13 California 1

California part one, 26.04.-28.04.09

Nagu viimased korrad tavaks saanud maandusin uues osariigis kaunikesti hämaras. Peale Colorado jõe järjekordset ületamist olin siis Californias kuid, hetkel veel mitte ametlikult, aga sellest pisut hiljem. Kohe peale jõe ületamist keerasi freeway pealt maha, kuna seal oli plaanis väikene kõrvalpõige. Igaks juhuks sai peatus tehtud ning kaarti uuritud, et kõik ikka õige oleks, tundus et oli.
Peale väikest kondisirutust veeresin vaikselt edasi kuna tegu oli inimasustusega ning peatusin ühe tõkkepuu ees oodates läbipääsu. Oma viis minutit ootasin aga ei miskit. Vaikselt oli ka päris pimedaks läinud ja mõtlesin et kaua siis veel passida, aga ega kaua ei mõtelnud. Kuna tegu oli lühikese teeotsaga, ehk miski paar miili ainult suurest teest eemal siis keerasin otsa ringi ja läkis nagasi I40 peale. Miski viis miili eemal oli kontrollpunkt. Ehk alles peale selle läbimist võiks öelda, et nüüd olen amtlikult Californias. Kontrollpunkit läbimine läks valutult, kuna küsiti ainult kus kohast tulen, millele ma siis ka vastasin ja see oli kõik. Ei mingit ID-d ega midagi kuid huvitav ikkagi, sest ühtegi teise osariiki sisenemisel sellist atraktsiooni ei ole. Võimalik, et ka segasin (ja mitte ainult mina) kahte naisterahvast,k es olid ilmselgelt jutuhoos ja seega pääsesin lihtsamalt võimalik aga , et hoopis truck´id one mida peenemalt puistatakse. Eks kui kunagi peaks uuesti juhtuma Californiasse autoga minema siis ole näha.
Edasi polnud muud kui edasi kuni kohani Needles, kuhu siis sättisin end ka öömajale. Pagan, soe oli. Mõnusalt soe, ja oluliselt niiskem kuid mitte palav aga ilmselgelt väga suvine tunne. Pks huvitav nähtus toimus ka Arizonast lahkumisega. Nimelt idapool, Arizonas, ei olnud jõe ääres või ümbruses ühtki palmi näha, küll aga tekkisid need kohe California poolele sattudes. Miks see nii on, ei tea, ja ega see pruugi kogu Arizona ja California state line ulatuses olla.
Hommikul otsustasin jälle õlivahetuse autol ära korraldada kuna rohkem kui kolm tuhat miili täis sai. Imelik, Kogu R66 ona oma pikkuses ca 2400 miil, ju siis pea kahe nädala jooksul olen ca 600 miili juurde organiseerinud endale. Aga eks seda tiirutamistole olnud kah, ning ega need vanad lõigud ju kõige otsemat teed ei tähenda. Tegelikult nii oma 200-300 miili võib ainuüksi New Mexico kraesse kirjutada :D.
Leidsin siis ühe remonditöökoja kus siis õlivahetus, pluss jahutusvedeliku lisamine ning rehvirõhu kontroll koos kohvi ja karastusjoogiga kokku läks miski 27 dollarit. Kõigest.
Igatahes sealt linnast ma siis lahkusin ja suund sai võetud Mojave kõrbesse, mis laiutab siis California idaosas. Kuna tee viis minu heameeleks I40 pealt minema siis otsustasin kohe seda tähistada mõttetu tiiruga Las Vegase suunas kuna magasin mahaühe vasakpöörde. No nii 5-6 miili pärast sain aru, et miski valesti ja sai siis tagasi keeratud. Seega jälle oma 10ne miili jagu lisa sõidetud.
Sai siis õigele rajale sätitud teadmisega, et miski tubli 100 miili või rohkem seda kõrbeteemat tuleb.
Alguses põhja pool I40-t liigeldes õnnestus näha ka üht lindu, keda oleks võinud juba New Mexicos kohata, kuna tegu sealse state bird-iga. Aga vot, nägin Calis. Lahe tegelane oli, silkas üle tee hirmsa kiirusega endal midagi noka vahel tilpnemas. Kui just rahvasuu ei valeta, siis sobib talle söögiks ka lõgismadu ja kui vaja siis suudab joosta kuini 60mph. Ei ole seda kuskilt kontrollinud, nii et millegagi püha tõde praegu välja ei kuuluta. Kel tahtmist, otsigu lisa infi netist.
Miski 50 miili pärast sai ristutud korraks I40ga, et sellest freewayst lõunapool jätkata. Kuna juba pikalt oli ka kõrbes oldud, siis Essexi lähedal oli üks tankla nagu oaas. Kuna seal oli ka mõned purskaevud siis tegutses üks kamp linde seal aktiivselt, keda või mida nad sõid ei tea, külla aga tehti pidevalt peatus purkaevus. Lisaks olid nad ka kaunikesti lärmakad tegelased.
Edasi jätkus tee samas vaimus. Kõrb ja kõrb, mitte nagu Sahhara aga kuiv ja tolmune koht ikkagi, mingit sorti taimestikuga. Kui jõudsin CaDiz Summitist lääne poole, on sihuke väike kohake kus suurt elutegevust ei märganud, siis seal on näha nn public art´i. Tee äär on kividest nimesid miilide pikkuselt täis laotud. Eks ikka neid nimesid, kes seal mingil ajahetkel olnud on, enda jäädvustamisega ei viitsinud tegeleda, niigi oli palav ja hakka neid kive ümbruskonnast otsima, ei erutanud kuidagi. Seega suund edasi
Amboys seisis väljanäituseks üks igati kena ja vana politseiauto. Väljanägeine oli selline, et kohe kohe läheb sõiduks :D. Lisaks sai seal kandis näha ka vulkaanilist kraatrit. Nagu varem Arizonaski näha sai olika selles piirkonnas laavat omajagu, kohati maa täitsa must.
Mingid miilid sellest edasi aga sai külastatud Bagdad Cafe-d. Kohta kus kunagi filmitud samanimeline film. Õnneks või kahjuks ei tea ma sellest filmist küll midagi, aga oma elu esimese buffalo burgeri sõin ma seal küll. Peab ütlema, et parim burger eales, mis saadud. Aga lahe oli asja juures see, et selline kohvik pandaks sekundi pealt kinni nii eesti tervisekaitse kui päästeameti poolt. Kes sinna satub ja läbi astub saab ise teada, aga lahe koht oli ta sellegi poolest, mõnus ja hubane. Omanik oli ka lahe ja lobisemishimuline proua. Meespool askeldas köögi poolel samal ajal kui proua seal businessi ajas. Sai pilti tehtud seal nii ühel kui teisel pool letti pluss jätsin neile signeeritud eesti kahe kroonise mälestuseks.
Edasine tee viis aga järjest lähemale Los Angelese poole ja seega ka minu ürituse (esimese osa) lõpuni. Need miilid olid kaunikesti palavad kuni sai jälle pisut mägisemat kanti läbitud, kus temperatuur pisut alla läks. R66 kulges samal ajal nii ühel kui teisel pool I40-t . Korra suruti R66 ka suurele teele kuna seal asetses mariinide logistikabaas seda siis enne Barstowd. Barstow on ka see koht kus sisuliselt lõppeb või algab I 40 ning sealt edasi kulges tee juba I15 läheduses kuni Rialtoni, kus sisi CA66 ehk siis ka R66 juba suuna otse läände võtab ning kuni Vaikse ookeanini välja läheb.
Kuna järjekordne päev hakkas jälle otsa lõppema otsustasin end majutada jälle Wigwam Moteli´is Rialtos.
Järgmine päev tähendas siis seda, et ürituse amtlik osa saab otsa. Hommikul sai siis selle teadmisega edasi mindud ja ohtrasti LA eeslinnu läbitud. Ega see muu polegi, sest alates Rialtost enam aru saa kus üks linn lõppeb või teine algab enne kui Vaikne ookean vastu tuleb. Ja neid linnu on seal ikka palju ning see tähendas, et viimased ca 80 miili tuleb linnasõitu. Ja eks ta nii tuligi, valgusfoorist valgusfoorini, mis loomulikult tähendas korralikku ajakulu.
Mingi hetk, tuli isu pannkookide järele ning selleks sai külastatud üht viimast stiilipuhast pannkoogimaja R66-l, Flappy Jack´s PancakeHouse. Peab ütlema, et starteriks toodud praemuna peekoniga ning hilisemad pannkoogid olid üheks tõeliseks elamuseks ja kuidagi väga hasti sobisid sellesse viimasesse päeva R66-l.
Söögid söödud ja joogid joodud ning siis juba järjekindlalt lõpu poole. Lõpuni kulus veel oma paar-kolm tundi kui mitte rohkemgi, sest linnaliiklus ei võimaldanud kiiremat tempot arendada.
Ega see lõpp muud huvitavat ei pakkunud kui seda, mis linna(de)s toimus.
Eks muidugi silmarõõmu pakkusid kõikvõimalikud ilusad autod, millede sünniaeg jäi vahemikku 1950-1980 ja neid ikka oli seal. Mitte just palju kuid siiski neid oli. Korra sattus silma ka 1959 aasta Caddy. Ma arvasin et selle rooli on pugenud mingi “tuff guy” kuid oh seda üllatust kui rooli tagant paisitis küllatki eakas proua kübar peas. Vot nii käivad asjad seal maal :D.
Kui juba Santa Monicas olin siis läks pisut tiirutamiseks et ikka üritusele korralik lõpp anda. Selliselt nagu Chicago pool tähistatud on seda Santa Monicas pole, lihtsal oli vaja leida õige risttee kus ristuvad õiged teed. Õigeteks tänavateks siis olid Lincoln street ja Olympic street. Mis sai ka fotona ära fikseeritud. Seega siis 28.04.2009 umbes-täpselt pool kuus õhtul sai siis kogu Route 66 läbitud.

Selle tähistamiseks sai ronitud jalgupidi ka Vaiksesse ookeani, mis üllatas üsna jaheda veega. No seda oli ka näha rannast kus vist ainult tervisesportlased ja turistid ringi tillerdasid.
Ega ma seal Vaikses ookeanis väga kaua kah ei mõnulenud, oli soov veel LA downtowni näha, ning siis juba vaikselt põhjapoole liikuma hakata.
Veelkord, ametlik osa sai siis sellega lõppenuks kuulutatud, ning edasi oli tegu juba vabakavaga.