Colorado-Nebraska-Iowa-Illinois.
Nii ma siis rajale läksin, ees ootamas miski 1000+ miili ja teadmatus kuidas auto, mis päris pikalt seisnud reageerib. Lisaks veel see, et vaja harjuda USA liiklusega, millest mul suuremat aimugi polnud. Mõningad põhilised erinevused muidugi olid teada aga võõras teema ikkagi.
Nii esimesed miilid võetud ja hakkas juba minema. Kuigi ka päev varem sai sõidetud hakkas tunne alles täna tekkima. Ja see oli päris mõnus. Higway on muidugi kaunis igav koht eriti kui maastik on silmapiirini lame ning ees ainult lõputu sirge. Huvitavam osa oli sellest ainult see, et õppida kohalikke kombeid tundma. Kuidas ja milla rida vahetada ja muu haakuv teema. Polnud hullu hoia silmad lahti ja vaata kuidas teised teevad ja asi edeneb. Päris kõiki kom
beid ma siiski omaks ei võtnud. Kui kiirus oli antud 75 ( nüüd ja edaspidi vahemaad ja kiirused on antud miilides või miili tunnis, kirvega jamadest tuleks vastav näit 1,6 korrutada) siis sellega püüdsin ka sõita kuid kohalikud panid sinna julgelt +10 ja enamgi veel otsa. Kohalikke miilitsaid, keda just tihit pole tänase päevani näinud see ei paistnud häirivat. Vahel ikka oli mõni auto rajalt maha võetud aga ju see tegeles millegi äkilisemaga või oli kiirus siis märgatavalt üldiselt voolust suurem.
Ega siin teel kuni Chicagoni suurt miskit ei juhtunudki. Kui Nebraskasse jõudsin siis tegin osariigi piiril pilti kah, et näe kus olen. Varsti selgus, et läänest tulles peaks holema osariigi piiril ka hoiatus, et gaasimaski omamine on soovituslik sest mõned farmid, mis tee ääres olid tahtsid oma haisuga lihtsalt ära tappa.
Üks fenomen veel. Miskipärast kogu Nebraska aja ei olnud ei Tele2 ega EMT võimelised roaminguks, telefon kõlbas sel ajal ainult 911 kõnedeks.
Õhtul jõudsin kohta nimega Kearnby. Võtsin toa mingis Inn-is suht kirves, miski 70+ taala aga no ei viitsinud tiirelda. Seal oli ka väga lahe situatsioon. Avastasin motelli kõrval oleva mingi burgriputka nagu neid seal igal pool on ja et üks auto on ka drive-in-is. No seadsin sammud sinna ja tahtsin tellimuse teha. Aga vot naisterahvas teisel pool klaasi selettas, et ei tema jalakäijaid ei teeninda. Püüdsin küll seletada, et näe auto on siit ca 30 jardi eemal seisab seal aga ei, ei mõjunud. Ütlesin et koomiline asi küll aga lõpuks võtsin auto sõitsin ümber selle krdi putka esitasin tellimuse ühele burgerile ja siis sinna kus enne juttu sai aetud. Nüüd oli mooril nägu nalja täis küll ja seletas juurde, et neil seal on röövimisi ette tulnud ja seegga põhjus miks asjad nii on. Aga noh mis teha läks nagu läks. Mina sain oma burgsi tema raha.
Edasi tuli hunnik miile kiirteel ja siis Iowa, millal see hakkas ei pannud tähele, igatahes Omaha jäi kuhugi paremale poole aga ei pakkunud huvi.Kuskil piiril oli suur kaubanduslinnak, kus sai Wal Marti külastatud. Peale seda tekkis jälle igavikuline küsimus meie s.t. Eesti hindade üle. Kas teksad mis siin maksavad ca 180 krooni peavad meil kindlasti miski 900-1000 maksma jne.
Edasi teele ja õhtuks olin suht Illinoisi lähedal. Illinois´i sisenemine oli Mississipi jõge ületaval sillal, seega jäi pilt tegemata aga korraks keerasin teelt maha, et ikka mõni pilt vormistada. Kahjuks oli jõe äär maju täis kuid siis oli mingi kämping kuhu keerasin. Tegi
n selle territooriumilt paar pilti ja teele edasi. Õhtul siis jälle miski motell ja hommikul jälle teele. Kuna koht kus olin omas väidetavalt ka WIFIt siis minu tuba asus kuskil selle äärealadel ning oli kaunis tüütu mingit hotelli leida. Jätsin asja poolikuks ja arvasin end nii kõva mees olevat, et küll miskit lambist ikka leian. Hommikul siis teele Chicagao poole, jäänud oli alla viiekümne miili ning kiirteel ei võta see just palju aega.
Oh seda rõõmu kui lõpuks Sears Tower paistma hakkas ja ikka kindlust andis et ikka õigel teel olen. Võtsin teadlikult suuna Michigani järve poole ja seiklesin selles esmapilgul hullumeelses liikluses. Võimalik, et tegin valesti, sest tiirutasin pea viis tundi lõpuks linnavahel. Alguses järvepoolses küljes aga nii lambist ei jäänud ühtki sobivat hotelli silma. Lõpuks olin end teab kuhu keerutanud ning hakkas vaikselt ära tüütama.Aga vähemalt ilma oli ilus ning järv oli päikesekäes väga ilusat värvi, selline rohkea tooniga.
Kuna tiirutamine tüütas otsustasin end õhtuks kuhugi linna kõrvale ankrusse visata, et siis sobiv hotell linnas ikkagai leida. Mõtlesin, et sätin end tagasi I80-ne kanti ja hakkasin siis sinna poole suunduma. Loomulikult tegin paar vale liigutust ning sattusin sellisesse kohta kus inimesed oli väga tumedad, et mitte öelda mustad. Heledamat tooni polnud üldse näha. Kuna meeles veel mõlkus Denverist saadud kogemus, et mustal tegelasel läheb Caddyt nähes veri vemmeldama siis ei viitsinud nendega seal seletama hakata. Eks keerasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Jõudsin siis jälle linnast alguse saavale kiirteele kuid kuna kütusenäidik hakkas kah juba vasakule üpoole ära vajuma siis pidin ikka mingi tankla leidma. Kuskilt keerasin jälle kiirteelt maha ja olin jälle väga tumedas kandis ots ümber ja tagasi. Tiirutasin siis pisut veel ja oh üllatust kui ühel hetkel vaatas vastu silt Welcome to Indiana. No tore, siia küll plaanis tulla ei olnud aga noh kui juba siis juba. Peatusin mingis tanklas kus „ilm“ jälle heledam paistis. Tegin seal pisut aega parajaks ja uurisin pisut kaarti kah ning peale seda oli juba suht lihtne tee I80 peale leida ning seal suvalises motellis maanduda ning järgmiseks päevaks juba ettevalmistusi teha.
Kuigi Chicago on suur polnud liiklusel seal häda midagi. Eriti tore kui teaks kuhu minna siis oleks vähemalt mingi eesmärk aga ka niisama tiirutamine oli lõpuks kaunis huvitav ning liikluses ikka üksteisega arvestatakse, ning keegi kellestki ikka üle sõitam ei hakka, erinevalt Eestis toimuvast.
Nii ma siis rajale läksin, ees ootamas miski 1000+ miili ja teadmatus kuidas auto, mis päris pikalt seisnud reageerib. Lisaks veel see, et vaja harjuda USA liiklusega, millest mul suuremat aimugi polnud. Mõningad põhilised erinevused muidugi olid teada aga võõras teema ikkagi.
Nii esimesed miilid võetud ja hakkas juba minema. Kuigi ka päev varem sai sõidetud hakkas tunne alles täna tekkima. Ja see oli päris mõnus. Higway on muidugi kaunis igav koht eriti kui maastik on silmapiirini lame ning ees ainult lõputu sirge. Huvitavam osa oli sellest ainult see, et õppida kohalikke kombeid tundma. Kuidas ja milla rida vahetada ja muu haakuv teema. Polnud hullu hoia silmad lahti ja vaata kuidas teised teevad ja asi edeneb. Päris kõiki kom
beid ma siiski omaks ei võtnud. Kui kiirus oli antud 75 ( nüüd ja edaspidi vahemaad ja kiirused on antud miilides või miili tunnis, kirvega jamadest tuleks vastav näit 1,6 korrutada) siis sellega püüdsin ka sõita kuid kohalikud panid sinna julgelt +10 ja enamgi veel otsa. Kohalikke miilitsaid, keda just tihit pole tänase päevani näinud see ei paistnud häirivat. Vahel ikka oli mõni auto rajalt maha võetud aga ju see tegeles millegi äkilisemaga või oli kiirus siis märgatavalt üldiselt voolust suurem.Ega siin teel kuni Chicagoni suurt miskit ei juhtunudki. Kui Nebraskasse jõudsin siis tegin osariigi piiril pilti kah, et näe kus olen. Varsti selgus, et läänest tulles peaks holema osariigi piiril ka hoiatus, et gaasimaski omamine on soovituslik sest mõned farmid, mis tee ääres olid tahtsid oma haisuga lihtsalt ära tappa.
Üks fenomen veel. Miskipärast kogu Nebraska aja ei olnud ei Tele2 ega EMT võimelised roaminguks, telefon kõlbas sel ajal ainult 911 kõnedeks.
Õhtul jõudsin kohta nimega Kearnby. Võtsin toa mingis Inn-is suht kirves, miski 70+ taala aga no ei viitsinud tiirelda. Seal oli ka väga lahe situatsioon. Avastasin motelli kõrval oleva mingi burgriputka nagu neid seal igal pool on ja et üks auto on ka drive-in-is. No seadsin sammud sinna ja tahtsin tellimuse teha. Aga vot naisterahvas teisel pool klaasi selettas, et ei tema jalakäijaid ei teeninda. Püüdsin küll seletada, et näe auto on siit ca 30 jardi eemal seisab seal aga ei, ei mõjunud. Ütlesin et koomiline asi küll aga lõpuks võtsin auto sõitsin ümber selle krdi putka esitasin tellimuse ühele burgerile ja siis sinna kus enne juttu sai aetud. Nüüd oli mooril nägu nalja täis küll ja seletas juurde, et neil seal on röövimisi ette tulnud ja seegga põhjus miks asjad nii on. Aga noh mis teha läks nagu läks. Mina sain oma burgsi tema raha.
Edasi tuli hunnik miile kiirteel ja siis Iowa, millal see hakkas ei pannud tähele, igatahes Omaha jäi kuhugi paremale poole aga ei pakkunud huvi.Kuskil piiril oli suur kaubanduslinnak, kus sai Wal Marti külastatud. Peale seda tekkis jälle igavikuline küsimus meie s.t. Eesti hindade üle. Kas teksad mis siin maksavad ca 180 krooni peavad meil kindlasti miski 900-1000 maksma jne.
Edasi teele ja õhtuks olin suht Illinoisi lähedal. Illinois´i sisenemine oli Mississipi jõge ületaval sillal, seega jäi pilt tegemata aga korraks keerasin teelt maha, et ikka mõni pilt vormistada. Kahjuks oli jõe äär maju täis kuid siis oli mingi kämping kuhu keerasin. Tegi
n selle territooriumilt paar pilti ja teele edasi. Õhtul siis jälle miski motell ja hommikul jälle teele. Kuna koht kus olin omas väidetavalt ka WIFIt siis minu tuba asus kuskil selle äärealadel ning oli kaunis tüütu mingit hotelli leida. Jätsin asja poolikuks ja arvasin end nii kõva mees olevat, et küll miskit lambist ikka leian. Hommikul siis teele Chicagao poole, jäänud oli alla viiekümne miili ning kiirteel ei võta see just palju aega.Oh seda rõõmu kui lõpuks Sears Tower paistma hakkas ja ikka kindlust andis et ikka õigel teel olen. Võtsin teadlikult suuna Michigani järve poole ja seiklesin selles esmapilgul hullumeelses liikluses. Võimalik, et tegin valesti, sest tiirutasin pea viis tundi lõpuks linnavahel. Alguses järvepoolses küljes aga nii lambist ei jäänud ühtki sobivat hotelli silma. Lõpuks olin end teab kuhu keerutanud ning hakkas vaikselt ära tüütama.Aga vähemalt ilma oli ilus ning järv oli päikesekäes väga ilusat värvi, selline rohkea tooniga.
Kuna tiirutamine tüütas otsustasin end õhtuks kuhugi linna kõrvale ankrusse visata, et siis sobiv hotell linnas ikkagai leida. Mõtlesin, et sätin end tagasi I80-ne kanti ja hakkasin siis sinna poole suunduma. Loomulikult tegin paar vale liigutust ning sattusin sellisesse kohta kus inimesed oli väga tumedad, et mitte öelda mustad. Heledamat tooni polnud üldse näha. Kuna meeles veel mõlkus Denverist saadud kogemus, et mustal tegelasel läheb Caddyt nähes veri vemmeldama siis ei viitsinud nendega seal seletama hakata. Eks keerasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Jõudsin siis jälle linnast alguse saavale kiirteele kuid kuna kütusenäidik hakkas kah juba vasakule üpoole ära vajuma siis pidin ikka mingi tankla leidma. Kuskilt keerasin jälle kiirteelt maha ja olin jälle väga tumedas kandis ots ümber ja tagasi. Tiirutasin siis pisut veel ja oh üllatust kui ühel hetkel vaatas vastu silt Welcome to Indiana. No tore, siia küll plaanis tulla ei olnud aga noh kui juba siis juba. Peatusin mingis tanklas kus „ilm“ jälle heledam paistis. Tegin seal pisut aega parajaks ja uurisin pisut kaarti kah ning peale seda oli juba suht lihtne tee I80 peale leida ning seal suvalises motellis maanduda ning järgmiseks päevaks juba ettevalmistusi teha.
Kuigi Chicago on suur polnud liiklusel seal häda midagi. Eriti tore kui teaks kuhu minna siis oleks vähemalt mingi eesmärk aga ka niisama tiirutamine oli lõpuks kaunis huvitav ning liikluses ikka üksteisega arvestatakse, ning keegi kellestki ikka üle sõitam ei hakka, erinevalt Eestis toimuvast.
No comments:
Post a Comment