02 Teele

Teele
Nii siis. Seitsmenda aprilli hommikul kell neli hommikul lahkusin ma oma pere lahkel nõusolekul (tänud neile ) kodus ning Raineri sõbralikul kaasabil Tallinna poole, et siis 6:40 lennuga Copenaganisse laekuda. Hoolimata sellest, et olin nii Tallinn Copenhagen kui ka Copenhagen London lennule istekohad paika pannud ei õnnestunud mul neid kohti mingil segastel asjaoludel kui ka lennujaama töötaja kaasabil saada. Läks kuidas läks aga Londonisse jõudsin.
Tegelikult peab ära märkima ennetavalt, et Tallinna lennujaam oli esimene ja viimane normaalne lennujaam kogu minu viie lennulise maratoni käigus sest nii suitsuruum kui ka tasuta internet on selles kohas olemas. Ülejaanud lennujaamades kus viibida õnnestus olid mõlemad teenused välistatud. Kõige rohkem ärritas Kastrup kus veel eelmine aasta oli suitsuruum olemas kuid nüüdseks laiutab seal „Silent room“.
Tänapäevase inimesena olin endale varunud ka Esigareti aga see on hetkel veel suhteliselt kosmosetehnoloogia paljudele kaasa arvatud kõikvõimalike teenindava personali jaoks nii et suht raske oli neile selgeks teha, et see mida nad näevad pole suits vaid veeaur ja peale selle pole see ümbritsevale faunale ja floorale kahjulik, pealegi üsna lõhnavaba kah veel. Estonian Airi arvamust asjast võite sealsest foorumist lugeda.
Sedasi siis, 6:40 lahkus EA lennuk Tallinast, et siis 7:20 (nüüd ja edaspidi on kõik ajad antud kohaliku aja järgi) Copenhagenis olla. Enne lennukile ronimist oli rõõm kohtuda Kai´ga, kes nädal varem oli mulle sõnumdanud Orlandost ja nüüd juba Pariisi poole teel oli. Tänud selle 10 USD eest, see on kindlasti juba heategevaks otstarbeks ära kasutatud.
Nii nagu varem mainitud siis Copenhagenis aitas aega parajaks teha Yvette (üks kodustatud taanlane) nii, et kuni kella 12ni, mil lend Londonisse väljus väga igav ei olnudki. Pealegi sai lennujaama hoonest väljudes ka oma pahele, ehk siis suitsetamisele oma aeg pühendatud.
Lend Londonisse kulges kah nii nagu pidi, pinginaabriteks sain mingi vanema paarikese tumedanahalisi, kelledest meespool meenutas mulle filmist Crossroads peategelast, vanameest, kes teab bluesist kõike. Pärima ei hakanud kui palju ta sellega kursis on aga läänepoolkera päritolu olid nad küll.
Kell 13 olime kenasti Heatrow kolmandama terminali ääres seisma jäänud ning ega muud midagi kui pagass ära oodata ja siis edasi viiendasse terminali kihutada. Enne aga kui seda tegema sai asutud tormasin õue ja esimene asi mis tunda oli oli mõnusat kevadet ja suurlinna lähedust ning see oli kaunis mõnus tunne. Nii, pagas käes ja suund viiendasse terminali võetud ja oh imet, see viies terminal üllatas ebameeldivalt. Muidu uus ja uhke kuid süsteem on neil küll imelik. Eelmisel õhtul online chek inni tehes oli teade, et pagasi drop in algab kella 16:30st, salamisi arvasin, et ehk õnnestub varem ära sokutada või siis miskit pagasihoidlat kasutada, et siis linnapeale laiama minna aga ei. Pagasit enne näha ei tahetud kui eelpool mainitud aeg ning miskit pagasihoidlat kah ei suutnud tuvastada. Küll aga jäi selline teenus silma kolmandas terminalis. Seega, palju õnne ei mingit linna tuuri. Egas muud kui kolasin lennujaama risti põiki läbi ja enamuse ajst veetsin värskes õhus viibides.
Nii see aeg veeres kuni pagasist lahti sain, kuid siis oli aeg ka juba piisavalt hiline, et kuhugi enam minna. Seega sai veel värsket aga tuulist õhku nauditud kuni viimaks vedasinend läbi turvakontrolli ning suundusin vajalikku gate'i otsima.
Mis aga Heatrows ära sai nähtud oli see va kõikse suurem reisijate veoks tehtud lennuk. Oli ikka vägev küll. Umbes sama efekti andis kui panna B737 ja B747 kõrvuti ja siis B747 ja A380 kõrvuti. Mis imeväel see õhus püsib on üks suur küsimus.
Nii, lõpuks sai siis B767 pardale ronitud ja kohe kukkus pinginaaber mindära rääkima, et kas ma ei tahaks tema kaaslasega kohta vahetada. Kuna minul oli bronnitud akna alune koht ja vastu pakuti keskmise rea kohta siis loobusin pakutud tehingust viisakalt. Palju aega ei läinud kui agar stjuuardess saabus uue tehinguga.Seekord sai saia vastu ning vahetasin oma 30K koha 35A vastu, mõlemad akna all nii et vahet polnud kummas ääres see on.Tegel oli nii või teisiti plaanis kogu lend maha magada, mis peaaegu ka õnnestus.BA kiituseks peab ütlema, et turismiklassi istmevahed on kõll piisavad et seal mõnusalt ära elada see 8 tundi, mida see üle atlandi lend võttis.
Lend ise oli mõnus, sai endale mõnusa pesa tehtud ning kuna ei viitsinud miskit filmi või muud pildimaterjali vaadata otsisin endale muusika ning leidisin väga hea BB Kingi plaadi, mida ma siis nii ärkvel kui magades kuulasin. Lõpuks kui Newarki hakkasime jõudma selgus, et kohavahetusega olin kenasti kasudega tehingu teinud, kuna sai tuledesäras New York ära nähtud ja see oli päris muljetavaldav pilt. Ah jaa, BA söötis kah päris korralikult ning ka õlu oli vabalt saadaval midama muidugi ära kasutasin, viisakuse piirides.
Umbes täpselt kell 22:30 olime Newarki B terminalis ning sai oodatud piiriületust. Vajalikud paberid olid lennu ajal täidetud nii, et suurt miskit ei toimunud, välja arvatud see, et minu sõrmejäljed ja silma vikerkest on talletatud nüüd USA andmebaasidesse.
See protseduur läbi ning voilaa, tere tulemast USAsse. Tegelikult oli veel üks üritus ees ootamas ja see oli seotud pagasiga. Kuna aga antud paber oli täidetud et muhvigi kaasa ei vea siis tollitöötaja saatis mu sirgelt rohelisse koridori, ehk siis tegelikult sain nüüd lõpuks ka ametlikult USA pinnale.
Järjekordselt sai sirgelt hoonest väljutud kuid enne seda ka väike üllatus. Nimelt esimest korda taheti käru kasutamise eest raha, 3 USD-d. Ja see oli ametlik taks, püüdsinküll ühe käru nii sama hankida ehk valest otsast läheneda ja see peaaegu õnnestuski kui üks kohalik hakkas seletama, et ei sedasi ikka asjad ei käi, et tuleb ikka teiselt poolt see käru võtta. Sealt poolt aga muidu ei saanud kui tuli need 3 koahlikku tugrikut loovutada. Ainuke koht kus veel kärude eest raha on tahetud saada on Egiptus aga seal rohkem nagu kohalike „ärimeeste“ lõbu see olnud ning hinnad seega kõikuvad.
Nii, sain siis lennujaamast välja, et siis ameerika õhku hingata. Polnud väga vigagi.Lisaks sai paar pilti moblaga tehtud ning kodumaale saadetud, et ikak kinnitus oleks kuhu ma siiski läksin :)
Edasine teema oli siis see, et vaja terminali vahetada kuna Chicago lend läks teisest terminalist. Bs olin vaja Asse liikuda.Selleks oli võimalus jala minna või siis terminalide vahelist transporti kasutada. Valisin teise võimaluse, kuna olin liiga laisk keskõiseks jalutuskäiguks. Pealegi oli selleks hetkeks minu reis kestnud pea 26 tundi.
Jõudnud A terminali lootsin oma kompsust lahti saada aga jälle ebaõnn, tegu sisemaiste lendude terminaliga ning need hakkavad alles hommikul pihta seega kogu check in magas. Ainult mingi võimalus oli et osadel kompaniidel sai teha ise checkini ära kuigi pagasist ka siis lahti poleks saanud. Eks siis unelesin ka kolasin seal A terminalsi ringi ja suht mõttetu koht sellisel õisel ajal.
Aga see eest sai ka kohalikku umbkeelsust proovitud. Nimelt tahtsin Wcd külastada sel hetkel kui uksel jahmerdas üks latiino tädi kes siis omas keeles aga mulle tundmatus dialektis midagi seletama kukkus ning edasiliikumist takistas.Nii, et samu asju kuid teises kastmes saab ka teiselpool maakera kogeda nagu ka Eestis.
Ok aeg läks ja check inni aeg lähenes ühes sellega ka hakkas lennujaama rahvast siginema.Agaenne seda oli kapaar suhtlust tumedama rahvusega, üks pakkus miskit müügiks jateine tuli kurtmaet tal miski 6 taala millestki puudus. Mõlemad said tõrjutud teemaga, kas kaardimaksega ei saaks asja lahendada.
Nii, check in algas 4:15 ja selleks ajaks oli Unitedi deski juurde juba üksjagu rahvast kogunenud, kes siis kõik moodustasid paraja saba. Moraalselt oli mul õigus küll esimene olla aga laiskus ei lubanud end ette otsa sättida.Aga õiglus pääses võidule kunatuleb suhelda inimestega. Check in seal käis iseteeninduse vormis aga mina ei tahtnud hakata ise masinaid näppida ja tulitasin personali kes seal abistavaks käeks oli ja kuigi järjekorras olles olin ehk 30-40 kohal olin ma esimene, kes checkini edukalt läbis. Muideks United võttis pagasi lennutamise eest 15 taala, ehk siis Newark-Chicago-Denver. Huvitav, miks see „odav“ Baltic Air küsib pea 2 korda rohkem ehk siis 290 eeku sama teenuse eest ja pea poole lühema maa eest. Küsimus õhus.
Varsti siis sai jälel turvakontroll läbitud, mis hakkas juba rutiiniks muutuma ning vajalik gate leitud sättisin end ootele. Pagan jube uni tuli peale seal istudes. Kuidagi sai siiski vastupeetud ning unele läksin siiski lennukis olles. Muide United Airlines kasutab kah samasüsteemi nagu Easyjet kus lennukisse pääseb mingi järjekorra alusel ehk siis mingit tsüklitega. Chicagosse minnes olin kolmadas laines. Egas muud kui kahe tunni pärast Chicagos.
Tegelikult sai Chicagos oldud vähe varemgi, ju olid siis kõrgustes sobivad tuuled, et kiiremini kohale lennutati. Ja järjekordselt kihutasin peale maandumist lenujaamahoonest välja. Umm, see oli juba pisut teine maailm. Pilvitu taevas, hommikupäike lõõskas täiega, pagan jube hea tunne oli.
Veel parem oli aga see, et seekordne lendude vaheline aeg oli suht lühike, ainult tund nelikümmend varasemate 5-7 tunniste ootamiste juures.
Tagasi lennujaama ning turvatsooni jõudmisel sai üks latiinost turvakas õnnelikuks tehtud, kuna ma olin esimene eestlane, keda tema oma karjääri jooksult kontrollinud oli. Aga see tühi tähi. Nüüd vaja leida õige gate jällegi ja see võttis kaunikesti aega kuna tuli läbida nii maapealseid galeriisid kui maaaluseid tunneleid, kuid lõpuks kohal ma olin.
Edasi läks juba kiiremini. Lennukisse ja minema. Seekord siis jölle B767 pardal kus oli põris huvitav vaatepilt business klassist, mida oli veel 2 erinevat varianti. Päris ülbe nägi välja.
Seekord oli pinginaabriks üks ehitusettevõtja Coloradost, peaksin kaarti uurima, et tema asukoht täpsemalt välja öelda kuid tegemist oli igati laheda tegelasega. Ütles, millist raadiokanalit kuulata, et kuulda pilootide ja lennujuhtimiskeskuse omavahelist sidet. Päris huvitav oli. Piloodid olid tublid ja tegi seda, mida neile ette öeldi :D. Bob, nii oli selle tegelase nimi suvatses jutustada oma tegemistest. Peamiselt tegutsevat ta poodide ehitamisega Californias sama oli ta ka maaga äritsedes endale naabriks saanud Joe Cocker´i, mis muidugi päris huvitav. Igatahes sain tema kontakti, ning kui millalgi LA kandis olen siis võin temaga ehk isegi veel kohtuda.
Vot sedasi mul see reis kulges. Denverisse jõudes oli eimene asi hotelli jõuda ning suurim soov oli vee alla saada sest ca 40 tundi lennukites ja lennujaamades olemine on kaunikesti väsitav aga mitte tappev. Igatahes hotelli ma jõudsin, vett sain ning pisut puhata kah. Edasi aga läks teekond auto müüja juurde.