mitte tagaaias.
Mis veel?! Ise endast, jube hea tunne on selliselt kruiisida. Enamasti suu kõrvuni peas vist. Igatahes ei kahetse grammi ega sekunditki, et see üritus sai ette võetud.
Mis edasi, edasi tuleb tee põhja ja siis edasi Miami poole. Alguses oli küll plaan NYCi sõita aga vahepeal sai plaane muudetud ning auto saab Miamis konteinerisse veeretatud, loodetavasti.

Saturday, May 16, 2009

13 California 1

California part one, 26.04.-28.04.09

Nagu viimased korrad tavaks saanud maandusin uues osariigis kaunikesti hämaras. Peale Colorado jõe järjekordset ületamist olin siis Californias kuid, hetkel veel mitte ametlikult, aga sellest pisut hiljem. Kohe peale jõe ületamist keerasi freeway pealt maha, kuna seal oli plaanis väikene kõrvalpõige. Igaks juhuks sai peatus tehtud ning kaarti uuritud, et kõik ikka õige oleks, tundus et oli.
Peale väikest kondisirutust veeresin vaikselt edasi kuna tegu oli inimasustusega ning peatusin ühe tõkkepuu ees oodates läbipääsu. Oma viis minutit ootasin aga ei miskit. Vaikselt oli ka päris pimedaks läinud ja mõtlesin et kaua siis veel passida, aga ega kaua ei mõtelnud. Kuna tegu oli lühikese teeotsaga, ehk miski paar miili ainult suurest teest eemal siis keerasin otsa ringi ja läkis nagasi I40 peale. Miski viis miili eemal oli kontrollpunkt. Ehk alles peale selle läbimist võiks öelda, et nüüd olen amtlikult Californias. Kontrollpunkit läbimine läks valutult, kuna küsiti ainult kus kohast tulen, millele ma siis ka vastasin ja see oli kõik. Ei mingit ID-d ega midagi kuid huvitav ikkagi, sest ühtegi teise osariiki sisenemisel sellist atraktsiooni ei ole. Võimalik, et ka segasin (ja mitte ainult mina) kahte naisterahvast,k es olid ilmselgelt jutuhoos ja seega pääsesin lihtsamalt võimalik aga , et hoopis truck´id one mida peenemalt puistatakse. Eks kui kunagi peaks uuesti juhtuma Californiasse autoga minema siis ole näha.
Edasi polnud muud kui edasi kuni kohani Needles, kuhu siis sättisin end ka öömajale. Pagan, soe oli. Mõnusalt soe, ja oluliselt niiskem kuid mitte palav aga ilmselgelt väga suvine tunne. Pks huvitav nähtus toimus ka Arizonast lahkumisega. Nimelt idapool, Arizonas, ei olnud jõe ääres või ümbruses ühtki palmi näha, küll aga tekkisid need kohe California poolele sattudes. Miks see nii on, ei tea, ja ega see pruugi kogu Arizona ja California state line ulatuses olla.
Hommikul otsustasin jälle õlivahetuse autol ära korraldada kuna rohkem kui kolm tuhat miili täis sai. Imelik, Kogu R66 ona oma pikkuses ca 2400 miil, ju siis pea kahe nädala jooksul olen ca 600 miili juurde organiseerinud endale. Aga eks seda tiirutamistole olnud kah, ning ega need vanad lõigud ju kõige otsemat teed ei tähenda. Tegelikult nii oma 200-300 miili võib ainuüksi New Mexico kraesse kirjutada :D.
Leidsin siis ühe remonditöökoja kus siis õlivahetus, pluss jahutusvedeliku lisamine ning rehvirõhu kontroll koos kohvi ja karastusjoogiga kokku läks miski 27 dollarit. Kõigest.
Igatahes sealt linnast ma siis lahkusin ja suund sai võetud Mojave kõrbesse, mis laiutab siis California idaosas. Kuna tee viis minu heameeleks I40 pealt minema siis otsustasin kohe seda tähistada mõttetu tiiruga Las Vegase suunas kuna magasin mahaühe vasakpöörde. No nii 5-6 miili pärast sain aru, et miski valesti ja sai siis tagasi keeratud. Seega jälle oma 10ne miili jagu lisa sõidetud.
Sai siis õigele rajale sätitud teadmisega, et miski tubli 100 miili või rohkem seda kõrbeteemat tuleb.
Alguses põhja pool I40-t liigeldes õnnestus näha ka üht lindu, keda oleks võinud juba New Mexicos kohata, kuna tegu sealse state bird-iga. Aga vot, nägin Calis. Lahe tegelane oli, silkas üle tee hirmsa kiirusega endal midagi noka vahel tilpnemas. Kui just rahvasuu ei valeta, siis sobib talle söögiks ka lõgismadu ja kui vaja siis suudab joosta kuini 60mph. Ei ole seda kuskilt kontrollinud, nii et millegagi püha tõde praegu välja ei kuuluta. Kel tahtmist, otsigu lisa infi netist.
Miski 50 miili pärast sai ristutud korraks I40ga, et sellest freewayst lõunapool jätkata. Kuna juba pikalt oli ka kõrbes oldud, siis Essexi lähedal oli üks tankla nagu oaas. Kuna seal oli ka mõned purskaevud siis tegutses üks kamp linde seal aktiivselt, keda või mida nad sõid ei tea, külla aga tehti pidevalt peatus purkaevus. Lisaks olid nad ka kaunikesti lärmakad tegelased.
Edasi jätkus tee samas vaimus. Kõrb ja kõrb, mitte nagu Sahhara aga kuiv ja tolmune koht ikkagi, mingit sorti taimestikuga. Kui jõudsin CaDiz Summitist lääne poole, on sihuke väike kohake kus suurt elutegevust ei märganud, siis seal on näha nn public art´i. Tee äär on kividest nimesid miilide pikkuselt täis laotud. Eks ikka neid nimesid, kes seal mingil ajahetkel olnud on, enda jäädvustamisega ei viitsinud tegeleda, niigi oli palav ja hakka neid kive ümbruskonnast otsima, ei erutanud kuidagi. Seega suund edasi
Amboys seisis väljanäituseks üks igati kena ja vana politseiauto. Väljanägeine oli selline, et kohe kohe läheb sõiduks :D. Lisaks sai seal kandis näha ka vulkaanilist kraatrit. Nagu varem Arizonaski näha sai olika selles piirkonnas laavat omajagu, kohati maa täitsa must.
Mingid miilid sellest edasi aga sai külastatud Bagdad Cafe-d. Kohta kus kunagi filmitud samanimeline film. Õnneks või kahjuks ei tea ma sellest filmist küll midagi, aga oma elu esimese buffalo burgeri sõin ma seal küll. Peab ütlema, et parim burger eales, mis saadud. Aga lahe oli asja juures see, et selline kohvik pandaks sekundi pealt kinni nii eesti tervisekaitse kui päästeameti poolt. Kes sinna satub ja läbi astub saab ise teada, aga lahe koht oli ta sellegi poolest, mõnus ja hubane. Omanik oli ka lahe ja lobisemishimuline proua. Meespool askeldas köögi poolel samal ajal kui proua seal businessi ajas. Sai pilti tehtud seal nii ühel kui teisel pool letti pluss jätsin neile signeeritud eesti kahe kroonise mälestuseks.
Edasine tee viis aga järjest lähemale Los Angelese poole ja seega ka minu ürituse (esimese osa) lõpuni. Need miilid olid kaunikesti palavad kuni sai jälle pisut mägisemat kanti läbitud, kus temperatuur pisut alla läks. R66 kulges samal ajal nii ühel kui teisel pool I40-t . Korra suruti R66 ka suurele teele kuna seal asetses mariinide logistikabaas seda siis enne Barstowd. Barstow on ka see koht kus sisuliselt lõppeb või algab I 40 ning sealt edasi kulges tee juba I15 läheduses kuni Rialtoni, kus sisi CA66 ehk siis ka R66 juba suuna otse läände võtab ning kuni Vaikse ookeanini välja läheb.
Kuna järjekordne päev hakkas jälle otsa lõppema otsustasin end majutada jälle Wigwam Moteli´is Rialtos.
Järgmine päev tähendas siis seda, et ürituse amtlik osa saab otsa. Hommikul sai siis selle teadmisega edasi mindud ja ohtrasti LA eeslinnu läbitud. Ega see muu polegi, sest alates Rialtost enam aru saa kus üks linn lõppeb või teine algab enne kui Vaikne ookean vastu tuleb. Ja neid linnu on seal ikka palju ning see tähendas, et viimased ca 80 miili tuleb linnasõitu. Ja eks ta nii tuligi, valgusfoorist valgusfoorini, mis loomulikult tähendas korralikku ajakulu.
Mingi hetk, tuli isu pannkookide järele ning selleks sai külastatud üht viimast stiilipuhast pannkoogimaja R66-l, Flappy Jack´s PancakeHouse. Peab ütlema, et starteriks toodud praemuna peekoniga ning hilisemad pannkoogid olid üheks tõeliseks elamuseks ja kuidagi väga hasti sobisid sellesse viimasesse päeva R66-l.
Söögid söödud ja joogid joodud ning siis juba järjekindlalt lõpu poole. Lõpuni kulus veel oma paar-kolm tundi kui mitte rohkemgi, sest linnaliiklus ei võimaldanud kiiremat tempot arendada.
Ega see lõpp muud huvitavat ei pakkunud kui seda, mis linna(de)s toimus.
Eks muidugi silmarõõmu pakkusid kõikvõimalikud ilusad autod, millede sünniaeg jäi vahemikku 1950-1980 ja neid ikka oli seal. Mitte just palju kuid siiski neid oli. Korra sattus silma ka 1959 aasta Caddy. Ma arvasin et selle rooli on pugenud mingi “tuff guy” kuid oh seda üllatust kui rooli tagant paisitis küllatki eakas proua kübar peas. Vot nii käivad asjad seal maal :D.
Kui juba Santa Monicas olin siis läks pisut tiirutamiseks et ikka üritusele korralik lõpp anda. Selliselt nagu Chicago pool tähistatud on seda Santa Monicas pole, lihtsal oli vaja leida õige risttee kus ristuvad õiged teed. Õigeteks tänavateks siis olid Lincoln street ja Olympic street. Mis sai ka fotona ära fikseeritud. Seega siis 28.04.2009 umbes-täpselt pool kuus õhtul sai siis kogu Route 66 läbitud.
Selle tähistamiseks sai ronitud jalgupidi ka Vaiksesse ookeani, mis üllatas üsna jaheda veega. No seda oli ka näha rannast kus vist ainult tervisesportlased ja turistid ringi tillerdasid.
Ega ma seal Vaikses ookeanis väga kaua kah ei mõnulenud, oli soov veel LA downtowni näha, ning siis juba vaikselt põhjapoole liikuma hakata.
Veelkord, ametlik osa sai siis sellega lõppenuks kuulutatud, ning edasi oli tegu juba vabakavaga.

Tuesday, May 12, 2009

12 Arizona

Arizona 24.04-26.04.09

Arizonasse jõudsin siis kui hakkas juba pimedaks minema. Esimene üllatuse või lihtsalt positiivse emotsiooni sain praktiliselt kohe kui Arizona piiri ületasin. Nimel oli seal kaljudele maalitud mõningased omapärased joonistused ning lisatud veel erinevaid loomakujutisi. Nunnu, võiks selle peale öelda.
Edasi läks rada tavalist teed mööda, natuke siin ja natuke seal pool I40-t kuni võtsin ette ka ühe kruusase lõigu (Querino option) ja seda pimedas, mis nagu pisut hiljem selgus polnud just kõige parem idee kuna see kruusatee oli vägagi treppi sõidetud. Tänu sellele venis ka selle läbimine ilmatuma pikaks kuigi seda maad oli ainult mingi 6-7 miili. Edasi läks tee juba tagasi I40 peale mis tähendas ka kiiremat edasi liikumist.
Kuna olin juba varem pähe võtnud et tahan ööbida Holbrookis, Wigwam moteli´is siis läksin mööda I40-t kuni Holbrookini välja. Kuna oli ka pime siis ei panustanud ka möödavuhisevale Painted Desertile tol hetkel. Holbrookis leidsin selle motelli üles ja see nägi välja nagu päris. Tegemist siis suht vana motellliga, mis üle elanud värskenduskuuri ning majakesteks siis vigvami tüüpi majakesed. Lisaks sellele oli veel hoov tais laotud erinevaid ilusaid autosid vanemast ajast.
Sisseregamise ajal kui vanadaam sai teada, et olen Eestist läks kahtlaselt elevile. Kui mõni hetk hiljem saabus ka üks vanem mees koeraga siis hõikas ta üle offici et näe see härra on Eestist, mille peale mees viksas küsimuse, et kas ma olen viimane nende (eestlaste) hulgas. No pidid „kurvastusega“ teatama et nii hull ei ole ja meid veel miski 600000+ alles. Sai veel niisama juttu veeretatud ning siis kolisin elamisse sisse. Pärsi tore elamine oli. Skasin kuid mõnus.:D
Hommikul tegi tiiru motelli territooriuml, et pisut seda vanemat rauda imetleda ning siis otsustasin tuldud teed tagasi minna ning Painted Deserti ning ka Petrified Foresti tuuri ette võtta.
See oli muidugi üks õige ettevütmine sest sellist apokolüpitilist vaadet, mis seal oli pole vist kuskil mujal. Selline tunne nagu oleks mingile teisele planeedile. Tõsine kuumaastik oli see, mis näha oli lisaks veel erinevad värvid kivimitel. Liskaks vaatele otsustas ka ilm olla keskmisest tuulisem, mis andis oma panuse kogu sellele üritusele ja muidugi palavus kah lisaks. Desertis aega veedetud liikusin edasi Petrified Foresti poole. Täpsustuseks siis, et tegu pole mingi rohelise maaastikuga kus siis puud kasvavad, vaid pigem samamoodi kuumaastikku meenutav pilt kus siis vedeleved mingid asjad, mis osutusid kivistunud puudeks (sry paremini seletada ei oska ), mis seal olnud kasvanud ning siis kummuli käinud juba sadu tuhandeid aastaid tagasi sisuliselt. Omapärane igatahes.
Kui sai forestis aega veedetud siis oli ilmne, et miskit huvitavat võib juhtuma hakata, kuna tuul oli ikka päris korralik ning see keerutas ka korraliku liiva üles. Vähemalt kaugemates kohtades oli seda näha kuidas liivapilved liikusid. Midagi katastroofilist see muidugi ei tähendanud, vähemalt veel mitte.
Tagasi Holbrooki jõudmiseks sai kasutatud US 180 nimelist maanteed. Peale Holbrooki tuli jälle mingi viis miili I40 peal liigelda ning siis viis tee Joseph City´sse ning sealt edasi teiselepoole kiirteed olevale Country Road´ile. Seal seisis ka üks pirakas Jackrabbit, mille otsa võis ka turnima minna kuid selle osa jätsin ma ära.
Mõne miili pärast viis tee jälle I40 peale ning sealt edasi pidi varsti tulema Winslow. Aga vot ei tulnud. Sest tõpselt Exit257 juures oli üllatus. Nimelt niikaugele kui silm ulatus oli tee truck´e täis. Endal õnnestus kül suurelt teelt maha keerata kuid ega õigele poole kkeramisest ikkagi midagi välja ei tulnud sest kogu mahasõit oli autosid täis sest politsei oli tee blokeerinud. Teadamata, mis selle “ürituse” põhjuseks oli õnnestus kohalikke järgideis politseinikuni jõud, kes osutus mitte just eriti sõbralikuks. Küsisin, kas kas vasakule võib minna, siis selle peale sain vastuseks, et kui seda teen siis pistab ta mu türmi. Ok kui vasakule ei saa siis ehk paremale ikak tohib kuid sellele vastust ei saanud ning keerasin siis paremale.
Peale seda sai üsariigi kaarti uuritud, ning arvestades seda autode massi mis teel oli, tuli parem mõte. Sõita sellest tropist siis mööda. Selleks sai liigutud I40st päris kaugele põhja mööda maanteed nr 87, kuni leidus lõpuks teine maantee, mis viis siis lääne poole. Mööda seda teed liikudes oli vahepeal tunne, et kuhu sattunud olen sest liiva kogus mis õhus liikus oli masendav. Kujutage ette kui on korralik lumetorm koos vaaludega teel aga pange selle lume asemele liiv. Mööda auto külgi krabises miski ning vahepeal läks ilm üsna tumedaks ning lisaks sellele veel ka palavus, mis hoolimata tuulest oli ikka päris korrali. Tore, kõigepealt üllatab Arizona oma imelise maastikuga ja nüüd annab poonusena ka liivatormi pealekauba.
Sõites neid plaaniväliseid teid pidi oli selge, et midagi suurt oli maanteel toimumas või toimunud sest kaunikesti tihe liiklus oli seal. Kui korraga jõudis kätte tee, mida pidi oleks kindlasti Winslowsse jõudnud siis see tundus üsna üksik seal, küll aga see tee millel olin, jagus liikulst kohe päris korralikult, mis sundis tegema otsuse jätkata olemasoleva suunal ja jätte Winslow üldse plaanidest välja. Hiljem kui tagasi I40 peal olin ning üht kohalikku tanklat külastasin sain teada, et 4 truck´i olid külili maanteel tänu sellele liivatormile ning kuna üks neis ka mingit kemikaali vedas siis sellest ka täielik teesulg, mis kohe kindlasti veel paar tundi kogu tee kinni hoiab. Seega võis lugeda selle ca 100 kilomeetrise ringi õnnestunuks lugeda kuna kell alles kuus oli. Kui sinna passima oleks jäänud siis teab, millal üldse kuhugi jõudnud oleksin.
Ööseks parkisin end Williamsis.
Uus päev tõotas tulla huvitav, sest tee mida mööda sõitmiseks läks keeras päris korralikult pragusest kiirteest põhjapoole, ning kõigi märkide järgi lubati ka kaunis mägiseid lõike.
Suht kohe Williamsi kõrval õnnestus ka paar buffalot pildile saada. Tunduski juba imelik et kus kohas need loomakesed end peidavad, et senini veel ühtegi polnud silma jäänud.
Järjekordne linnuke kirjas jõudsin kohta nimega Seligman. See paisitis kohe silma sellega, et on üks tore väike kohake. Seletada raske kuid nii see oli. Peatänaval olid mõned söögikohad pluss suveniiri poekesed ja majadel kõikvõimalikke kaunistusi. Eriti cool oli koht nimega Snow cap drive in kus siis tegelastel, kes seal töötasid omapärane huumorimeel plus tõsine kogus kõivõimalikku R66 atribuutikat. Jätsin sinna märgi maha eesti raha näol, kuna kogu erinevate vallutade hulgast ühtki Eestile viitavat ei leidnud. Ülde kuulub kogu see linnake must stop seeriasse ning ajaraiskamine seal peatumine kindlasti pole.Pealegi oli sel hetkes seal kaunikesti rahvusvaheline seltskond.
Snow capi vastas oli gift shop kus sai ka pisut ninni-nänni soetatud.
Kui seal juba üksjagu oldud sai edasi liigutud ning käigupealt otsustatud, et käiks ka Grand Canyon Caverns´is ära, ehk siis tegu järjekordse koopamaailmaga.
Erinevalt Missouris nähtuga olid need koopad kuivad ning nagu silt viitas aastaläbi stabiilselt 56F seal. Tänu kuivusele oli seal vähe meeldivavam liigelda kuigi sama oli see pisut teistsugune (ei saa öelda et igavam) maailm, mis seal avanes.
Tea kas tegu oli lihtsalt “reklaamiga” kuid mingisugune porst sõjaväelist varustust oli sinna hoiustatud kah.
Hackberry´s oli jällegi üks tore vana gas station pubiks elustatud ning seal oli just peatunud terve parv Harelydega sõitvaid tegelasi. Kuna jubedalt sügeles siis uurisin välja kus kohast nad tulnud on. See kamp oli igatahes Hispaaniast ning vähemalt mõne mehe kaamera jäädvustas minu ja Caddy kah:D.
Edasine tee viis korraks jälle üle I40ne ning siis juba põhjapoole väikesele ringile mägedesse. Muidugi enne sinna jõudmist tuli läbida hulga tasandikulisi miile kui see, mis seal mägedes toimuma hakkas oli ka seda väärt.
Enne viimasele sirgele jõudmist oli keeld üleval, et teatud pikkusega autod jne pole mägedesse lubatud. Hiljme muidugi sai aru, mik see nii on kuid tekitas küsimus kuidas omal ajal truck´id selle lõigu läbisid. Sisuliselt oli tegu serpentiiniga ku iga sirge järel peaaegu et tatagispüüre üks kõik kumma suunas. Ühel pool kalju teisel pool kuristik. Sedasi ma seal kulgesin vahelduseks kaamera ühes käes ja rool teises käes. Mingi hetk märkasin, et laskumisel on 3-4 tsiklimeest ja mul just parem püüre teha vaja , ehk siis tsiklimeestele vastu. Hakkan siis seda kurvi võtma ja valmis tsiklitest rahulikult mööduma kui pllatus üllatus esimene t”tsiklimees” oli hoopis keset teed kihutav eesel. Just nimelt eesel, kes oli maailma vaatama tulnud. Ega´s see võttis hetkeks keeletuks küll kuna kohtumine oli kaunis ootamatu.Aga peamine, et kõigile lahenes see situatsioon lõbusalt. Eesli eest ei tea kahjuks kosta kui palju tema sellest tuhatnelja tormamisest sai.
Nii sai siis vaikselt mäkke ronitud kuni kõrguseni ca 3500 jalga (tõus algas praktiliselt nullist)., peale mida algas laskumine. Peab ütlema, et see mägedes tiirutamine on omaette teema, ning vähemalt minue pakkus see lõbu. Miski hetk otsustasin hetkelise peatuse teha seal kus oli vähe laiem koht, mis mõeldud aeglasemael sõidukitlele taganttulijate möödalaskmis.t Ronisin autos t välja, et üle kaljuserva alla kiigata ja näe imet, paarkümmend meetrit allpool, paiknes millalgi osalist õhulendu katsetanud auto jäänused. Tõenäoliselt oli see õnnetus juba ammu juhtunud kuid efekt oli ikka olemas.
Edasi laskumisel olles sai läbitu koht nimega Oatman, kus selliseid kavala näoga eesleid tanavatel veel ringi lonkis, team mis trikid neil seal peas susisesid aga tol hetkel olid nad kaunis rahulikud.
Edasine tee aga viis vaiksetl aga järjekindlalt California suunas. Kuhu nagu tavalislelt jõudsin siis kui juba pimedaks kiskus.

Monday, May 11, 2009

11 New Mexico

New Mexico 22.04-24.04.09

Vaevalt jõudnud New Mexicosse kui sai jälle algupärastele radadele keeratud ehk seekord siis kruusasele teele kuhugi preeriasse, suurest lärmist kaugemale. Peab mainima, et ka seekord oli asi seda väärt.. Esimene mõte, mis pähe ronis seda maastikku nähes, olid kunagi nähtud Gojko Mitić´i filmid punanahkadest. Just nagu päris, lõputu tasandik ning silmapiiril olevad mäed kus kohast võiks põgenev punanahk varju leida.
Teisiti aga ka igasugused metsiku lääne filmid, milles keegi kellegi eest põgeneb. Igatahes ühel hetkel kui autost välja ronisin oli lausa tappev vaikus ümberringi. Ainuke märgatav elutegevus toimus õhus kus mingit sorti kotkad maapinda seirasid. Ok, ühel hetkel keegi krabistas kah lähedal asuvas (mulle) teadmata sorti põõsas. Igatahes sai seda hetke päris pikalt nauditud, eriti kui veel asja juurde käis pilvitu taevas seal lõõskava päikesega. Oli mis oli aga isegi teadmine, et nii umbes 5+ miili põhjasuunas jookseb interstate koos tuhandete autodega ei rikkunud kuidagi seda meelelolu.Kahjuks oli seda teelõiku umbes 9 miili jagu ainult kuid see eest sai seda nauditud täie raha eest.
Kui lõpuks liikuma hakkasin siis avastasin, et üks kotkas on mulle silma peale visanud. Passis teine posti otsas, ega lasknud end kuidagi häirida, et ma teda pildiks jäädvustan. Lõpuks kui ma oma kaadrid tehtud sain lahkus ka tema väärikalt lendu tõustes.
Jälle asfaldile jõudes hakkas tõsiselt pihta ka kliśśeelik „lõputud sirged“. Eks ta oligi nii, kui ikka kuni silmapiirini on ainult üks pikk sirge, mis siis kaob kuhugi kpnka taha ning kui ise lõpuks inna kpnka otsa jõuad ja näed, mis edasi tuleb siis edasi on täpselt sama. Kui siis lisada veel lõõskav päike, mis ilma juba parajalt palavaks oli kütnud siis tuli kokku päris huvitav tunne. Igatahes ei midagi tüütavat vaid lihtsalt aeg hakkas hoopis teist moodi kulgema.
Lõputult neid sirgeid siiski polnud vaid sai ka vahepeal mõnest asustatud punktist läbi sõidetud. Üks asi mis aga kindel oli, ning mis juba tegelikult juba Texases pihta hakkas oli vahemaade pikenemine. Mõte selles, et asustus läheb ikka hõredamaks ning iga „kivi“ tagant enam öömaja või tanklat ei leia nii nagu seda varem oli olnud, eriti aga põhja pool. Lisaks kadus ka igasugune mobiililevi ära. Ses mõttes, et signaali polnud üldse. Vist mainisin kuskil eespool, et Nebraskas sai läbitud kah ilma moblatakuna ei EMT ega Tele2 ei suutnud kohlaikku võrku sisse saada. Nii et nii seal kui nüüd lõunas oli mobla rohkem kella eest või lutsukivi eest, kui ainult vett oleks olnud.
Peale seda kui Tucumcari ja Cuervo oli läbitud sai jälle varasematele radadele keeratud. Seekord siiski mitte kruusateel vaid ikka asfalti linti läbides aga ka seekord viis tee kuhugi preeria keskele kaugemale inimasustusest, niivõrd kuivõrd seda seal üldse oli, küll aga oli seekord loomariik aktiivsemalt esindatud. Pidevalt olid antiloobid ametis, kas tee ületamise või lihtsalt teeääres kolamisega. Samuti ka kaks jänest otsustasid ühe kidura posti taha varju pugeda ning nad vist tõsimeeli arvasid et ma neid ei näe kuna oli miski 10 jala kaugusel neist.
Peale selle side tripi läbimist aga oli käes see aeg kus R66 ühines I40ga pikaks ajaks ca 50 miili. Nii pikalt polnud R66 veel senini freeway peal püsinud.
Kuna see freeway peal kulgemine on suht automaat reźiimil kulgev tegevus siis muidugi magasin maha ka õige koha Santa Fe peale keeramiseks. Õigemini arvasin et R66 teeb seda kuskil teises kohas. Puhtalt minu lollus kuna ei pööranud ühele pisiasjale kaardil tähelepanu. Hiljem muidugi avastasin, et ma olin selles kandisisegi peatuse teinud, koht nimega Clines Corners kus oli ka miski suur gifth shop kus ma lihtsalt ringi tuiasin. Olgu mainitud, et nimetatud koht asub kõrgusel 7200 jalga mis kirvega jagades annab kõrguseks 2400 meetrit. Pole paha mis. Aga noh mis maha magatud see maha magatud ja ega ma siis ükskord selle avastananud tagasi kah ei pööranud. Infiks nii palju, et varasem R66 läbis Santa Fe, praegu on osa sellest lõigust eramaal ning läbipääs sinna puudub. Hilisem R66 aga läks otse, ilma Santa Fed läbimata Albuquerque peale. Kuna mul nii või teisiti oli plaanis mõlemad linnad läbida siis võtsin asja rahulikult, ning otsustasin alustuseks Alabaquerquega tutvust teha ning alles siis Santa Fe läbida, kuigi see variant tõotas tuua mõttetuid miile oli see rohkem kribu krabu eest. Igatahes otsustasin end ankrusse sättida Moriarty´s (või Arty Morty´s kui üht inglise filmi siinkohal meenutada).
Järgmisel hommikul siis sai suund võetud Albuquerque peale ning varsti ma seal olingi. Nii nagu eelmine päev lõppes palavalt algas ka see päev sama moodi ja tõotas ikka vägagi kuumaks minna, Igatahes jõudis termomeetri näit õige pea juba 90F-ni, Eestis võib selliseid ilmasid hetkel ainult märjas unenäos näha.
Jörjekordne öö mööda saadetud sai edasi Albuquerque poole liigutud. Kui kohale jõudsin hakkas see linn omal moel mulle kohe meeldima. Parasjagu segane tundus kõik seal olevat ning sale oli see miski mis mulle meeldib. Kui olin niisama seal ringi vaadanud võtsin suuna vaikselt Santa Fe poole. Enne aga jõudsin läbi astuda ühest poest nimega Ranch Market, kuna tarbitava vedeliku kogus oli kahtlaselt kokku kuivanud. Hmmm see pood oli vähe äkilisem kui Wal Mart. Ei hakka kõike seda mida seal nägin üles lugema kuid peamine mida seal siis oli, oli kõik mida ühe korraliku mehhiko toidu valmistamiseks vaja on ja see võttis simlme eest kirjuks. Eestis võib vale mulje jääda justkui kogu mehhiko köök koosneks ainult tortillast, salsast, ja cuacamolest, kusjuures esimese puhul on mõtetult kalli produktiga meil tegu ja teise puhul on tegu kahtlaselt pastaga kuigi ta seda olla ei tohiks. Ok eks see ole maitse asi.
Tõenäoliselt oleksingi ma sinna ekskursiooni tegema jäänud aga kuna linnas juba piisavalt molutatud ja tahtmine siiski Santa Fe-s ära käia panin sealt lõpuks minema. Jätsin ka vanalinna tuuri hetkel tegemata, et kui tagasi laekun siis lähen. Ehk siis järgmine päev.
Kuna Santa Fe ja Albuquerque vaheline R66 on enamuses praeguse kiirtee all ja ilma eriliste kõrvalpõigeteta siis tõotas suht kiire minek tulevat.
Aga nagu juba kombeks, ei läinud kõik nii nagu plaanitud. Vahelduseks kiirteel sõitmisele otsustasin järjekordelt algupärase teeosa kasuks mis küll tähendas küll üht silda kuskil ning siis tuldud teed tagasi sõitmist, sest teine pool teest on tänaseks päevaks läbimatu või siis ainult 4x4 autodele soovitatav.
No nii I25, mis siis kulgeb nende kahe New Mexico linna vahel ja kaugelt enamgi oli nagu ikka, ja sis tuli mahasõit nr 264 ning sealt edasi läände. Legendi järgi 3,5 miili kuni tuleks keerata paremale. Jälgisin siis odomeetrit, et enam vähem õiges kohas peale passida seda teeotsa. Ei tahtnud mingit tiirutamist endale lubada. No üks kohalik korravalvur passis teeäärs ja mingeid sildikesi oli kah seal hoiatusega võimaliku delay eest, no ju mingid teetööd käimas nagu neid siin lõputult on. Noh sai siis pea 3 miili sõidetud kui ühe risti peal, just nagu see koht kus mul vaja ära keerata, mingi meeletu kogus suuremaid ja väiksemaid sõidukeid. No võtsin kiiruse maha ja veeresin vaikselt üle selle ristija jäin miski paarsada meetrit hiljem seisma, et kaarti vaadata. Mida ma jõudsin märgata et kaamerad olid üles pandud. Kontrollinud kaardilt, et ikka see on see risttee kus kohast vaja ära keerata ning vähemalt pean sealt autode spaleerist end läbi suruma. Otsus tehtud ja väja ümber keerata kui saabus üks suuremat sorti valge SUV mingite kirjadega kus kaks tegelast sees ja pärima mis asju ma seal ajan. No võike selgitus ja siis minupoolne küsimus, et kas see tee on vaba kus need sõidukid seisavad. Vastuseks sain, et ja tee on vaba. Ok, nii palju sain veel teada, et filmivõtted käimas. Ok läksime siis sõbralikult lahku ning kui nina jälle õiges suunas rabasin ma ka kaamera kätte, et natuke seda sigrimigrit filmiks vormida. Kulgesin seal vaikselt aknad muidugi lahti kui kahtlased viled ja hõiked oli aga ma liikusin edasi. Natukese aja pärast oli teine samasugune spaleer tee ääres. Kui ka see läbitud jäin miski paar kolmsada meetrit eemal seisma ning ronisin autost välja . Tegin sisi jupi videot juurde sellest üritusest ja lisasin sinna ka natuke maaastiku võtteid, et siis edasi liikuda. Tagasi autos ja valmis liikuma kui patsti, järgmine samasugune auto seal ainult teised tegelased sees ning jälle seletama stiilis, et kle, märgati et sa siin pildistad ole nüüd hea mees et kui sekeldusi ei taha siis lõpeta see asi ära kuna meil siin filmivõtted ja pole vaja, et siin keegi veel filmimisega tegeleks. Ma siis ok, selge ja püüan end parandada. Kuna sügeles, küsisin siis, et kui saladus pole siis mis filmiga tegu. Vatuseks sain, et Denzel Washingtoni uue filmi võtted käima. Ma muiduski punnitasin pisut silmi et ikka tõesti vä. Jep. Oli sealt poolt vastus.Natuke blah blahi veel ja läksime siis oma teed. Mingid loetud meetrid eemal keerasin siis mingile tolmusele teele, et lõpuks see pagana sild üles leida, mille pärast sai sinna ronitud. No varsti, ühes vaikses kõrvalises kohakeses see sild siis oli. Tegin mõned pildid, kolasin paar minutit lihtsalt ringi kah veel, kuna seal puudevarjus, oli päris meeldiv olla. Mõne aja pärast otsustasin siis edasi liikuda. Istun juba autos, et väikese ringiga tagasi suurele teele jõuda kui pilk peeglisse ütleb et filmiteema vist jätkub. Nimelt saabus minu jälgedes politseinik. Tore. Mida see veel tahab? Tuli siis minu auto juurde ja jälle küsimused, mis teen jne. Väike selgitus, näitasin talle kaarti kah ja kuidas edasi liigun. Päris üle et kas sealt platsilt jälle läbi sõidan. Ja lähen küll, andsin talle vastuse. Ok seletas siis, et ei mingit pildistamist seal ning küsis ka ID-d näha. Millegipärast Eesti juhiluba, see EU tõgu, ajas teda pisut muigele aga noh, mis teha. Rääkisime veel pisut autodest ja otsustasime siis oma teed minna. Kui ta pidas vajalikuks veel mainida, et seal kandis kus askeldamine käib ei toimuks mingit pildistamist. Selge, kui nii siis nii. Aga, et asi kindel oleks ning info kontrolli mõttes samuti küsisin siis korravalvurilt, et kas tegu on tegu ikka DW filmiga. Millegi pärast ehmatas see küsimus politseinikku pisut, sest kohe tuli temapoolne kõsimus aga kus sina seda tead. Ma siis ütlesin, et need tegelased valgest autost kellega ma ennem rääkisin ütlesid seda, siis rahunes politseinik maha ning kinnitas, et jah DW filmikest võetakse siin praegu üles. Sellega siis oli ka meie vestlus praktiliselt läbi. Tema läks tuldud teed tagasi, mina aga väikese ringiga.
Jõudnud tagasi sinna kanti kus kogu tegevus käis lootsin lihtsalt sellest palaganist eemale saada kui just vahetult enne ristteed, kus kohas kogu see segadus pihta hakkas pandi mind lihtsalt ootereźiimile s.t. ei lastud mul parempüüret teha. Nii ma siis seal passisin. Vahepeal käis üks tegelane pärimas, mida seisan, mille peale ma siis vastasin et ühed teised tegelased otsustasid sedasi. Ok varsti selgus ka, miks. Nimelt toimus siis ühe stseeni võtted. Tegelikult koosnes kogu action selles, et üks kinnine pick-up tüüpi auto sõitis sellest ristist mööda. Tegelikult nägi see pick-up selline laiguline ja suht kuulikindlaks ehitatuna välja. Tehti kaks duublit peale mida sain siis sealt l'õpuks minema.
Denzelit ennast ma seal küll ei näinud ega ka mõnd muud tegelast, keda oleks võinud ära tunda, aga muid asjapulki oli kogu tee täis. Vot sulle Ameerikat ja Holliwoodi. Pagana tundlikud tegelased seal.Poleks nad seal seletama kukkunud poleks ma teada saanudki, millega seal tegeldi aga nüüd tean mina ja paljud teisedki:D.
Lõpuks sealt side tripilt tagasi I25 peal ning sirgelt Santa Fe poole. Ega palju sinna ju maad polnudki kuna Alba ja Santa vahe ümmarguselt 60 miili.
Esimene tunne, mis tekkis Santa Fes oli see, et millal see sissesõit ükskord lõpeb, tundus see kuidagi väga pikk ning pähe jõudsid juba mõtted, et mis selles linnas siis nii erilist on. Otsustasin siis ära kannatada selle programmi osa ning ka uue plaani käigu pealt välja mõelda ning siis R66 Santa Fe loop´i põhjatippu sõita milleks on Las Vegas. Selgituseks, et mitte see Las Vegas Mis Nevadas asub vaid ikka New Mexico oma.
Plaanid paigas kui järgides kaarti ning märke, jõudsin lõpuks kohta, mis mulle kohe meeldmia hakkas , ehk siis Santa Fe vanalinn. Kuna R66 läbis oma algusaegadel täpselt kesklinna siis see oli hoopis teine maailm kui senini. Kohe oli selge, et siis võiks lihtsalt chillida. Olla ja lasta ajal omasoodu kulgeda lihtsalt nii mõnus koht tundus see olevat. Otsustasin jälle pisut oma plaane muuta ning teha see Las Vegase tiir ära ning õhtu poole tagasi laekuda. Tegelikult oli õhtu juba selleks ajaks käes ning ega ma väga kindel polnud kas täna tagasi jõuan. Aga vähemalt mõte oli.
Nii tiirutasin end sealt Kesklinnast lõpuks välja ning tagasi I25 North peale ning miski tunni pärast olingi Las Vegases. Tegelikult R66 päriselt Lvsse ei jõuagi. Kui ida poolt tulla siis paar miili enne keerab R66 uuesti nina lõunasse Santa Fe peale.
Las Vegas, NM on sihuke pisike linnake nagu neid seal ikka on. Ainult NM stiilis rohkem. New Mexico üldse on oma arhitektuuri poolest rohkem Mehhiko kui Usa, sest see osariik oligi omal ajal üks osa Mehhikost, seega ka arusaadav, miks ta teistsugune välja näeb.
Kuna avastasin, et paak kakaunikesti tühjavõitu sisi vaja tanklat külastada. Kuna kütuse hinnad olid vähe krõbedamad siin üleval, siis otsustasin ühe pisema tankla kasuks. Pealegi pakkus see tankla full service´st. Ehk ise ei pidanudki autost välja ronima. Tegeleane, kes seal opereeris oli lahe kuju. Paar kiitvat sõna minu sõiduki kohta ning ajasimegi törts muidujuttu. Huvitavam osa oli see, et andis vihje sõita veel rohkem põhja kuna seal ilusad mäed olemas.Iseeneset tore plaan, aga millal seda teha.
Jäin siis ööseks LVsse ning mõelda homse päeva üle.
Hommikuks oli plaan valmis, et miks ka mitte siis. Kui juba siis juba. Paningi siis mööda I25-t pidi põhja kuni keerasin NM58 peale ning siis tagasi lõuna poole mööda US64ja. Selleks kulus päris omajagu miile muidugi aga see mida ma hiljem nägin oli see muidugi kribu-krabu.
See oli nüüd teistsugune New Mexico. Mägine enam mitte nii soe nagu all pool. Aga see eest mäed, mägijõed, lumi jne. Lisaks mägedes keerutav tee siis kõik see kokku oli lask kümnesse. Minu jaoks täielik kaif. Ega seda eriti sõnadega ümber ei jutusta, seda peab ise nägema ja kogema. Igatahes seiklesin ja mõnulesin seal mägedes oma pool päeva. Kuigi mägedes oli tuuline oli see paras vahelduse rohkem kui kolmekümnekraadisele kuumusele all pool.
Kuna juhtusin ka ühte memoriaali külastama siis sain ka ise esimest korda pildile, helikopteri taustal:D Seega ka esimene kinnitus, et ma seal ikka olen D kus ma olen ja seda tänu ühele seal olnud sõbralikule töötajale..
Minu uueks kõrgusrekordiks sai 9101 jalga ehk siis pisut üle 3 kilomeetri. Kõrgus kus ka lund katsuda sai. Kes sinna kanti satub siis soe soovitus neid mägesid seal külastada, emotsioon on garanteeritud.
Edasi läks tee valdavalt allamäge ning nii ma siis kulgesin vaikselt tagasi Santa Fe suunas kunu jõudsin jälle õhtuks. Aga seekord oli miski plaan ees olema ning sokutasin auto kuhugi parklasse ning läksin linnatuurile.
Mulle kohe meeldivad sellised kohad nagu seda onSanta Fe vanalinn. Kuigi seal ka turiste voorib on seal omakohalk kaader, kes sellest kohast teeb selle, mis ta on. Ühesõnaga, tegin seal kohe päris mitu aega parajaks lihtsalt olesklemisega, pluss ka väike eine nii, et kui ma lõpuks Santa Fe-st minema sain oli juba pimedaks läinud, mis aga tähendas seda, et järgmine peatus on Albaquerque – jälle.
Hommik algas nii nagu tavaliselt, eiviitsinud kuidagi end maast lahti ajada, mis omakorda viis, nagu tavaliselt, selleni, et liikuma sain alles enne keskpäeva. Aga polnud hullu, ega mul kiiret ka kuhugi ei olnud. Tegelikult sain siiski suht normaalsel ajal liikuma ning esimene peatus soli peatänava ääres olev Kelley´s Pub and Restaurant, kus lihtsalt tegin aega parajaks. Esiteks oli seal päris hea kohvi ja teiseks sai varjus istuda ning hommikukohvi kõrvale ka sigaret ära tõmmata. Aga nagu ameerikale kohane, oli see neverending kohvi ja nii ma seal siis mõnulesin.Lisaks eelpool toodule peaks ära mainima, et tegu endise tanklaga, mis siis praegusel hetkel pubu kohuseid täidab. Temperatuurinäitajad kiskusid jälle 90ne kraadi lähedale kohalikes ühikutes, mis meie müistes julge 30+ välja annab. Kui lüpuks ikkagi liikuma sain siis maandusin Albuquerque vanalinnas. See pole küll nii efektne kui Santa Fe oma aga siiski oli ka seal lihtsalt olla.Nagu kogu New Mexico on seni nähtud osariikidest päris erinev oli ka seda Albuquerque koos oma vanalinnaga.Lühidalt lahe koht kus ringi vaadata ja olla.
Vahepeal meenus ka üks omal ajal nähtud film Convoy, mille tegevus kandus ka läbi selle linna aga ega see nii oluline kah polnud, et neid õigeid tänavaid seal taga hakata ajama, kus kohast rekkad läbi tuiskasid.
Edasi läks aga tee lõunasse Losa Lunas´sesse, nagu tavaks, oli ka see kõrvalepõige seotud R66 vanema osaga. Hilisem variant läks aga otse Albuquerque´st Mesitasse (praeguse I40 peal või selle kõrval) kuhu lõpuks jõuab ka vanem teeosa. See mitte just väga pikk kürvalepõige oli lhtsalt väike vaheldus, eriti kui arvestada viimast, kruusast teelõiku.
Peale Mesitat läks asi põnevamaks jälle, sest teeäärne oli miilide pikkuselt palistatud laavaga. Üldiselt on New Mexicos kaunis ohtrastikustunud vulkaane, nii põhjapool kui ka lõunas nii et täiesti loogiline, et kuskil ka laava peaks olema.
Miskid miilid edasi jäi silma mäeküljel asuv kirik, millest ma ka pildi tegin. Hiljem oma raamatuid uurides selgus, et pildi tegeine seal oli suur patt kuna tegu Acoma indiaanlaste reservaadiga ning eraldi oli märgitud, et pildistamine on keelatud. Sorry. Loodetavasti ükski indiaani vaim minu peale kurjaks ei saanud.
Edasi jäi juba umbes 90 miili Arizonani. R66 pendeldas kord ühel kord teisel pool I40-t ning ainult suht väikesed kõrvalpõiked olid Aiunek elevust tekitav moment juhtus siis kui, möödusin vanade autode surnuaiast, või hoopiski lihtsalt paigast kus oli sadade viis autosid, mida tänapäeval saab nimetada klassikuteks.Kahjuks oli nende seiuskord ka surnuaiale vastav. Üsna roostes teised.
Nii need miilid vaikselt läksid kui hämarduma hakates jõudsin Arizonasse. Mida tahaks New Mexciko kohta öelda, et see on üks osariike mis nõuaks eraldi pühendumist, kuna pakub looduslikult kui ka kultuurilise poole pealt teistsugust Ameerikat, vähemalt seninnähtu põhjal.

Saturday, May 9, 2009

10 Texas

Texas 20.04-21.04.09


Jõudnud Texasesse oli väike muutus, esiteks sai vanal R66 sõita 70mph mida varem polnud juhtunud, ning teiseks ka 2 realist eraldatud teed mööda. Senini olid sellised lõigud ainult praeguste uute teede osana läbitud, mitte kui vana R66s.
R66 läbib Texasest ülemise ja suhteliselt lühikese osa, ehk selle osa, mis kunagi Oklahomalt ära ostetud sai (kui ma selles osas eksin siis võite mind parandada). Enamus vanast R66st kulgeb paralleelselt I40 lähedal ilma eriliste kõrvalpõigeteta. Mõned teeosad algupärasest teest on aga eramaal ning seetõttu ligipääsu enam neile ei ole.
Esimese hooga jõudsin Conway´sse kus jäin öömajale.
Hommikul, enne lahkumist astusin läbi väikeset söögikohast, mis oli siis motelli naabruses, et omale hommikukohvi hankida. Letitagune tüüp oli sihuke kauboi tüüpi tegelane, sõnagi lausumata täitis mu kohvitopsi ning raha selle eest ei küsinudki. Kuna mul oli dollarine näpuvahel jätsin selle letile ja tegin siis minekut.
Hommik aga oli ilus ja kena ning pilvitu taevas lubas kaunis palavat ilma.Pilvitusse taevasse aga tegid jälgi mingit sorti lennukid, mis tundusid militaarset päritolu omavat.
Kui jälle teele sain siis esimene asi mida nägin, et olin pimedas möödunud Bug Ranch´ist, mis siis on omamoodi koopia Cadillac Ranch´ist. Kigi nimest võiks järeldada, et tegu on ninapidi maasse torgatud “põrnikatega” siis tegelikult oli seal päris mitut tõugu autosid, erinevalt pisut hiljem nähtud Caddillac Ranch´ist.
Kuna Conway on suht lähedal Amarillole siis otsustasin oma esimese söömise seal teha. Tegelikult oli see plaanis niigi sest Amarillo külje all päris I40ne ääres on koht nimega Big Texan Steak Ranch. Tegu on siis sellise kohaga kus iga üks kes arvab heaks olema suure söömaga saab endale tasuta eine. Aga siin on pisike konks. Nimelt tasuta eineks on 72oz steak mis tuleb ära süüa 1 tunni jooksul koos kõigge sinna kuuluvaga. 72oz-i on pisut üle kahe kilo, nii et kerge see üritus olema ei saa ja nagu teada tasuta lõunaid pole olemas. Kui mina oma 16 ozise lihatüki koos kõpse kartuli jalapeno pipra ning salatiga kätte sain olid kaks tursket selli ametis selle kahekilose lihakäntsaka hävitamisega. Tuleb aga tunnistada, et nii uljalt kui nad ka seda üritust ette ei võtnud kumbki neist seda testi ei läbinud.Ausalt öeldes peab vist päris sumomaadleja tüüpi tegelane olema, et selline kogus sööki endale sisse ajada. Aga noh rahvale peab ju tsirkust pakkuma. Koht ise aga on väga mõnus ning neil seal ka gift shop olemas igasuguse kribu krabuga. Nii, et kes sinna kanti satub astugu läbi. Odav koht see just pole aga stiilne küll.
Kui oma söömised söödud, siis polnud muud kui jälle teele. Amarillost veeresin lihtsalt läbi ning järgmiseks peatuseks oli Caddillac Ranch. Eks seda kohta vist peaks paljud teadma, kuna seda suht korralikult ka eksponeeritud on. Kümmekond vana Cadillaci on ninapidi maa sisse torgatud ning praegusel hetkel on muidugi kõvasti graffitit peal. Seda värvion sinna nii ohtrasti ladestatud, et see seisaks seal püsti ilma metalli abitagi.
Edasi kulges tee kas ühel või teisel pool I40-t ning viimased paarkümmend miili Texase osast ka I40-l, alles päris enne New Mexico piiri sai interstatei pealt maha keeratud.
Nagu arvata võis oli Texase osa peaaegu tasane maa koos pikkade sirgetega, ning teine asi, mis varasemate osariikidega erines oli see, et vahemaad hakkasid venima s.t. enam ei olnud asustatud punkte nii tihedalt.
Ning veel üks märkus, vastutulevad autojuhid (loomulikult mitte freeway peal liigeldes)kukkusid sõralikult viipama, mis iganes põhjusel nad seda tegid tegi see meele heaks küll.

Wednesday, May 6, 2009

09 Oklahoma

Oklahoma 18.04-20.04.09

Oklahomas veeresin korraga välja kohta nimega Vinita. Niivõrd kuivõrd aga eks see oli seotud hommikuse plaaniga, millest pisut hiljem.
Raamatu järgi sai välja valitud ka öömaja aga kahjuks esimene vali, mis oli paar miili Vinitast läände ei õnnestunud kuna vabu kohti polnud. Keerasin siis Vinita poole tagasi, et järgmine valik ette võtta ja see õnnestus, kahjuks, nagu hommilul selgus. Enne aga, kui hommiks saabus sai vaadatud kuidas äike sähvis ümber Vinita ning tuli ka mõningast vihma taevast alla kuid mitte selliselt nagu päeval Missouris osaks sai.
Niisiis, hommik saabus teadmisega, et öösel olin enese teadmata olnud söögilauaks teadmata sorti koduloomadele ning olgu ennetavalt märgitud, et paar järgmist päeva olid käed kogu aeg tööd täis, sügamisega nimelt.Kui see pisiasi kõrvale jätta siis polnud hommikul suurt viga midagi. Tibutas kergelt aga polnud hull ning see ei saganud ka kuidagi seda, et sai suund võetud Maailma suurima McDonaldsi poole (aka Glasshouse) mis laiutab üle I-40ne. Tegu on siis ses mõttes kõige suurema maciga, millel kõige rohkem põrandapinda on sest ega see teeninduspool väga suur polegi, lisaks on seal ka mitmeid muid poekesi. Aga kui suurim siis suurim. Hommikust burgrit mäludes oli muidugi mõnus vaadata kogu seda trafficut, mis münikümmend jalge eemal toimus.Aga see oli ka kõik, mis paelus. Muu oli suht tavaline ja lihtsalt tekkis ketserlik mõte, et kui midagi nimetada „maailma suurimaks“ küll siis rahvast kohale ronib, nagu mina näiteks.Kui see hommikune protseduur läbi sai siis edasi ikka lääne poole. Ah jaa, enne kui ma maci jõudsin otsustasin ikka kohalike teedega rohkem tutvuda, kuna esialgne teevalik ei õnnestunud siis tegin paar pööret pisut vales suunas ning sai pisut liiga vales suunas mindud. Kuna Oklahomas aga on enamus I-44st tasuline siis ei tahtnud seda kasutada ning tuli oma tuldud teed tagasi tulla ja uuesti proovida. Teine katse õnnestus,
Vinitast minema saanud siis varsti tegin kõrvalepõike vanemate radade suunas ning sai siis nähtud üks järjekordne sild kuskil väga kõrvalisel teel samuti ka Blue Whale, mis kunagistel aegadel oli ka ujumiskohaks aga praeguseks ajaks on rohkem vaatamisväärsus, ujumine seal keelatud nüüd. Kurvastusega peab tõdema, et ka ühe orava maine teekond lõppes Caddy rataste all. Aga see tundus seal kandis suht tühine teema, kuna neid oravaid vedeles tee ääres ikka hulgim. Pea iga paari miili tagant oli vähemalt üks.
Varsti hakkasin Tulsasse jõudma. Tulsa, mis iganes koht see ka on oli minu jaoks küll pettumus, kuna tundus sihuke nutuse olekuga. Tiirutasin lihtsalt seal ringi ning korra õnnestus end ka vastuvoolu liikuma sättida. Tegin lihtsalt tagasipöörde seal kus teha vist poleks tohtinud aga kuna tee oli lai siis ei lasknud end segada sellest. Sais siis paar plokki vales suunas liigutud enne kui pihta sain et miskit valesti õnneks pühapäev ei liiklust ega korravalvureid ning seega sai oma viga kiiresti ka parandatud.
Pisut hiljem olin Tulsast juba minekut teinud ning kulgesin edasi järgmise suurema linna Oklahoma City suunas. Enne pöörasin suurelt teelt jälle kõrvale ning sõitsin päris kruusasel teel, mis kohati ka pisut mudane oli aga läbitud see sai. Tegu oli siis kuni 1930-da aastani kasutuses olnud teega.
Oklahoma City-sse jõudsin päris pimedas tiirutasin pisut ring et miski öömaja leida ning tiirutasin end kohe väga ära sest ühel hetkel jõudsin kohta kus taheti ID-d näha. Et edasi liikuda. Küsimuse peale, et kus ma üleüldse olen ehmatas ametnik pisut ära aga kui ütlesin et vaja I-44 üles leida siis juhatas kenasti õige suuna kätte. Mingi aja pärast leidsin ka öömaja kus oli tegevuses väga püüdlik vanahärra kes ilma küsimatagi tegi hinna paremaks ja mitte vähe. Tore oli ka teada, et ka pesumasinad neil olemas. Olingi juba pea 2 nädalat USAs olnud ja riidevarud vaikselt otsakorral.
Tegelikult asjad aga nii libedalt ei läinud, sest paar lammast olid masinad täis toppinud ja siis kõik asjad sinna unustanud, nii et pesumasinatele tegelikult pääsesin ligi alles hommikul aga ega see suurt midagi ei muutnud minu jaoks aga lihtsalt käis närvidele.
Hommik algas jälle ilusa ja sooja ilmaga. Ning kui lõpuks pesud pestud ja kuivatatud otsustasin ilma erilise tiirutamiseta Oklahoma Cityst minekut teha, mis ka õnnestus.
Oklahomas olles hakkas ka tekkima tunne, et pilt kordub. Nimelt siis on tegu US linnade loogikaga. Kui on väike koht siis läheb sirgelt läbi linna/küla lai peatänav. Kui on vähe suurem koht siis on peatänavaks (see ei pruugi muidugi minna läbi linna keskuse) nn BL (business loop) mis kannab siis linna kõrvalt mööduva Interstate numbrit. Muidugi on sellel osal ka tõsisem nimi ag üldjuhul on ta kui BL. Aga see BL näeb siis igal pool pea ühesugune välja, reklaamid ühed kõrgemal kui teised ja vähemalt 4 realine tee. Mille kummagil pool siis erinevad teenindusasutused, millised iganes need siis pole. Suuremad linnad on aga freewaydega risti rästi juppideks jaotatud.
Aga üldiselt on kõik suht loogiliselt üles ehitatud nii et kui kuskil metsa panna siis saab väikese ringiga jälle samsse kohta tagasi.
Sedaps, kui OKC oli seljataga siis jälle mööda 66t edasi. Kõik läks libedalt selle hetkeni, kuni tuli tahtmine jälle pisut vanemat rada kasutada ning Pony Bridge üles leida. Tuleb tunnistada, et panin esimese hooga segast. Kuni kahtlus tekkis ja vähe teepealt kõrvale sai võetud, et kaarti uurida õnnestus ka kohaliku korravlavuriga suhelda. Nimelt pidas ta oma kohuseks uurida kas mul kõik OK on et seal passin. Ütlesin, et küik on OK lihtsalt püüan õiget rada üles leida.See selleks, sõitsin siis veel miski osa miile samas suunas edasi kuni arvasin, et ei see pole ikka õige koht. Noh ots ümber ja tagasi ning tagasi sinna kus kohast sai tuldud. No seal uuesti kaarti uurides selgus, et keegi saab olla ikka loll küll. Tegelikult kogu viimase tunni sõit oli olnud õige segav faktor olin ainult mina ise oma kõhkluste ja kahtlustega. Egas midagi jälle sama teed pidi edasi, kuid nüüd kus pilt selge oli tegin veel ühe kõrvalepõike, et algupärasemal teel liigelda.Seegi ring tehtud jõudsin lõpuks selle sillani, Pony Bridge mis siis läehb üle South Canadian River´i. Sild ise oli kaunis pikk ja sellises vanas stiilis (1938 -l aastal ikkagi ehitatud) metall sõrestikku (“pony”) kasutades ehitatud.
See ülessanne täidetud sai jälle edasi Texase poole liigutud.
Wheaterfordis tekkis korraks küll kiusatus lennundus muuseumi külastada aga laiskus sai võitu ning seekord jäi sinna minemata. Elk City´s jäi aga külastamata Route 66 muuseum kuid seda seetõttu et aeg oli juba seal maal kus see asutus suletud oli.
Ja edasi jäi juba ca 60 miili Texaseni.Viimane “linn” enne Oklahomast lahkumist oli Texola, mis oli suht ehe “ghost town” ehk siis linn kus puudvad (või pea aegu puuduvad ) elanikud.
Edasi aga juba “Welcome to Texas”.

Saturday, May 2, 2009

Remark

Lubage alandlikult teatada, et kogu eelnev ja järgnev jutt, mida siit lehelt lugeda saab on lihtsalt minu nägemus asjades, läbitud sündmused, kogutud rahvajutud ja niisama heietused, mis mitte millegagi ei pretendeeri pühale tõele.

Ja alandlikud vabandused kõikvõimalike typode esinemiste ja ehk mõningase poliitilise ebakorrektsuse pärast.

08 Kansas



Kansas. (18.04.09)

Peale Missourit tuli siis Kansas aga seda mitte kauaks sest Route 66 läbib Kansasest ainult alumist paremat nurka, mis tähendas et selles osariigis viibisin umbes pool tundi. Pigistasin ikka mõned pildid teha, et märk maha jääks aga ega seal suurt miskit polnud. Vähemalt see tee, mis seal läbitud sai tundus sealne ümbrus kaunis nutune. Ei tea kas sellest võib mingeid püsivamaid järeldusi kogu Kansase suhtes teha või mitte aga suht trööstitu see kant oli mille ma läbisin.Nii et kansas oli minu jaouks lihtsalt drive through, peatusin ainult ristteedel.
Kuna see Kansas nii nutune tuli siis panen paar rida muud teemat kah siia.
Lühidalt veelkord Route 66st. Algusaastaks võiks siis pidada 1926 millal siis valmis esimene main higway from east to west (or opposite way), läbides kokku kaheksat osariiki. Alustades idast on need Illinois, Missouri, Kansas, Oklahoma, Texas, New Mexico, California. Kokku rohkem kui miski 2400 miili. See aastaarv on antud sellisena sest sel aastal liideti kokku ühtseks tervikusk olemasolev teedevõrk koos uute teelõikudega nii, et moodustus ühtne tervik.Alguspunkt on Chicagos Adams streti ja Michigani ave nurgal, neile kes läände suunduvad. Neile kes läänest tulevad on lõpppunktiks Jackson streeti ja Michigani nurk, või siis Jackson streeti ja Lake shore drive´i ristumiskoht. Võta siis kinni kus, vastava märgistus on neil tänava nurkadel kus, kus Michigani ave ristub siis kas Jackson või Adams street´iga.
Loomulikult ei ole Route 66 läbimine parim võimalikest variantidest sõita läbi USA kuid kindlasti on see omamooni palveretk paljudele kes selle ette võtavad kas tsikli või autoga, ning peab ütlema, et ega neid vähe pole. Lihtsalt kui väike seiklus.
Tänase päeva seisuga on 85% vanast teest kergelt läbitav,osaliselt siis on teed (eriti vanemad lõigud) ka erakätes või siis lihtsalt läbimatuks muutunud, nig osaliselt on vana tee tänaste highway´de alla kadunud. Ametlikust teede nimekirjast kustutati Route 66 1985, aga juba varem oli ta oma tähtsust kaotamas uuele teedevõrgustikule. Teisiti öeldes 1985-st aastast alates Route 66 enam USA road mapilt ei leia, vaid see kannab uut märgistust, mis siis sõltuvalt piirkonnast varieerub kuidas iganes. On kuidas on aga Route 66 aka Mother Road on siiani üheks Ameerika ikooniks ja meelitab kohale küll kohalikke kui välismaiseid tegelasi keda erutab pisut selle tee läbimine. Eks igaüks, kes selle tee ette võtab läbib seda omamoodi, mina otsustasin seda teha nii stiilselt kui mulle tundus, kasutades selleks nn klassikut transpordivahendina ning loobudes igasugustest tänapäevastest elektroonilistest abivahenditest. Samuti otsustasin võimlusel pühenduda päris algupärastele teeosadele, mis võib tähendada ka päris mahjäetud ning kruusaseid-poriseid teelõike.

07 Missouri



Missouri ( 16.04-18.04.09)

Ütleme ausalt, Missouri tuli kaunis ootamatult aga eks see minu viga oli kuna ei vaadanud kaarti korralikult aga ega vahet pole nii kui nii pidin siia jõudma. Kohe ilmnes ka erinevus Illinois´iga. Tankimiseks peatusin ühes esimestest tanklatest nin inimesed olid hoopis mustmad, seda nahavärvilt loomulikult. Justkui oleks sattunud kuhugikaugemale lõunasse. Ok, kui nii siis nii mis teha :). Uursin siis pisut kaarti kuhu edasi ning muud polnud kui St. Louisi mis tegelikult kohe seal samas ju. Kaart (eks ikka raamatu vormis juhis) pheskäes ja rool teises käes nii ma sinna linna sadasin. Polnud hullu kuni tuli siseneda linna ümbritsevatesse kui läbivatesse kiirteede rägastikku. Algul oli kõik ok, kuniks tegin kuskil järjekordse vea ja siis läks tiirutamiseks. Sisuliselt tiirutasin ühe koha peal ringi,mis muidugi tähendast ühelt kiirteelt teisele ja siis jälle tagasi mitu korda kuniks sain õigele teele pihta ning lõ´puks jälle edasi liigutud aga tunnike nigu niuhti läinud. Kuna mul St.Louisiga mingeid suuri plaane polnud siis ega ei põdenud kah. Ainuke asi, mis silma jäi oli suur kaar, mis kaugelt silma paistis. Lõpuks sai natuke sellest kulgemisest isu täis ja sai ühte tanklasse sisse keeratud et mindagi närimist leida ning kohvitops täita. Samuti ka kaarti uuritud. Müni aeg hiljem selgus, et uurisin mis ma uurisin sõitsin ikka valesti, nii umbes 10+ miili panin sirgelt edasi, selle asemel, et parem pööre teha ning kui õigesse kohta tagasi jõudsin siis oli hoopis pimedamaks läinud ja seega ka aeg miski motell leida.
Varsti leiduski üks mida sobivaks pidasin ning sai siis end sinna sisse kirjutatud. Oli see kuskile St. Louisi ees- või öörelinn võta sa seda kinni. Vaevalt olin siis oma toa juurde jõudnud kui telefon helises, see mis toas kapil ja koledat häält tegi. Teisel pool sis tegelane, kes ennist minu käest raha küsis seal iibimise eest ning pärima, et kas ikka leidsin toa üles. Kui vastasin ju siis leidsin. Tegelikult tähendas see aga, milleski eriskummalise juhumise algust. No läks mingi kogus aega mööda kui koputus uksele ning sama tegelane ukse taga, ise ähib ja puhib ning pärima, et kas ikka üksinda seal ja blah blah. Noh vabandas, et tahtis kontrollida kas ikka olen üksinda või ajasin jama neile, endal aga silmad peas kahtlaselt vilamas. No ja siis see tuli, ma esmalt arvasin, et kuulsin valesti ja lasin korrata, ja siis veel ühe korra. Ei ma ei eksninud. Tegelane, kes siis otsapidi juba tuppa roninud oli tegi mulle ettepaneku homoseksuaalsek vahekorraks. WTF. Ma selle peale ei osanud muud kui et F..Y.. ja head aega. Vot sedasi siis käivad asjad Ameerikas. Hmm, ei osanud kohe midagi selle peale kosta. Lisaks nimetatud olukorrale tekkis kahtlus ka voodipesu suhtes. Tundus nagupolnud ma esimene, kes nende linade ahel viibima pidanuks, igatahes otsustasin sellest loobuda. Vähemalt ise rahul. See aga mõjus moraalile sedasi, et peale seda on esimeseks asjaks olnudalati kontroll. Õnneks edaspidi (olgu siis ennetavalt öeldud) pole pidanud voodipesu puhtuses pettuma.
Järgmisel päeval sai sealt siis minema ning suund ikka läände hoitud. Linnast väljasõit oli kaunis pikaldane tegevus aga lõpuks see siiski õnnestus ning pisut hiljem ka juba vähe kõrvalisemal teel kulgetud.Päris tore oli olla. Lõpuks jüudsin äikese kürvalpõike käigus kohta millel nimeks Meramec Caverns. Mulle päris meeldis see koht. Nimelt asub see jõe (sry nime peab kaardilt vaatama)kaldal ning iseenensest on siis tegu koobastega kus ka midagi vaadata. Et asi huitavam oleks, oli siis teemasse seaotud ka üks kohalik kriminaal Jesse James, kes olla siis peale oma kuritegusin nendes koobastes pikemat aega redutanud. Millegipärast meenusid eestimaised voitkad, kes kah mingil määral oma kriminaalsest tegevuest kuidagi poolkangelasteks saanud. Aga see selleks. Polnud varem koobastes kolanud ning seega oli see päris huvitav kogemus kuna sai nääha miskeid imelikke moodustisi, mis siis kas laest alla rippusid või siis maast kasvasid. Need iimased olid teatavas mõttes äga sarnased ühele teatud maskuliinsele kehaosale (ju olen nii rikutud), et tekkis teatud küsimus, et kas teata tööstusharu on sellistelt looduse käetetöölt malli võtmas käinud. Ei tea ja aealt et kunagi teada saan.
Tegelikult toimus enne koobastesse tungimist ka väike taaskohtumine need kolm itaallast, keda üleeile näinud olin olid kah seal. Pärast mõningast kahtlust sai siiski sselgeks, et tegu ika samade tegelastega ning ka nemad olid taaskohtumisest pisut üllatunud kuid see ei seganud pisikest jutuajamist. Kuna ka nemad olid otsustanud koobastes pisut rigni aadata siis peale seda eksursiooni sai pisut rohkem juttu aetud. Tegelikult küll ainult phega neist, kõige nooremaga, sest teised kaks ei tundunud peale oma emakeele midagi valdavat, või nad varjasid seda väga hoolega. Igatahe oli tore kommunikeeruda pealegi tuli välja, et see noorim olla mingid aastad tagasi kuskil Tallinna lähedal mingitel õppustel olnud kui ta veel sõjaväelasena oma kodumaad teenis nii et pärai perifeeria see Eesti siiski pole kui ikka ka Euroopas teda teatakse. Vahepeal keetsid itaallaseda ka mingit mürki priimuse peal, mida nad kohviks kutsusid. Kuna mul oli oma pläsku olemas siis nede pakutavast ma loobusin aga nähes seda kohvipuru hulka ning hiljem saadud vedeliku kogust mida nad siis kolmepeale jagasid pidi see ilmtingimata mingi nõiarohi olema, mis silma kogu järgnevaks päevaks heldenama paneb. No lüpuks saabus aeg kus jälle liikuma vaja hakata ning nii me sealt lahkusime lotuses, et kuskil teepeal veel kokku saame. Ah jaa uurisin, siis et kuidas see tsikli rent siis on kah, ja üllatuseks kuulsin, et lennuk pluss tsikkel oli neile maksma läinud 3500 EURi per face, mis teeb suht krõbeda hinna võrreldes minu üritusega. Selle teadmisega me lahku läksimegi.
Uuesti maanteel miile võttes ja ilusat ilma nautides (ikka kõvasti parem võrreldes sellega mida Chicago pakkus) tekkis isu värske kohvi järele ning nagu tellitud jäi üks huvitav kohake tee ääres silma. Nimelt ühe pood-kohviku kõrval oli üks ilmatuma suur kiiktool sätitud. Seega sobis see koht väikese peatuse tegemiseks. Sai siis kohe päris värkse kohvi hangitud, kuna müüja-omanik pani selle tiksuma siis kui ma seda küsisin ning smal ajal ka pisut maast ja ilmast räägitud. Tema tunnistas, et kuskilt on talle selline asi nagu Eesti meelde jäänud aga kus kohast ta päris kindel polnud ning pakkus, et võimalik et ksuilt filmist ehk. Lõpuks kui kohv käes sai jälle teele asutud ning õhtuks Lebanoni jõutud ning peatutud Munger Mossi nimelises motellis, mis sisuliselt kannab märget Must stop. Ja seda ta tõesti on, kuigi pisut väikese toaga, aga palju ruumi siis vaja ikka on, oli see ikka väga lahedalt sisustatud ning kogu territooriumilt ühkus teatavat oma aja hõngu. Ja kui siia lisada veel seal olnud kolm überedevat liikurit siis mida veel tahta.Hommikul kui nägin, kes nende liikuritega tegelevad siis ausalt, kukkus karp lahti. Pensionärid olid lõbusõidul!! Vot tase:D
Hiljem kui ma lõpuks liikuma sain ning hommikusöögi kohaks järjekordse Must be koha valisin nimega Frey´s Diner siis olid ka nemad seal. Ning õnnestus ka kõik liikurid korraga pildile saada, mis sest et tagant vaates aga need liikurid panevad iga jänkiraua austaja südame põksuma, mis iganes nurga alt neid vaadata
Aga hommikusöök sai võetud korralik, deep fried potato, fried egg and bacon pluss toast apple butter`iga. Yummie. Aga peamine lõbu on selles, et sihukesed kohad nagu see, või Illinois´i pubi pandaks meie tervise või mis iganes kaitse ameti poolt päeva pealt kinni. Aga mulle sellised kohad meeldivad ja eriti kui veel viimast kohvitilka läbi hammaste litsud endal sigaret sõrmede vahel tolknemas.
Edasi läks nagu ikka viimased päevad, rattad lugemas lõputuid mille lääne poole. Remargi korras võiks mainida, et kui Illinois oli suht lame siis Missouri juba „lainetas“ päris korralikult ja see andis ka hoopis mõnusama tunde kogu üritusele.
Ilm läks aga vahepeal pilvisemaks ja mul tekkis muidugi väike lootus miskit huvitavat näha, arvestades seda prognoosi ja piirkonda kus liikusin siis emake loodus mürgeldas nii siin kui seal päris korralikult. Kas äikesetormide või tornaadode näol ja see oli pidevalt ka kohalike tv kanalite teemaks.
Aga kuna midagi olulist veel juhtunud polnud siis keerasin möödaminnes ka eksootiliste loomade drive through parki. Päris segane värk oli :D. Piletit lunastades sai ka söögi poolist sealt kaasa võetud (raha eest muidugi) ning siis autosse ja ringile. Legendi järgi olla seda miski 9 miili, mis mulle küll pisut paljuna tundus aga eks seda kulgemist oli muidgi üksjagu ja aega võtab see kindlasti kuna loomad kes seal ringi jalutavad korjavad küminist iga liikuri pealt ning seda oskavad nad hästi. Vajadusel blokeeritakse tee ära ega teha väljagi, et sina seal oled. Endal muidugi kõik meeled suunatud selle peale kas auto aknast pudeneb miskit või mitte. Eks ta üks järjekorden kogemus oli. Kahjuks oli muidugi kogu see park suht nutune kuna kevad polnud seal veel alanud, pigem meenutas kõik sügist nii et see jättis pisut kurvema tunde aga need kõikvõimalikud elajad olid muidugi toredad ikkagi.
Ah jaa, huvitav oli see, et üks kohalik (s.t. US) miilits oli oma ametiautoga seal seiklemas, mis sest et see auto oli eravärvides, kuid sellegi poolest öratuntavalt miilitsa auto moodi.
Kui ka see üritus läbi oli sai jälle suund läände võetud ja muretult miile loendatud kuni lõpuks see algas. Vihmasadu.Uhh, oma paar tunnikest tuli vett taevast nii et nähtavus oli kaunis nigel. Selle süüks ja enda vabanduseks saab siis kirjutada selle osa, et järgides vanemat ajaloolist teekondasuutsin vasakule pööramise asemel hoopis paremale kulgeda ning sellega oma 15 miilise ringkäiguga vihmases Missouris premeerida. Lõpuks suutsin siis tagasi õigele teele jõuda kuid teisele katsele vanemat rada järgida ma ei läinud ning leppisin seega uumea versiooniga. Pealegi tundus, et kütus on juba kuskil maal, et paras tanklat külastada.
Nii sai siis liigutud vihmas, mis oli kas väääääga tugev või väga tugev kuni ühte asustatud punkti jõudsin, mis endas siis ka tanklat sisaldas. Vajalikud protseduurid tehtud ja jälle teele asutud otsustas ka emake loodus pisut hinge tõmmata ning vihmasadu jäi tasapidi nõrgemaks kuni sootuks lakkas. Kuigi pilved peakohal võisid tähendada mida iganes. Vahepeal sai läbitud ka peaaegu ghost down nagu neid kogu selle teepeal veel päris mitmeid veel ees ootamas on. Ning siis olin juba Kansasele väga lähedal.

06 Illinois

Illinois (15.04-16.04.09

Kolmapäev ( 15.04.2009 ) algas igatahes hoopis parema ilmaga kui kaks vviimast päeva oli. Nagu võike irvitus ilma poolt, aga eks elab üle selle ning vaja nüüd teele asuda.
Pisut Sellest Route 66st..Millalgi eelmise sajandi alguses peeti vajalikuks üks maantee ida ja lääne vahel teha ning lõpuks sai ida poolseks alguseks Chicago (ju siis NYCi ja Chicago vahel oli tee olemas) ja läänepoolseks aga Santa Monica, Californias. Läks kuidas läks aga valmis see tee tehti. Muidugi aastate jooksul muutus tee asukoht pisut sirgemaks kuid suures plaanis jäi see samaks, lihtsalt mõned tiirutamised jäid vähemaks kuid oma olemuselt oli see ainuke põhi maantee kuni miski 60-70ndatel hakati USAs uut kiirteede süsteemi looma ning 80ndatel kaotas Route 66 oma tähenduse kui sellise, samuti võeti ta maha ametlikest põhimaanteede nimistust, ning seega jäi ta rohkem või vähem lihtsalt mälestuseks möödunud aegadest. Tänaseks päevaks on sellest teest säilinud miski 80 protsenti (sõidetavus), osaliselt on teed eraomandisse jõudnud osaliselt lihtsalt läbimatud ning osaliselt ka tänaste kiirteede alla jäänud. Aga originaali on päris üksjagu alles jäänud. On kuidas on aga plaan oli svalida võimalusel ikka see kõige algupärasem variant seega tuleb oodata ka suht huvitavaid teeleõike. Aga eks igaüks võib netist rohkem infi hankida.
Nii, hommikul siis asjad kokku ja minema. Väike tiirutamine, et hotelli juurest minema saada ning siis Michigani järve äärest startida. Eks see rohkem lendstardina välja tuli, kuna liiklust ei saanud ju selleks puhuks kinni panna aga egas see polnudki oluline. Igatahes läks kõik valutult ning sai siis vaikselt linnast välja veeretud. Chicago ja üldse Illinois on kaunis kenasti suunavate märkidega varustatud ning ei tekitanud mingit peavalu. Ah jaa, tea kas varem maininud olen aga varustatud olen ainult kaardi ja ühe detailsema raamat-kaardiga. Ei miskit elektroonilist abimeest. Ok Google earthi kasutasin Chicagos navigeerimiseks aga muus osas ikka nii nagu vanasti. Ehk siis suvalised kõrvalepõiked nii soovitud kui soovimatud on üritusse siis programmeeritud.
Nii nagu öeldud sai kulges sõit linnast välja probleemideta ning varsti juba kuskil eemal ning elu läks huvitavamak. Huvitav selles mõttes, et enne sai nähtud ainult elu kiirteel nüüd aga ka kõrvalisemas kohas. Päris lõbus, aga ega midagi erilist ei juhtunud, lihtsalt sai nauditud ilusat ilma ja mõnusat sõitu.
Üsna pea jõudis kätte koht nimega Joliet, mis omab teatavat tähendust filmimaailmas. Esiteks on sealne vangla olnud kohaks, kus algas film The Blues Brothers, ning teiseks vähe värskem asi nagu Prison Break. Eks plaan oli see asjandus oma silmaga ka üle vaadata.
Joliet tundus sihuke pisike (vist) linnake olevat tegelikult aga ei leidnud ma seal tükk aega üles üht maja ja nii ma tiirutasin seal. Saamata aru, et maja ehk muuseum asub lihtsalt paralleel tänaval. Vahepeal jõudsin nii ühes ki teises linna servas olla kuni ringiga tagasi jõudsin ning õiges kohas maanduda oskasin.
Muuseum ise oli siis pühendatud osaliselt linna ajaloole ja osalt Route 66-le, ja loomulikult jooksis sealt läbi ka The Blues Brothersi temaatika. Üsna huvitav oli aga väga pikalt ei peatunud seal.
Varsti uuesti teele ning edasi. Nagu Jolietis juba alustasin nii otsustasin ka teepeal pisut ekselda. Ju magasin mingi tähtsa sildi maha ja lõpuks leidsin end sisuliselt põllult. Võimalik oli teha ainult vasak pööret sest nii otse kui paremal vaatas vastu “Dead end” ehk kunagi oli seal miski tee läinud. Plats aga oli suur ja paigutasin end ümber et pisut kaarti süveneda. Mõne aja pärast laekus samasse kohta kolma harley meest, kes kah pisut kõhklesid kuid panid siis ainukese võimaliku suuna poole minema. Otsustasin neile sappa haakida.Varsti tuli teine risttee kus nad peatusid ja ilmselget sõjaplaani pidasid. Segasin sedapisut uurimaks, millega tegu. Selgus, et nemad sama targad kui mina, lisaks sain teada et kolmik itaaliast. Ok läksime siis kõik ühes suunas minema, ma olin viisakas ja lasin nad ette rada valima. Varsti oli jälle uus risttee ja nemad hoolega kohe paremale keerama mina sabas. Mõnda aega selliselt sõitnud panin tähele, et kompass vaatab põhja suunas, mis tekitas minus muidugi sügavat kahtlust asja õigsuse suhtes. Kuna itallased olid juba kaugel-kaugel siis ei saanud seda kahtlust nendega jagada ning otsustasin tagasi keerata ning see oli ka õige tegu sest pisut hiljem olin õige raja jälle üles leidnud. Loo moraalon selles, et üks eestlane saab sama loll olla kui kolm itallast samas aga üks eestlane saab olla targem kui kolm itallast :D.
Peale seda, nautisin olemist ja sõitmist kuni pimeduse saabudes otsustasin kuskil siis öö veeta ning puht juhuslikult osutus kohaks Springfield, IL. Lootsin mõnda Simpsoni seal kohata aga ei vedanud, ühtki kollast tegelast polnud seal.Hiljem kaarti vaadates selgus, et järsku olen vales Springfieldis sest ca 350 miili pärast pidi tulema järgmine Springfield, kuid Missouris. Seega lootus jäi püsima :D.
Järgmisel päeval sai pisut Springfieldsi ringi tiirutatud ja tundus üsna tore koht olevat. Kuna tiirutamise käigus jäi ka üks Memoriaal tee peale ette siis pühendasin miski aja ka sellele. Memoriaal ise oli siis pühendatud USA (Illinois´i) sõduritele kes osalesid II Maailmasõjas, Korea ning Vietnamis sõjas. Samuti oli selle memoriaali üks osa (või hoopis vastupidi) Abe Lincolnile.
Kui see ringkäik tehtus siis tagasi teele.
Ilm ilus ja täitsa lust oli edasi kulgeda. Varsti tulid kohad kus keerasin kõrvalteedele kuna R66 varasem tee läks sealt ning see oli hoopis lõbusam.
Mingi hetk olin kohas kus käis selline konna kontsert, et pidi kohe seisma jääma. Teeäärne tiigike või kraav oli nagu konna paradiis kus pagan teab mitu konna oma lauluoskusi demonstreeris. Igatahes lärm oli võimas. Proovisin ka pilti neist lärmajatest teha kuid ega need rohelised tegelased rohelisel taustal väga hästi slma ei paista.
Edasi läks tee ikk lääne poole. Sattusin kohta nimega Carlinville. See linnake nägi oma keskväljakuga välja nagu miski vana hea vesternistiilis kohake, mis on ümbritsetud majakestega ja millest algab või lõpeb neli tänavat. Minu plaan seal pisut itaalia toitu nautida purunes kuna see koht mida plaanisin külastada oli veel kinni ja mingi tund plussiga seal passida ma kah ei kavatsenud.
Sai siis tagasi teele keeratud ning edasi, Missouri pole enam kaugel. Enne aga tegin peatuse Mitchelli´s asuvas Luna Cafe´s, mis oli tõsine elamus heas mõttes. Baari kõige lärmakam tegelane oli baaridaam kes kohalikule kaadrile kõvasti alkoholi välja valas ning ja muidu kõigiga kildu rebis. Küsisin siis midagi sõõgipoolist, mille peale pakkus kanatiibu. Väitis küll et need on küüslauguga kuid kui mina need sain siis küsslaugust ma küll midagi aru ei saanud, kuid head olid nad siiski. Eriti kui veel tasuta anti sest need olla sel päeval niisama saadaval. Uuriti elu, et kus kohast ma siis tulen andsin lühiülevaate sellest pisikesest riigist kuskil kaugel backe east´is ning sain ka guestbooki sissekande teha. Väidetavalt olla ma esimene eestlane nende baaris. Mine sa tea ehk olingi.Igatahes väga lahe koht ja kui keegi sinna kanti atub siis tasub läbi astuda eriti neil kes suitsetaisega tegelevad sest see koht oli esimene USA pinnal kus see tegevus lubatud oli, mida mina külastanud selle aja jooksul olin.
Edasi juhtus juba see et Mississipi jõgi tuli vastu ning teisel pool jõge juba Missouri.