Friday, April 17, 2009

03 Auto



Auto
Peale mõningast vedelemist hotellis, sai suund võetud auto müüja juurde. Diileriks Saturn North nimeline firma kus siis minu väljavalitu ootas.
Kuna hotell asus suht koht seal piirkonnas kus ka lennujaam, ja kandis nime Aurora siis auto asus sisuliselt läbi linna või ümber linna (linn on siis Denver)koahas nimega Federal Hights. Hotellitöötajate meeldival kaasabil sai leitud nirmaalne lahendus sinna jõudmiseks (takso plus buss) ja aega kulus pea paar tundi selleks. Ega ma täpselt aega ei võtnud aga midagi sinna kanti.
Kui kohale jõudsin ja väljas suitsu tegin ning eksponaate niisama vahtisin kargas ei kusagilt välja üliaktiivne naisterahvast müüja kes lahkesti oma abi pakkus. Uurisin siis temalt kas keegi Jamesi nimelin tegelane kah neil seal on, pidi olema küll ja tormas minema Jamesi otsima. Mõne hetke pärast laekus ta tagasi tetega, et James kohe kohe tuleb ning kuidas ta siis kasulk saab olla sel ajal.
Tegin sisi juttu, et neil seal üks 79 aasta Caddy peaks olema, mille peale mind siis auto juurde juhatati. Umm oli ikke lahe asi küll. 30ne aastase isendi kohta nägi teine ikka väga hea välja kroom puha säras ja värv sädeles päikese käes. Mul võttis tati igatahes ripakile.
Mõne aja pärast laekus ka James, kes ikka oli üllatunud et mingi tegelane, sisuliselt teiselt planeedilt, kellega ta meili teel suhelnud oli vedas end kohale.
Natuke muidujuttu ja siis sain võtmed pihku ning proovisõidule. Ohh nägu venis naerule igatahes kui V8 müdin mõnusalt kõrva paitas ning kui pehmelt peaaegu kaks tonni ehedat rauda liikvele läks. Tiirutasin siis seal läheduses miski pool tundi ja siis asja juurde.
Kõige pealt sai hind üle räägitud ning kuna auto oli augustist müügis siis tegin uue pakkumise, mis erines meili teel kokkulepitust. Meilis miski poolteist kuud varem sain 3K usd plus kohalik maks ja handling hinnaks mis tuli kuhugi 3,7K usd kanti. Nüüd sai asi kokku lepitud tõpselt 3,5 K peale mis siis pidi sisaldama kõike mida vaja. Peale seda aga läks asi keemiaks kätte. nii neile kui minule. Ju polnud nad varem midagi sellist teinud, et väljsmaalane neilt midagi ostab ja siis hakkasid leiutama. Küll üht pidi ja teist pidi nii, et vahepeal kippus mul järg käest kaduma. Ju siis kellelgi seal majas kogemust polnud (eks vist kuskil ida kaldal on asi vähe lihtsam võib olla) ning püüti käigu pealt midagi välja nuputada.
Igatahes ei uskunud et asi nii segane võib olla, kuid kui lõpuks lahenes ka aadressi küsimus, siin kohal tuli abiks üks netitutvus, ning aadressiks sai üks koht nimega Trinidad, mis asub kuskil Colorado ja New Mexico piiril siis sai ka paberid tehtud.
Järgmine teema oli kindlustuse küsimus. Ka siin oli mingi ime loogika abiks kuid lõpuks suvatses üks kindlustusfirma teha kolmekuulise lepingu ja tahtis selle eest saada 151 kohalikku tugrikut, mis meie mõistes paras kirves kuid USA mõistes isegi odavam kui kohalikele tehtav, sest kohalikud võivad maksta ka miski 100 taala kanti kuu. Nii, et päris hästi saadud. Kuna aga nii ajutine number kui ka kindlustus pidi alles järgmine päev lõplikult korda saama siis põhimõtteliselt läksin tuldud teed tagasi. Auto jäi sinna kuna polnud tahtmist liigseid riske võtta.
Tagasiteel olin ka paras kapsas, sest väsimus tahtis ära tappa kuid sellest hoolimata kolasin pisut Denveri kesklinnas ringi, ega sealt suurt miskit vaadata polnudki, mõned kõrged majad ja muu oli nagu oli. Võibolla oli ka emotsionaalene karikas juba üle loksumas igatahes erilist muljet Denver ei jätnud. Kesklinnas komistasin ka Hard Rock Cafe otsa, mis tuletas meelde, et viimane söömaaeg oli kuskil Atlandi kohal ning otsustasin ühe burgsi seal ära manustada. Aga ei õnnestunud seegi päriselt lihtsalt isu polnud. Pool Hickory BBQst sai küll kuidagi ära mäletsetud.
Edasi oli asi lihtne, hotelli ja silm kinni.
Järgmisel päeva kekpaiku võtsin suuna uuesti diileri poole ja pärast mõningast mõttetut või mõtekat sebimist veeresin autoga minema sealt.
Remargi korras olgu märgitud et vähemalt paar ameeriklast on nüüd rohkem kes Eestist midagi teavad, kui muud mitte siis vähemalt asukohta.
Nii, teema oli siis järgmine, kuidas Denverist minema saada. Ega mul kaarti polnud mingist navist rääkimata aga mõningased juhtnöörid olid, millede tulemusel pidin siis I76 peale saama. Alustuseks õnnestus ikka päris pikalt tiirelda kuskil mujal enne kui õige suun kätte saadud ning seega suund Chicago poole võetud.
Kuna aga väsimus ikkagi tahtis ära tappa siis väga kaugele linnast ei jõudnudki vaid maandusin suvalises Inn-is mida kohalike highwayde ääres piisavalt on.
Järgmisel päeval, enne kui minema jõudsin hakata sain kõne Jamesilt ja võtsin suuna uuesti Denverisse. Minu rõõmuks sain miski pea 50 taala tagasi seoses maksudega. Teema, kui õigesti aru sain oli siis selles, et eelpool mainitud asum ei oma mingit nn city taxi enam ja selle osa rahast sain tagasi. Diiler põhimõtteliselt kotas selle sest oleks nad targemad olnud maksu küsimuses siis saanuksid nad selle raha endale. Aga mis läinud see läinud. Üks uudis tuli veel. Nimelt on mingi teoreetilin võimalus, et ehtsad, mitte paberist numbrimärgid ka kunagi sinna Trinidadi laekuvad eks näis kas need ka kätte saab. Esialgne plaan küll sinna kanti ei vii. Lähim koht vist peaks olema Santa Fe kui kunagi sinna jõuan.Ja üks halb uudis kah veel, kuigi oli plaanis, et teeks endale kohaliku juhiloa (vahepeal tundus et nii saaks paberimajanduse kiiremini tehtud) siis see teema langes ära kuna üks kohalik DMV (meie ARKi analoog) leidis, et kuna mul viisat pole ja see roheline lipakas passivahel kannab märget CT siis sellega ikka ei saa küll, põhjendused jäid suht segaseks aga ega see asja ei muudakski.
Edasi läks juba lihtsamalt jälle Denverist minema ning Chicago ootamas.
Ah jaa kuigi see Denver suht koht oli ja polnud ka aga see vaade, mis lääne poole avanes oli ikka vägev kui kogu silmapiiri ulatuses on mäed, osad lumised osad mitte nii väga.

No comments:

Post a Comment