14 California part 2

California 2 28.04-30.04.09

Kui jalad olid kuivanud Vaikse ookeani jahutavast veest sai pisut rannas ringi vaadatud nagu kahtlaselt suuri linde, kes merest endale midagi õngitsesid, ja muud mida üldse sel õhtusel hetkel veel vaadata oli ning siis tagasi auto suunas liigutud.
Vabakava sai alustatud väikese tiirutamisega LA mingitel suvalistel tänavatel kuni lõpuks ka downtowni jõudsin. Päike oli selleks ajaks juba mõnda aega oma päevase töö lõpetanud ning linn säras oma tulede valguses. See tekitas tahtmise natuke rohkem seal tuiata aga ei õnnestunud kuidagi parkimist leida. Seal kus tänavalt tühi koht, seal aparaat ei töötanud ja nii ma siis tiirutasin sinna tänna seal. Parkimismajaga ei viitsinud tegeleda kah. Kuna mõtteis oli paikapandud, et öömaja pean saama kuskil väljaspool linna siis hakkas ka aega jalaga selga taguma nii, et sai vaikselt kuhugi linnasisese freeway poole suund võetud, et end lõpuks ka LAst välja meelitada. Tegelikult ega mingit eriliselt karmi emotsiooni ei tekkinud kah seal, et oleks siin või seal tahtnud ära käia. Nagu Hollywood boulevard, mis isegi end meelde ei tuletanud ja kui olekski poleks läinud ikkagi
Enne veel kui kuhugi suunas liikuma hakasin juhtus ka üks seik, mis mind ainult takka õhutas LA-st minekut tegema. Jäin nimelt ühe punase tuletaha seisma, ning avastasin, et kaunis suurepärane vaade on selt paistmas. Rabasin fotoka nagu tavaliselt ning hakkasin kaadrit püüdma, kui kõrval reas lõid “jõuluküünlad” särama. Eks teadagi , kes või misnende küünalde taga peidam. Lühidalt, anti korraldus, et kui pilti tahan teha siis ronigu ma autost välja, aga mitte sedasi. Suht karmilt anti see korraldus edasi. Arusaamatuks muidugi jäi, kas seda tohiks teha ka seal samas punase taga seistes. Igaks juhuks, ei hakanud smartass´i mängima, ega see heaga poleks lõppenud selles võib kohe päris kindel olla.
Egas midagi, kui ei siis ei ja otsustasin siis lõplikult linnast minekut teha, ning leida mugavaim paik kus kohast hommikul jätkata oma teed San Fransisco poole.
Kuna olin kuulnud ühest huvitavast maanteest nimega CA1 siis sinna ka sihtisin. Tegelikult oli see parajalt loll otsus sellisel kellaajal, sest kui ma lõpuks end sinna tiirutasin oli jälle aeg omasoodu liikunud, ning üllatus üllatus ega seal ka erilist motellivalikut ei olnud. Lõpuks üks, mida tähele panin siiski leidus. Ega see muidugi ei üllatanud, et ka üsna kirves hind sellel oli. Edaspidi tuleks vähe targem ikkagi olla ja end kuhugi interstate äärde ööseks sättida nagu see ka mingi uudis oleks olnud. Ei tea kus mõtted ringi lendasid. Aga noh läks nii nagu läks ning sai siis värvilõhnalisels toas hommikut ootama jäädud.
Hommik tuli paratamatusena, ning peale vähest molutamist end ka teele sätitud, ning CA1 võis minu jaoks alata. Väike selgitusmida siis CA1 higway endast kujutab. See on Californias tee, mis viib LAst San Fransiscosse (ehk Frisco´sse) ja seda siis mööda rannikut ning pidi täiega nauditavat sõitu lubama. LA ja Frisco vahle on ca 380 miili, kuid võib arvata et mööda CA1te tuleb neid miile üle 400ja mis teeb siis rohkem kui 600 kilomeetrit. Pole paha ühe päeva jaoks.
Esimesed 100-150 miili oli vahelduva eduga rannikul või vähe kaugemal.Ilus oli ikkagi. Vahepeal Oxnardis õnnestus mul ka pisut mõttetult tiirutada enne kui jälle õige tee üles leidsin aga see oli tühi tähi. Sai nähtud, et aprilli lõpus käis Californias usin saagikoristus, maasikad :D.
Santa Barbarast sai sõna otseses mõttes sajaga läbi mindud, kuna ei viitsinud highwaylt maha keerata. Samuti ei pakkunud huvi ka Santa Maria. Tee kulges iis vahelduva eduga rannikul ja mägede vahel.
Aa, vahepeal meenus üks seik kui hommikul tanklast läbi sõitsin. Kui parasjagu tanklas voolikutega sebisin kargas üks tüüp ligi, kelle auto kõrval tankuri küljes rippus ja kukkus pärima, kas ma suitsetan. Pagan, mis see sinu asi on mõtlesin mina. Natuke blah blahi kah käis sinna juurde. Alles hiljem jõudis kohale et ju oli küsimus mitte suitsetamises vaid “suitsetamises”. No mis sa ikka teed kui oled maalt ja hobusega :D ja juhtmed hommikuselt keerdus.
Nii ma sel teel kulgesin. Vanem generatsioon chillis tee ääres olles oma autosuvila teeäärde parkinud ning nautis tuulist, päikesepaistelist kuid mitte eriti sooja ilma. Surfarid kasutasi olemasolevat lainet päris mitmes kohas ning oli muidu tore vaatepilt kuni peale San Luis Obispot läks elu alles tõeliselt huvitavaks. Järgmised 100+ miili oli tõeline lõbu ses tee hakkas kulgema mööda mäekülge üles alla samal ajal kui teisele poole jäi ookean. Tõeliselt ilus vaatepilt rääkimata sõidumõnust mida see sut käänuline tõusude ja langustega tee pakkus. Igatahes soe soovitus, kui olete seal kandis kas Friscos või LA-s siis hankige auto ja kulutage see paar päeva sellel teel, kahetsema ei pea.
Mingi hetk hakkas muidugi punane tuluke särama, see mis näitab kütuse taset paagis ja mul polnud muidugi õrna aimugi kaua veel seda teed läbida tuleb enne kui mõni tankla silma jääb. Mingi kogus aega hiljem oli minu suureks rõõmuks üks külake teepeal kus ka tankla oli aga õuduseks oli muidugi ka hind vastav. 3,7 dollarit per gallon. Turvalisuse mõttes sai ikka mõned gallonid ikkagi paaki juurde lastud. Nagu hiljem selgus oli see muidugi vähe kiirustatud otsus sest miski 30-40 miili hiljem olid hinnad normaliseerunud.
Aga külake ise oli Ben Suri nime kandev ilus kohake kus ka mõned motellid olid ilusate vaadetega ookeanile. Sai seal pisut aega parajaks tehtud lihtsalt ringi kolades enne kui sai jälle liikuma hakatud.
Varsti jõudsin kohta nimega Monterey, millest kah suurt mälestust ei jäänud peale selle et paak sai jälle kraeni täis tangitud. Samuti hakkas päike oma tööpäeva järjekordselt lõpetama ning seega oli varsti aeg ka mõne vähe aktiivsema liiklusega tee suunas võtta ja mõni öömaja leida. Kuna San Jose ning seega ka San Fransisco enam kaugel polnud siis varsti olingi suuna San Jose poole võtnud. Imelikul kombel suutsin end San Josest mööda vangerdada ja öömaja leida hoopis Fremonti kandis leida. Ei midagi erilist aga hind oli seekord väga normaalne.
Hommikul panin mööda 680 maanteed pidi minema, et siis 880 peale jõuda ning lõpuks mööda San Mateo nimelist silda San Fransiscole lähemale jõudsin. Enne seda aga oli teepeal näha kohutaval hulgal tuulikuid, mis siis rohelist elektrit toodavad. Võib vist julgeti öelda et neid oli seal tuhandeid.
Nii lõpuks siis terendas San Fransisco, millesse sisenemise eest nõuti neli dollarit. Raha koguti sillale sõidul. Oleks ka muidugi tasuta saanud kui San Jose poole rohkem tagasi oleksin läinud aga see vist oleks mõttetu tiirutamine olnud . Nii sild ületatud (imelik et sellist veel siiani pole Saaremaale valmis ehitatud, ainult juttu aetakse sel teemal), mis kaunikesti pikk oli nig varsti oligi Frisco käeulatuses.
Sai pisut tiirutatud siin seal kuni lõpusk leidsin tee Golden Gate Park´i. Iseenesest see nagu suurt midagi polneks olnud aga viga selles, et SF-is paljudel tänavatel vasak pööre keelatud. Seega selleks, et vasakule pöörata tuleb teha 3 parempööret, et end õigest kohast leida.
Enne parki jõudmist aga tuleks märkida, et SF võlus kohe. Seal linnas on miski see, mis mulle meeldib ja ju oli ka linna arhitektuur teistmoodi kui senistes linnades, kus olin viibinud. Nii, et väike lisatiirutamine andis asjale hoopis lisapunkte.
Kui siis lõpuks GGP parkimismajas autost lõpuks välja sain ning ka ringi vaadatud, mis ümbruses on otsustasin pisut ka pargi juurde kuuluvas Japane Tea Park´is natuke jalga puhata. Peab ütlema, et see oli üks ütlemata tore koht kus lihtsalt olla, väike tee juua ning lihtsalt sealset ilu nautida.
Väike märkus kui seal teemajas tellimust esitada. Kummaline komme on seal, vähemalt väljariputatud info alusel. Kui tellimus esitatakse kuuele või enamale tellimusele korrraga siis võivad nad arvele lisada 18% service tax´i. Ehk siis kavalam on lihtsalt väiksemaid tellimusi esitada.
Kuna ilm polnud just soojemate killast ja suht tuuline siis see väike pargike andis kenasti tuulevarju ning võib kindel olla, et kui SF-is on palav, siis vähemalt see park annab ka kõrvetava päikese puhul mõnusat leevendust. Noo jah, selle eest tuleb muidugi 5USD per face suurune summa lovutada. Aga see rohkem nagu pisiasi.
Loomulikult sai ka pargis ringi vaadatud ja ega midagi paha öelda ei saa. Ilus, aga seda peab ise nägema ja ma ei vaeva selle kirjeldamisega eriti end kah. Pole seda va victorhugoolikku detailideni laskuvat kirjelduseoskust.:D
Edasi arvasin oma lolli peaga, et kuna tegu GG areaga siis ehk kuskilt sealt saab ka sellest sillast mõne ilusa pildi aga ei, vähemalt ei viitsinud ma nii palju jalavaeva näha, et sillani välja kõndida. Selle asemel tiirutasin pisut veel puude vahel ringi ja kobisin auto juurde tagasi, et hoopis linnapeal ringi sõita.
Saigi pisut linna peal lõbutsetud. Eriti tore oli kui “künka”otsast sai alla tuldud ja “rohelisse lainesse” satutud ning see oli siis nagu filmis. Palju ei puudunud, et rattad oleks maast lahti saanud :). Igatahes fun oli. Sedasi tiirutasin end lõpuks mingi kohani, kus ka Alcatraz ilusasti näha oli. Pealegi sai priilt parkimist kah nii, et järgmine tunnike oli jälle tegevust täis.
Avastasin sealt ka mingi imeliku aparaadi, mis lähemal uurimisel selgus olevat GG silla mõõdik (kui sedasi tohib nimetada). Selgitusest sai lugeda kuidas silla kuju muutub vastavalt temperatuurile , et siis kuumaga läheb sild lohku ja külmaga muhku. Sel päeval aga oli asi nullis, ehk siis oma normaalse kujuga :).Pisut kolamist veel vanade sadama hoonete vahel ning siis leidsin, et aeg vist liikuma kah hakata, kuigi eriti just ei tahtnud seda teha. Liiga ilus oli olla.
Kuna aga aeg ikkagi kiirustas tagant siis sai suund ikkagi linnast välja võetud ja seda siis GG silla poolt. Linnast väljumise tasu ei võetud ning erinevalt linnapoolsest küljest oli peale silla ületust ilus platsike kus sai kiirpeatus tehtud ning sillast ka vähe kobedam pilt tehtud. Nii, et SF poolel pole mõtet eriti punnitada pildistamisega kui teisel pool on selleks võimalus kenasti olemas.
Edasine teekond läks mööda 101 maanteed kuni keerasin 37dale maanteele ning sealt edasi I80le. Ehk sellele samale maanteele mida mööda ma Denverist Chicago poole sõites juba olin kasutanud. Ainult seekord siis sama maante algusest. Ega mul muud plaani polnud kui et öö pean veetma Reno´s kuna järgmine päev tõotas tulla pikk (sellest edaspidi) ning see määras ka tempo. Ehk ilma kõrvalpõigeteta mööda freewayd minek sirgelt läbi Sacramento Reno´ni välja, mis kokkuvõttes tegi 200+ miili midagi. Kui juba pimedaks oli läinud siis muidugi läks asi jälle huvitavamaks, kuna tänu teetöödele suunati liiklus kuhugi kõrvalteele, mida kahjuks tuli läbida pimedas. Aga tundus see vägagi ilus ja huvitav kant olevat. Eks kunagi peaks rahulikumalt seda piirkonda uurima. Enne Reno´d läks asi veel huvitavamaks sest tuli seda mägedes turnimist ette ning ka kerge lumesadu andis endast märku, mis vist ka suht norm kuna kõrgust oli üle kolme kilomeetri.
Lääne pool kus rohkem mägedes turnimist on asulate/linnade siltide juures ka kõrgus antud või siis mõne kõrgema koha juurde on lisatud ka kõrgust tähistav silt, mis iseenesest teeb asja huvitavamaks.
Nii ma siis kulgesin kuni ühel hetkel olin Nevadas ning varsti ka Renos, mis suht koht kohe state line ääres asub.