16 Utah

Utah 02.05.09

Enne kui Utah´sse jõudsin sai korraks ka Arizonas olla, kuna I15 lõikab Arizona loode nurga enne kui tuleb Utah. Aga enne kui see va Arizona vastu tuli oli suht huvitav moment. Nimelt sõidad mööda seda igavat kiirteed süvenenud oma mõtetesse ja siis avastad, et ees on mäed. Nii paremal kui vasakul ja otse ees kah. Loomulikult tekkis küsimus, mis moodi siis nendest mägedest mööda või läbi saab sest ühtki aimatavat lahendust ei paistnud olevat. Vaevalt et üle minema tuleb hakata sest see ei vasta Interstate loogikale. Ümber kah ei sõida, kuna see tähendaks mingit mõttetut ja megapikka ringi järelikult siis peab läbi minema. See viimane vastus oligi õige ainukese vahega, et ma arvasin mingi tunneli seal olevat kuid üsna mägede lähedal olles sai selgeks et seal on selline paras pragu kus kaudu siis kiirtee läks. Päris kena moment oli seal sõita, ütleks et üks lahedamaid lõike kiirteel üldse, sest enamasti on Interstate maanteed kõige igavama vaatega üldse. Ehkki kui meenutada siis mõned momendid I 40 peal ja jällegi Arizonas olid kah suht nauditavad. Aga need on absoluutsed erandid.
Jõudnud siis mägedevahele ja pisut ka edasi siis jõudsingi Arizonasse ning peale miskit paarikümmet miili sai jõutud mormoonide pessa nimega Utah. Veider, aga see ettekujutus Utah´st nagu suht punase maastikuga kohast vastas vähemalt esialgu tõele, sest mäed muutusid punasemaks ning liiv/kruus samuti. Pagan seda teab miks aga nii see oli või vähemalt mulle sedasi tundus.
Üks asi tegi mulle muidugi muret, kui enne tundus, et aega igal pool kolada on rohkem kui küll siis praegu oli seis juba selline, et ega ikka pole küll, ning plaan jõuda vähemalt Salt Lake City´sse jääb seekord ära. Väike lootus muidugi oli aga see tundus suht ulme olevat, sest kuna tahtmine näha Grand Canyon´i oli suurem siis lihtsalt tuleb see tee ette võtta mõni teine kord. Kuigi tol hetkel ma selles päris kindel veel ei olnud ning esialgu oli plaan Grand Canyoni vaadelda põhja poolt ning siis jälle tagasi põhja poole.
Seega sai siis suunda hoitud Washingtoni ning sealt edasi läbi Zioni rahvuspargi kuhugi Kanab´i kanti et sealt juba lõunasse minna ning järgmine hommik kanjonisse jõuda. Ilus plaan oli.
Tegelikkuses läks aga sedasi. Peale Washingtoni (olgu mainitud, et see linnake, millest praegujutt käib, asub Utha´s ) keerasin maanteele number 9, mis siis pidi ming Grand Canyoni´le lähemale viima. Tõenäoliselt oleks ka lühemat teed pidi jõudnud aga see tähendanuks aga suht koht kohe Arizonasse naasmist aga seda ma ei tahtnud.
Nii kulgesin siis vaikselt mööda maanteed kuni enne Zioni parki oli üks väike miniatuurne külake tehtud . Sihuke vesterni stiilis ning päris armas nägi ta sealjuures välja. Edasi juba sai jõutud kohta nimeda Springdale ning nüüd peab mainima, et see oli üks ilusamaid väikelinnasid üldse, mis selel hetkeni nähtud. Kogu ilu seisneb selles, et linna asub justkui kanjonis ning on seetõttu välja venitatud. Läbi linnakese viib siis üks (vist) tänav kuna eriti rohkemaks ruumi ei jagu kuna sisuliselt püstloodis kaljuseinad on mõlemal pool. Ääretult kena koht. Lõbusam moment oli veel see, et bussijaama platsil otsustasid ka ühed loomad (ju mingit sortki kitsed) einet võtta, laskmata end häirida seal liikuvatest inimestest.
Edasi aga tuli juba Zion´i park milesse sisenemise eest nõuti teatavat rahahulka. Nagu seal mail kombeks makstakse auto aga mitte inimeste pealt. Ühtmoodi on see hea kui auto rahvast täis aga üksinda olles tiba kallis ehk. Seekord siis 25 dollarit. Aga samas on seal üks boonus kah juures. Nimelt ei ole need rahvuspargi piletid ühekordsed vaid nädalased, ehk kui sealkandis rohkem tiirutamist siis maksad korra selle raha ära ja võid seal nädalakese sisse välja voorida.
Mida selle Zioni kohta öelda. Kuna läbisin ainult selle mööda maanteed siis juba see absoluutselt ilus vaatepilt. Mida siis veel avastada kui väike matk ette võtta. Igatahes koht kuhu minna kui seal kandis olla. Väike kirss asja juures on veel see, et sinna juurde käib ka väike serpentiin mööda kaljuserva ning ka tunneli läbimine. Vot meeldib kohe see mägedes tiirutamine:).
Kahjuks aga oli aeg jälle sealmaal, kui päike oma tööpäeva lõpetas, nii et viimane lõpp seal oli juba kaunis hämaras liikumine enne kui pargi territooriumilt välja sain.
Edas siis Kanabi poole ja eks sealt edasi siis juba... Seal tegin siis otsuse, et liigun rohkem itta ning unustan ära, et lähen Salt Lake City´sse ning Grand Canyoni lähenen ikkagi lõuna poolt ning kui hästi läheb siis proovin Utah´i kagunurgaga veel tutvust teha v´i sisi natuke rohkem Coloradoga tegeleda. See aga tähendas seda, et kuidagi tuli jõuda vähemalt kohta nimega Page, et siis hommikul ca 180 miiline tee Crand Canyonisse ette võtta. Ennetavalt võib muidugi mainida, et tagasi Utah´sse ma ei jõudnudki, kahjuks.